ikka vastuvõtlikke oma ainulaadsele hingele, mähib võluvalt endasse ning kutsub resoneerima oma rütmiga. Nii leidub õnnelikke, kes elavad linnaga harmoonias, kuna tuksuvad sellega ühtemoodi.
Paraku on väljavalitute seltskond tänapäeval pigem viirastus kui tõelisus – kinnine süsteem, kuhu sissepääsul on tugevnägude kontroll. See on justkui tavaelulise linnaga paralleelne maailm, kuhu sukeldud juhuslikult nagu Alice Imedemaal, kui ta hakkas ühte imelikku küülikut jälitama. Tuttavate tuttavad haaravad kord kaasa, jagavad salaparooli ning järsku oled teises maailmas. Avaneb välisuks, astud sisse vanasse, mitme põlvkonna eludest läbiimbunud esikusse, liigud kulunud kummutite ja vanavanaema päästetud lühtrite, sahvrite ja kinnimüüritud kaminate maailma, kus igast vidinast evib seletamatut Peterburi hõngu ning vastu astub üksik perenaine sellise üleva ja avala naeratusega, et väljast tulija künism tõmbub saba jalge vahel lävepaku taha ootama. Ilmneb, et vestluspartner kasvas üles Kuindži12 korteris, tema abikaasa on kuulsa aristokraadi ainuke järeltulija, teises lauaotsas istuv uus tuttav väga tähtsa professori tütar… Ning tahtmatult mõistad, et just sellised inimesed edastavadki veel praegu seda raskesti määratletavat heleda kurbuse atmosfääri – ajavälist, kuid peaaegu väljasuremisele määratud aroomi „tõelisest Peterburist”. Nende sule alt ilmuvad üllitised pealkirjadega „Minu lapsepõlve Peterburi”, „Jalutuskäigud Vassili saarel”, „Märkmed Peterburi trepikojas”, mis taastoodavadki müüti elanike kõrgest vaimsusest ja erilisest armastusest linna vastu.
Või istub sinu kõrvale autosse daam, kes ajab oma talumatult hea kasvatusega esimesest sekundist rusikad sügelema. Olga Georgijevna, jaapani filoloog, tegelemas lõpmatute kultuuriprojektidega, ei välju kunagi kodunt ühesuguses pastelses tonaalsuses kotikese, sõrmkinnaste ja kübarakeseta, kõneleb delikaatselt ja väljapeetult, olulisi mõtteid peene käeliigutusega saates, ning ei tunnista kunagi, et tal on rahakotis viimased kolmkümmend rubla. Ta soovitab Oranienbaumi13 külastada vaid kindlal ajal, suve lõpus, kuid ilmtingimata enne sügise algust, mil ilm pole enam soe, kuid ei ole veel külm ning õhk on äratuntavalt klaar, nii klaar, et lausa võbeleb.
See pole pingutatud poseeriv suhtumine, vaid osa temast. Tõelised peterburilased ongi pagana omapärane rahvas. Nad eristavad vihmatibina erinevat kõla sisehoovis ja tänaval ning seletavad poeetiliselt, et novembrikohv Piiteri kohvikus lõhnab teisiti kui Kiievis või Berliinis; iga ruutsentimeeter nende kodudes on kaetud raamatute ja maalidega, mis moodustavad inimese kordumatu mustri, mitte ei ole kogutud esindusliku ilme pärast.
Ehk see tõug säilibki, sest inimese juured ei mängi kujunemisel rolli. Inimene võib olla kolmandat, neljandat põlvkonda peterburilane, kümme aastat peterburilane või kaks päeva peterburilane. Loeb õige hingehäälestus, mitte aeg. Väidetavalt suudab jõuline Peterburi vaim sisserännanud kahe põlvkonna möödumisel peterburistada. Juhul, kui nad selle hinge väljunditega – tõelise linnaga – kokku puutuvad.
Paraku võib siin nõukogude ajal magalatega rikastunud linnas ülihästi elada ka ajaloo ja kõrgkultuuriga kokku puutumata. Räägin ühele neljandat põlve peterburilannale BDTs ehk Suures Draamateatris (Peterburi uhkuse ja au kantsis) etenduvast lavastusest ning tema, kullake, pärib vastu, kas ma tõesti kavatsen mingi teatritüki pärast Moskvasse sõita. Mu täpsustuse peale kehitab ta siiralt õlgu: „Arvasin, et see on Moskvas.”
Või teine juhus. Ületame Borja ja tema tädiga Paleesilda ning arutame Borjaga meile näkku vahtiva Kunstkamera remonti. „Kus see hoone õigupoolest ongi?” sekkub tädi. Mis parata. Tädi on täiesti tavaline külaelanik, kelle ema kolis linna, unustamata oma külapõhimõtteid kaasa võtmast. Ta ajab oma asju rahulikult, linna hõngu tajumata, nagu ajaks neid kusagil Tveri oblasti Terpilovo külas, kust tema ema pärit oli.
Kes aga seda hõngu peaaegu füüsiliselt näevad, on teatud sorti tundlikud naisterahvad, loomuselt meie sajandi mõisaprouad Ranevskajad14. Uusrikkad naised, kelle materiaalse elujärje eest hoolitseb abikaasa, on niivõrd lummatud tõelise Peterburi hõngust, et püüavad seda viljeleda või kasvõi matkidagi, ent ei võta arvesse selle vaimseid lätteid. Minu hea tuttava Tamara suguste naiste toiteallikas on hoopis mujal – kallites Kuurordi linnaosa15 häärberites, maniküür-pediküür-juuksur-massöör päevakavas… Nendele on Peterburi hinge näitajaks spliin ja kõige labase (loe: materiaalse) sõnaline eitamine. Nad üritavad kultiveerida oma sisemist kurbust üllaks maailmavaluks ning saada sel moel osa käest lipsavast maailmast.
Uus-Ranevskajad ka tegutsevad: korraldavad salonge, õhkavad, kohtuvad ülalkirjeldatud Olga Georgijevnatega art-kohvikutes, vestlevad Šemjakini16 viimase näituse avamisest ja Lenfilmi konkudes esitatud eksklusiivlavastusest kahekümnele vaatajale, vangutavad pead Peterburi luule surma üle, naeratavad harva ning alati läbi vestluspartnerile mõistatuslikuks jääva kurbuseloori. Ning vaid suure saladuskatte all tunnistavad südamesõbrannale, et tselluliidimassaaž ei mõju hästi ning uue auto valik olla väljakannatamatult piinarikas, sest türkiissiniseid Mercedese kabriolette ei valmistata enam isegi tellimuse peale.
Nendegi vaimne kannatus seisneb sobitumises, ihas vajalik olla. Mu sõbrannat Tamarat hoiab murdumast huvi elu vastu, vastutustunne pere ees ja jätkuvad oma koha otsingud. Ta ei vannu alla omaenda peas loodud raskustele, erinevalt teise Peterburile väga iseloomuliku elanikeklassi käitumisest. Ma nimetan seda klassi Dostojevski-kastiks. Paigaks, kuhu Peterburi koristab kõik need, kes pole nõus oma kohta ise otsima, vaid ootavad linnalt kingitusi.
Ma ei loe tänapäeva Peterburi Dostojevski-inimesteks neid, kelle kohalolekust annavad tunnistust kopitanud madratsid iga suurema põõsa all või spetsiifilist aroomi levitavad mahajäetud autologud, soojenduseks sinelid akende peal. Tänapäeva Peterburi Dostojevski-kangelane on magalarahvas.
Magalainimene ei vaatle lumehelveste liuglemist pimedasse sisehoovi avanevast köögiaknast, ei mõtiskle oma lapsepõlvemajade ainulaadsest hõngust ega kritselda oktoobrihalli Fontanka kaldapealsel külmunud sõrmedega luuleridu. Tema kiitsaka akna taga kasvavate puude oksad ei moodusta miskipärast luulelisi mustreid, trepikoja keldrist lahmatav niiskuse ja hallituse lõhn ei pane mõtteid minevikuradu rändama, vaid kõneleb halbadest oludest ja valitsuse ükskõiksusest rahva vastu. Külmunud sõrmed pistetakse kiiresti taskusse, sajatades halba kliimat. Tema maailm koosneb igapäevasest rütmist kodu-marsa-metroo-töö-selvekauplus-kodu-teler, millesse mahub vähe ülevat ja igavest. Magalainimest ümbritseb stampmööbel, maitsevaeste hiigelliiliatega akvamariinsinine tapeet, hermeetilised plastaknad (heal juhul), roosilõhnaline õhuvärskendaja, millega püütakse üle trumbata kõrbenud poolfabrikaatkotlettide ja kassivetsu lõhnad, träni koguvad rõdu lisameetrid – ning keegi ei üritagi seda poetiseerida.
Elu on raske, aga mitte sellepärast, et tuntakse end kõige vaesemalt elavate inimestena maailmas, vaid seetõttu, et elu eesmärk on ellu jääda, mitte elada. Kui latt on seatud nii madalale, siis… mida’s linnal sellega peale hakata. Ta pakubki vaid ellujäämisvõimalusi ja kuhjaga ettekäändeid tunda viha ning kogeda ülekohtutunnet. Levinud nalja kohaselt: „Ühtedes tekitab Peterburi vaimustust, teistes – ägedaid respiratoorseid haigusi.”
Vene mentaliteedis on tugevalt juurdunud õigeusust pärit suhtumine, et väike inimene on hea ja hingelt puhas. Hea just seepärast, et ta on vaene. Rikkus ei saa olla ausalt või teiste rõhumiseta kogutud, teda peab häbenema, vaesus on aga hingeülluse näitaja. Sellega väike inimene end lohutabki. Paralleelselt psühholoogilisi komplekse hinges poputades.
Väikese inimese etaloniks kujuneb mulle kiiresti äi Gena – iseenesest tavaline, vaat et tubli ja tore tegelane, minu jaoks aga kõige ärritava kogum. Ta sobib imehästi „väikese inimese” definitsiooni alla: madala sotsiaalse staatusega, eriliste võimeteta ning tahtejõuta, rahulolematu kõige ja kõigiga, seejuures heatahtlik. Kuulen kiiresti Genalt kogu loo, miks ta elab nii, mitte teisiti. Küll ta bravuuritseb, et riik ja ajaloolised