ikka bisnis. Midagi kosmeetika alal – toob sisse, müüb, tal on suur kauplustekett…”
„Ja see ongi keskklass?”
„Ikka.”
Tollal, 24aastasena, polnud mul peale aastat närvesöövat ja süümepiinades jõudeelu tahtmist ega ka jaksu suhtuda kriitiliselt ootamatusse ettepanekusse võtta vastu rahvusvahelise osakonna juhi amet. Oleks muidugi pidanud.
Juhi iseennast oma osakonnas, oli selle kohakese loosung.
Pläma noore ja kasvava firma kohta neelasin alla nagu ullike kala neelab ussi, märkamata selle taga selgelt nähtavat õngenööri helkimas.
See ahvatlev pakkumine jõudis kohale kohvikus, kus kohtusin hiljuti asutatud ajakirja väga šiki tegevjuhi Eduardiga, kes soovis mult mõned artiklikesed tellida. Eduard kuulas mind veerand tundi ning laksatas siis: „Äkki tuled meile tööle hoopis? Selline inglise keele oskus, ja saksa keel pealekauba!” ütleb ta, justkui oleks see midagi erilist, ning jätkab: „Sinu ugrimugridest meil muidugi kasu ei ole, heh-heh, aga paistad olevat täitsa adekvaatne inimene, nii et…”
Mis see oli – kokkuvõte minu professionaalsuse astmest või töökoha nõuetest?
Vahet pole. Võtsin pakkumise vastu. Agaralt noogutades, nägu väljendamas innukat valmisolekut.
Varasemad töövestlused, millele end aeg-ajalt vedasin, lõppesid alati ühtemoodi: „Loodan, et leiate endale sobiva koha siin Peterburis.” Mida pidigi kuulma aastase õpetajakogemusega ajaloolane-politoloog Eestist, kel isud miinimumpalgast ja mustast tööst arvestatavalt suuremad.
Vormiliselt ei tohi kohalik tööandja väliskodanikust tööotsijat eirata. Kuid selleks ei pea tööandja vormistama viisariigist töövõtjale mitte ainult tööloa – kindlale ametile ja üheks aastaks –, vaid muretsema ka endale välistööjõu kasutamise loa. Kui aga avaldust läbi vaadates leidub töötute andmebaasis Vene kodanik, kes pakutavale kohale sobib, seda tööluba ei väljastata ning firmasse suunatakse kohalik kandidaat. Mainimata nii ebaolulist seika, et neid lubasid vormistatakse keskmiselt 7–8 kuud. Bürokraatiaveskid pealekauba. Reaalsuses tähendab see, et isegi suured Soome firmad (keda siin soositakse) vormistavad oma tähtsatele juhatajatele töölube tagantjärele, peale katseaja möödumist, ning et peaaegu igas nõuete nimekirjas seisab esimesel kohal punkt „Vene kodakondsus”. See kaunistab nii neid töökuulutusi, mis pannakse paberilipikuna välikohviku uksele, kui ka neid, mis ilmuvad äriajakirjades. Isegi kandideerijalt Peterburi Suomi-talo sekretäri (sic!) kohale, kus peale vene ja inglise keele oskuse nõutakse ka laitmatut soome keelt, magistrikraadi ning mitmeaastast töökogemust (palju selliseid töötuid Venemaal leidub? Pakun kaks, ja needki sihtimas palju kõrgematele ametikohtadele), eeldatakse Vene kodakondsust.
Nood ajakirjapidajad aga vaimustusid vaid mu keelteoskusest niivõrd, et lubasid tööluba. Kuidas nii ahvatlev sööt neelamata jätta?
Kaardilt leitud Suur-Simsoni tänava klaasistatud kõrghoone ei olnud minu töökoht. Meie kontori ruumid asusid hoopis selle taga vanas tööstushoones, mis oli seest euroremondiga üles vuntsitud. Pikk-pikk koridor, uksed vasakule poole ja igal neist mingi OOO nimesilt. Meie OOO (oбщество с ограниченной ответственностью ehk siis piiratud vastutusega organisatsioon, Eesti mõistes OÜ) oli järjekorras seitsmes. Kõik OOOd moodustasid kokku kontserni, mille eesotsas istus meie isa ja kuningas Andrei Dmitrijevitš – tagaselja lühidalt A.D21.
Tema juurde vastuvõtule läheme Eduardiga koos. Kükitame pikalt kabineti ukse taga ja esimest korda näen oma tulevase bossi transformatsiooni suurbossi ees: häirimatust loomeinimesest värisevaks sülekoeraks. Piilunud esimest korda ukse taha, jääb ta veel rahulikuks ning lausub: „Ootame.” Kümme minutit hiljem veel kord piilunud, läheb ta pale juba valgemaks, sest „A.D. on pahas tujus. Ootame veel”. Kolmandat korda ei julge ta enam ust avadagi, vaid kõnnib kõrvalolevasse ruumi, et sekretärivägi appi kutsuda. Alles seejärel kostab ukse tagant: „Astuge sisse.”
Suurboss – neljakümnendates meesterahvas, oma isiku toekust kaugele ettevõlvuva kõhuga märgistades, vaatab mu kriitiliselt üle ja küsib ooperilaulja bassiga:
„Kas oled võimeline ajakirjale miljon rubla kuus teenima?”
Üritan kasutada võimalust, et pisut ajakirjast teada saada:
„Oleneb. Milline on tiraaž, lugejaskond, kui kaua on väljaanne juba turul, milline positsioon tal on, kes on hetkel põhilised reklaamiandjad?”
A.D. peatab mu poolelt sõnalt:
„See pole oluline. Tahan teada, kas sina oled suuteline seda tegema. Hea reklaamija oskab igast sitast kompveki teha ning selle teistele pähe määrida. Kas sina suudad?”
Eduard sekkub vahele: „Andrei Dmitrijevitš, ma paluksin Mailisel rääkida, kuidas ta meile Mel Gibsonist artikli kirjutas, siis mõistate, miks ma talle seda kohta pakkusin.”
Pisut kohmetult seletan, kuidas kolme päevaga helistasin läbi kümme agentuuri Austraaliast USAni, et vajalik materjal kokku koguda, ning üritan poetada, et Eduard pakkus mulle töökohta pigem rahvusvaheliste suhete vaatevinklist – et ma otsiksin häid materjale, partnereid jne.
„Einoh, elame-näeme,” järeldab suurboss ning annab käega märku audientsi lõpust.
Juba koridoris, seletab rahulolev Eduard, et ajakiri, mida ta mõni päev tagasi esitles mulle kui juhtivat trükiväljaannet kino- ja telemaailma kajastuses, pole tegelikult veel esimest numbritki välja andnud, meeskonnas töötab peale tema veel neli inimest ning ajakiri peab juba teisest numbrist tulu tooma hakkama. Löön põnnama, kuid juba avab Eduard ukse meie kabinetti ning esitleb mind meeskonnale:
„Tutvustan teile meie tõlki. Pöörduge tema poole, kui mingi keeleline küsimus tekib.”
Hmm… Kõigele vaatamata, ära ma ei põgene.
Algab töine argipäev.
Iga päev kohtun koridoris meie suurbossiga. Kombekohaselt pöördun tema poole vaid nime-isanime pidi, ikka viisakalt ja aupaklikult: „Tere päevast, Andrei Dmitrijevitš! Kuidas käsi käib, Andrei Dmitrijevitš?” Tema sinatab vastu: „Privet, Mailis!”, ja varsti transformeerub mu nimi Smailikuks. Kolleegidel kõrval-OOOdest on nimelt keeruline mu nime selgeks õppida, ja analoogia järgi hakatakse mind kutsuma „venepäraselt” Smailikuks, ehk siis kollaseks naerunäoks virtuaalmaailmast. Mina pean bossi jätkuvalt teietades isanime purssima.
Väidetavalt on teietamine koos isanime kasutamisega lugupidamise märk. Nõustun meeleldi, kui see on kahepoolne, teietamine hoiab distantsi. Pseudotsaarid aga jätavad endale vabaduse sinatada ja eesnimetada kõiki ümbritsevaid, ise ainult „teiet” ja isapoega vastu võttes.
Pisiasjad iseloomustavad põhimõtteid. Põhimõtet väljendab suurepäraselt ütlus „Я начальник – ты дурак, ты начальник – я дурак” (Kui mina olen juhataja, oled sina loll. Kui sina oled juhataja, olen loll mina). Kui suurbossilt arvamust küsitakse, deklareerib ta, et juhatamise kunst seisneb kohustuste delegeerimises, samas sekkub ta meie väikefirma tegevusse kummalistes pisiasjades, esitab absurdseid nõudmisi, muudab käigu pealt plaane ning kõik noogutavad hirmunult kaasa.
Näiteks ajakirja sisu ja kaanefoto valik on täielikult Eduardi õlul. Tema otsustab, ajakiri kujundatakse, saadetakse trükki proovivariant. Igal sammul käib Eduard A.D. ees maani kummardamas ja küsimas, kas ta ei soovi üle vaadata. Ei soovi. Saabub signaaleksemplar, boss nõuab tulemust lauale, kutsub poole tunni pärast Eduardi väga vaoshoitult läbirääkimisruumi (olevat väga euroopalik, et ei taha alandada juhataja autoriteeti tema alluvate ees). Meie tuppa aga kostab hästi röökimine, kuivõrd ebakompetentne kari idioote me kõik oleme, ja sellist sitta ta välja ei saada. Tehke ümber.