Minu Peterburi. Optimismi lühikursus. Mailis Hudilainen

Borja õpetas, et kui tahad saada vaguniustest esimesena sisse, peab jälgima heledaid ja tumedaid tsoone perrooni äärel. Tumedamale on astunud rohkem inimesi, sest vagun peatub alati ühes kohas. Nii tasubki seisma jääda tumeda tsooni piiril, siis tead, et vaguni uks avaneb otse sinu kõrval.

      Veel üks metroonipp. Olen küllatulnud kalli pinginaabriga kooliajast linna peal. Laskume metroosse, jääme rongi ootama. Vestleme, veerem läheneb. Hindan vagunite sisemust ning nõuan:

      „Tee mantlihõlmad lahti!”

      Karen vahib mulle nõutult otsa.

      „Nööbi nüüd oma mantel lahti!” käin peale.

      „Aga mul ei ole palav,” üritab sõbranna vastu hakata.

      „Kuule, kas sa istuda tahad või ei?”

      „Ikka võiks.”

      „Siis kiirusta!”

      Ma ei terroriseeri, hoolitsen hoopiski, et sõber end mugavamalt tunneks. Ta on rase, kuid tema mantel on nii osavalt õmmeldud, et kuus kuud selle alt üldse välja ei paista. Ja ma tean, et kui mingi viisakusreegel siin veel kehtib, siis on see raseduse-reegel. Alati leidub mõni ema või noor isa, kes teab, kui oluline on panna rase naisterahvas istuma enne, kui transport liikuma hakkab.

      Mantli lahtinööpimisest ei piisa. Rahvarohkuses ei märka istujad õblukest tütarlast väikese nupsuga salli all.

      „Punnita kõht väljapoole ja korja sall koomale!” nõuan ning trügin meid vaguni sisemusse. Teen talle oma laiade õlgadega ruumi ning ajan ta istujate rivi ette väljapanekule.

      Ikka ei pööra keegi tähelepanu. Veel üks nõks – lülitada sisse keskmisest tugevam muretsev hääletoon.

      Ja hopsti – naisterahvas, kelle pea on kohe Kareni kõhu vastas, tõstab pilgu. Asi selge. Nad vahetavad kohad enne, kui rong kiiruse üles võtnud on.

      Üks mälestus sööbis mällu alatiseks. Talv, väljas on tugevad miinuskraadid. Marsas on kõik aknad kinni ja küte põhjas – juht eelistab töötada T-särgi väel. Rahvast on nii palju, et puudub võimalus kindadki käest võtta või kotti mugavamalt sättida, rääkimata vammuse lahtinööpimisest. Kõigepealt lähevad hauduma kaenlaalused. Järgmisena paneb kuumus kipitama kotti hoidva käe. Põsed õhetavad, keha higistab õhinal. Kõrvalseisev naine lõõtsutab mulle sooja õhku näkku. Meeldiv. Teekond kestab vähemalt 50 minutit. Mis teha, lõbustan end tema pooride vaatlemisega, just nii lähedal on tema nägu. Ega temagi saa ära pöörata. Varsti läheb naisel ninaalune naljakalt higiseks ja aegamööda moodustub pisikestest mullidest arvestatav tilk, mis sellegipoolest suu poole alla nirisema ei kipu. Tema näolihased tõmblevad kentsakalt, kuid ta ei saa tilka ära pühkida – ühe käega hoiab stangest, teine on kotiga selja taha jäänud. Tunnen, kuivõrd ebamugav tal on – ta mossitab, liigutab suud. Asjata. Mina tunnen järsku vastupandamatut kihku ligimest abistada, kuid mõistan samas, et ainuke liigutus, mida selles asendis endale lubada saaksin, oleks venitada kaela tema poole ning limpsida higi ära.

      Füüsilisest piinamisest ehk halastamatumgi on psühholoogiline ahistamine. Võimetuse tunne. Liikumatuks seotud piinatava laubale pandi veepiisad rütmiliselt tilkuma. Tilk. Tilk. Tilk. Tilk. Tema ei saanud mitte midagi ette võtta, ei pead liigutada ega midagi. Lihtsalt jälle üks tilk. Ja veel üks tilk. Kogu aeg. Tilk. Piinatavad röökisid kõik oma saladused välja või läksid hulluks.

      Aga minul saladusi pole.

      Istun onkoloogi ukse taga. Närveldan. Terapeut saatis mu siia (aastal 2011 ostsin endale vabatahtliku tervisekindlustuse ja aasta aega sain oma keha vaevadele nime ja teinekord lausa ravi küsida), sest kõik muud arstid väitsid, et minu häda pole nende teema, ning tal lihtsalt ei olnud enam kedagi peale onkoloogi minu mure diagnoosimiseks pakkuda, aga närveldan ikka. Varsti kutsub meeldiv naeratav daam mind sisse. Seletan, tema kompab haiget kohta, küsib, kas valutab. „Jah,” vastan.

      „Siis pole minu teema. Vähk ei valuta, kullake,” naeratab ta jälle ning istub kaarti täitma.

      „Oh, Eestist siis? Kuidas siia sattusite?” teeb onkoloog suured silmad. Kõik reageerivad nii, justkui oleksin pärit kusagilt Kesk-Aafrikast või nagu asuks Peterburi Antarktisel. Niivõrd harjumatu, et tavaline inimene, mitte mingi tippjuhataja tuleb läänest ida poole.

      Seletan kannatlikult.

      „Ja kuidas siis teil meie kandis elada ka on?” ikka naeratab tädi. Tal vist töö selline – inimeste pinget maandada. Miskipärast vastan siiralt. „Raske on. Pealekauba, ma ei oska siin puhata – kõikjal inimesed, tunglemine. Vajan üksildust ning rahu, aga ei leia.”

      „Mõistan,” nõustub ta üllataval kombel. „Kas autot juhite?”

      „Jah, aga mitte siin. See ajaks veel rohkem närvi.”

      „Oi, viga, kullake, autosõit on ülihea moodus puhata. Elan kesklinnas ning tunnike siia ja tagasi on parim aeg minu päevas. Oma mull, teate. Panen muusika mängima ning kellelgi pole õigust minu pärusmaale tungida. Ei lastel, mehel, patsientidel, probleemidel. Ainult mina, muusika ja rool.”

      „Njah, usun, kui osata distantseeruda ummikutest ja üldisest olukorrast teedel.”

      „Sellega harjub. Ka mind häirivad massid, ja auto aitab mind väga palju. Teen sisseoste näiteks öösel. Olete kunagi kell pool kaks mõnda selvekauplust külastanud? Lust! Tühjad vahekäigud, vaikne muusika, ainult sina ja sinu valikud. Jällegi puhkusemoment.”

      Sellele polegi mõelnud.

      „Kuidas teil pereasjadega lood on?” Naine on nähtavalt vestlusaldis, ja mina pole kunagi osanud hästi ei öelda. Kuulan pikalt tema peresuhetest, lõbusaid ja kurbi lugusid patsientidest, sujuvalt on ta oma elust pajatamise keskel sinatamisele üle läinud (see on siin harv juhus), kuni järsku võpatab:

      „Oih! Kell juba nii palju! Olen sinuga terve lõuna maha pläkutanud. Mine, jumalaga! Ainult tead, viimane soovitus. Olgu nende nippidega kuidas on, aga kui tahad meie soos ellu jääda, pead vähemalt kolm korda aastas ära sõitma.”

      „Oi-jaa, sõitmist on mul küllaga. Süstikjooksust Peterburi ja Eesti vahet minule piisab.”