ning see omakorda on seotud nähtusega аврал.
Alguses tähistas аврал kiireloomulist meeskonnatööd laevanduses, tihti erakorralist või hädaolukorraga seonduvat. Nüüd tähendab see üldist hädaseisundit, kiirkorras töötegemist. Selle kohta on isegi nali käibel: „Mis ajaks peab töö valmima?” – „Eilseks”.
Oleme Borjaga kordi kuulnud just seda sõna vastuseks, naljata. Töö toimub alati justkui спохватившись, jälle tõlkimatu sõna, mis tähendab „järsku taibanud, et vaja teha”.
Näiteks, kord kvartalis kujundame Borjaga üht korporatiivajakirja. (Olen tema kõrvalt tehnilise küljendamise ära õppinud, et teda abistada.) Kuu aega enne tähtaega hakkame toimetajat torkima, et ole hea, hakka materjale koguma, kahe nädala pärast oleme täiesti sinu päralt, töögraafik on kokkuleppe järgi vaid teie jaoks kaheks nädalaks reserveeritud. Meie tiimi keeletoimetaja on ka valmis.
Klient: „Tean-tean, kogun parasjagu ja kinnitan neid ja eelarvet juhataja juures, homme-ülehomme alustame.”
Ning vaikus. Siis saabub neilt kiri:
„Juhataja kinnitas kümnepäevase tähtaja ning eelarve, kuid nüüd on meil kuus päeva aega. Jõuate?”
Meie: „Veel jõuame, kui kohe annate materjalid ning parandused saavad korraga sisse viidud.”
Möödub veel paar päeva.
Klient: „Juhataja kinnitas kiiremas korras tegutsemise, nüüd me hakkame materjale ette valmistama.”
Meie: „Jäänud on kaks päeva! Ütlesite, et materjalid on juba olemas.”
Klient: „Tulge meile vastu. Kui näitate üles koostöövalmidust ja tõhusust, kavatseme teiega tulevikus ka teiste projektide kallal töötada.”
Meie: „Olgu, aga kui soovite, et kahe päevaga ajakirja küljendaksime, siis paraku läheb töö kallimaks.”
Klient: „Seda peab kinnitama juhataja juures, kuid arvan, et ta ei rõõmusta teie arutute nõudmiste üle.”
Kinnitamine võtab veel paar päeva.
„Meile ei meeldi teie uus eelarve, kuid kuna teist tiimi hetkel ei leia, oleme nõus teiega töötama algse summa eest.”
Meie: „Selle summa eest, kui tööks oli antud kümme päeva?”
Klient: „Just.”
Ja nii edasi.
Lõpuks, kui kahe magamata öö hinnaga on töö tehtud ja kõik muudatusedki sisse viidud, jääb tööandja vait. Vaikib päeva, vaikib kaks. Kolmanda päeva õhtul teatab, et homme hommikul on vaja trükki saata ning tal on kogunenud veel hulganisti parandusi.
Kuidas palun? Millisesse rõngasse peaksime nüüd ruumi-aja kontiinumi keerama?
Tööandja imestab – mis siin jõuda on? Tema saadab meile hommikuks parandused, me viime need kiiresti sisse ja ongi valmis. Projektijuhti on küll mitu korda hoiatatud, et muudatuste tegemiseks on vaja aega varuda ja trükikojast peaks veel värviproovi tellima, aga tema arvestuse järgi on aega ikka tarvis vaid paranduste nimekirja koostamiseks…
Pealekauba juhtub alati kusagil veel miskit, mis paneb tähtajad venima, mõni tähtis isik nõuab midagi kohe täna, kuid vastutaja on haige ja vaja keegi teine leida ja kogu aeg on hästi kiire. Nii tunnevad keskmised projektijuhid end ääretult olulisena, sest iga päev üritavad nad kustutada mitut „tulekahjut”.
Siin kipub nagu iseenesest sule alt libisema sõna авось. Laias laastus võiks seda tõlkida kui „ehk, kuidagi”. Tulekahjusid kustutatakse hooletult, kuidas õnnestub, nii et apsakaid tuleb ette sageli, jääb ainult loota, et asjad laabuvad iseenesest. Nii kutsutakse mind läbirääkimistele eesti keelest tõlkima, kuigi teatan, et vandetõlk ma pole. Minema kõndida ka ei saa, tõlkebüroole kanti summa juba üle. Istun, närvitsen. Projektijuht aga viipab käega ja ütleb: „Aвось обойдется” (ehk möödub). Kõige naljakam, et asjad laabuvadki. Kuidas, ei tea, mina kükitan kõik kolm tundi ukse taga. Töö jääb ära, aga tasu saan küll.
Vaba ajakasutuse ja planeerimatusega kasvatatakse stressikoormat, avoss’igamaandatakse. Tasakaal taastub. Vaja sulanduda, ise ka lõdvaks lasta. Õpin minagi vaba ajatunnetust kasutama. Mida aeg edasi, seda hiljem saabun tööle. Alguses lähen kohale kell kaheksa hommikul, mis sest, et teistel algab tööpäev üheksast (ma pole üliagar, ma väldin ummikuid). Kevade alul libisen sujuvalt üheksale, suvehakul kümnele ja märkamatult tuleb juurde päevi, mil pool kaksteist kohale jõudnud väikejuhataja tõmbab mulle resigneerunud häälel traati: „Kus te olete, Mailis? Millal kohale jõuate, Mailis?” Just selline töödistsipliin. Mida oodata alluvatelt, kui Eduard ise saabub harva enne keskpäeva ning võib küll pomiseda miskit kohtumise kohta, kuid padjanägu näitab, millega ta päriselt tegeles. Tihti oleme just meie kontorist need, kes teda voodist telefonikõnega välja ajavad.
Mu stressi see hiljem tulek ei maanda, see on pigem kasutu väiklane kättemaks tööandjale. Aina raskem on uskuda lubadusi, et mulle vormistatakse tööluba. Kõigepealt katseaja lõppedes. Siis pisut hiljem. Siis „kohe-kohe, kui halvad ajad üle lähevad”. Nii ma ootangi. Kannatan ära, et palk muutub ümbrikupalgaks (tööle tulen vaid hambaid krigistades ja ennast häbistades seaduse rikkumise eest, kuid vähemalt vormistame minu asemel Borja kontorisse töötama) ja et seegi hakkab hilinema alati vähemalt nädala võrra. Kannatan ära, et lõpu poole on vaja palka lunida kuu aega pärast tähtaega. Käin komandeeringutes oma raha eest, Ameerika kinomeestega telefonitsi öösiti läbiviidavate intervjuude litsentsilepingud kuhjuvad lauasahtlis, numbrid paberil reaalseks rahaks ei muutu. Minult nõutakse aina rohkem, kuhjatakse töökohustusi: nüüd toimeta ka veel, ja korralda see ja teine üritus, ja korralda suurbossile kutse maailma suurimale audio-videomessile, ja veel ja veel, ja ollakse nördinud minu ebakompetentsuse üle, sest Sony, Canon ja muud gigandid ei taha end reklaamida meie alles mõni kuu eksisteerivas ajakirjas… Süüdi jääb всегда крайний (alati äärmine): loomeinimesena unustab Eduard pooled tähtajad ja kokkulepped, aga ei vastuta. Tema asi on mõelda, tegema peavad töötajad. Ja kui nad mõtteid ei lugenud, kes süüdi on? Kah töötajad.
Kannatan ära, valikut ei ole. Peaaegu kohe, kui mina leidsin töö, jäi Borja oma püsivast töökohast ilma, nüüd on minu kord täita perekonna toitja kohustusi. Pealegi tahan nii väga saada esmajärgulise inimese staatust tööloa kaudu.
ETTEVAATUST, UKSED SULGUVAD
Ühest kohast teise jõudmine võtab Peterburis terve igaviku ning on seotud pideva ahistatuse tundega, justkui kannaksid riideid, mis hädaga veel selga läksid, kuid on paar numbrit väiksemad, kui peaks.
Tasub mul kodust väljuda, juba iniseb peas ebamugavusest ja ebaõiglusest urisev hääl. Õhtuks muundub see röökivaks tuldpritsivaks draakoniks, mis ihkab tappa igaüht, kes teele satub. Ühistransport on alati puupüsti täis, ummikud venivad tipptunnil mitmekilomeetristeks ning valguvad üksteisesse, tekivad ümbersõiduteedele ja ümbersõiduteede ümbersõitudele. Miks nii? Linn pole ju geograafiliselt eriti suur ja viis miljonit elanikku pole väga palju, kui võrrelda tõeliste megapolistega (kasvõi Moskvaga). Mängu tulevad teised asjaolud. Esiteks, Tallinnast kümme korda suurem elanike arv (arvestamata paari Tallinna jagu äärelinlasi, kes samuti Peterburis töötavad) peab ära mahtuma Tallinnast vaid kolm korda suuremale pindalale. Teiseks, siinne metroo ja teedevõrk projekteeriti eelmise sajandi esimesel poolel, mil arvestati kõige rohkem 1,5–2 miljoni elanikuga. Paljuütlev fakt. Metrooliinid on seatud vaid läbi kesklinna, ringliiklust pole. Maapealset liiklust raskendab sajandivanune tööstusvöönd kesklinna ümber. Seda halli piirkonda läbivad vaid mõned maanteed, mis toimivad pudelikaeladena nende taga asetsevate magalarajoonide elanikele.
Isegi kesklinna elanikud on plindris. Terve kesklinna peale on vaid kuus metroojaama. Üks pikk ots linna äärest kesklinna on tihtilugu ajaliselt lühem kui kesklinnas kolme jaama läbimine, sest kõigis on vaja ümber istuda. Jala käimiseks on vahemaad liiga pikad, kilomeetrites mõõdetavad. Entusiastide