läheb mu õele Brigittale, kelle toetuse ja abita poleks see raamat iial sündinud
SISSEJUHATUS
Sattusin Berliini esimest korda aastal 2004, külastades paaripäevast graafilise disaini festivali. See oli mõnusalt rahuliku rütmiga linn, laiade tänavatega ja grafititega seintel, ning vastupidiselt minu oletustele valitses Saksamaa pealinnas üleüldine boheemlik meeleolu. Eestis hakkasid mu asjad vaikselt otsa saama, lõppes suhe ja aasta hiljem sai läbi tööleping. Mõte Berliinist ei tahtnud mulle rahu anda. Nii otsustasingi aastal 2005 kandideerida praktikakohale ühes Berliini graafilise disaini agentuuris. Õppisin ära mõned fraasid nagu „Ich komme aus Estland”1 (pooltel kordadel arvati seepeale, et tulen Islandilt), „Deutschland ist schön”2 ja „Auf Wiedersehen”3. Pakkisin kaasa õpiku „Saksa keel on imelihtne”, teadmata, et see kõlav lubadus osutub kohutavaks valeks, ning tulin aastal 2006 Berliini poole tulema. Saabusin külma veebruarikuusse ühe spordikotiga, kedagi tundmata, kuid teadmisega, et esimese nädala võin veeta tulevase töökaaslase köögis.
„Eestlane on sakslase kuulekam vorm,” ütles kord mu IT-spetsialistist korterikaaslane Frank. Ma ei tea, mida Frank sellega silmas pidas, kuid tõlgendasin seda nii, et tallegi tundub Saksa kultuuriruum Eesti omaga piisavalt sarnane. Tema oli Eestis elanud, mina äsja Berliini kolinud, meile mõlemale oli suuri üllatusi suhteliselt vähe. Paralleelselt arvas Frank, et eestlased on tegelikult maailmavallutust kavandavad tulnukad. „Rahvaarvult olete te ju olematud, aga ükskõik, kuhu ka ei lähe, on mõni eestlane ees ootamas. Midagi siin ei klapi,” ütles Frank skeptilise näoga mulle, oma kuulekamale vormile hommikul kohvi valades.
Praktikatöö osutus mulle sobimatuks, kuna mind pandi tegema mõttetuid sekretäritöid. Eestis olin olnud juba art director4! Pikad tööpäevad tahtsid maha tappa ning kui olin elanud Berliinis juba pool aastat, polnud ma veel korralikult linnagi näinud. Ja kuna ma ei unistanud kohalikuks reklaamiguruks saamisest, tulin esimeselt kohalt tulema, et Pictoplasma-nimelises loomekeskuses kanda kinnitada.
Pictoplasmas töötades kohtusin Felixiga, kellest sai minu parim sõber Berliinis. Teadmata, millega end täpselt seon, asutasime temaga pool aastat hiljem oma graafilise disaini stuudio.
Berliinis elatud kaheksa aasta jooksul tutvusin endaga paremini. Politiseerusin, käisin esimestel demonstratsioonidel, leidsin uusi sõpru, läksin kokku ja lahku, valutasin südant ja tervenesin. Avastasin taimetoitluse ja hankisin endale jalgratta. Õppisin saksa keelt ja heitsin meelt, et ei saa seda eales selgeks. Ja õppisin seepeale paremini selgeks inglise keele. Kolisin, kolisin, kolisin, kuni leidsin oma esimese päris kodu Kreuzbergi linnaosas, mis on koduks ka suurele türgi kogukonnale. Vahel tundubki mulle, et elasin Tallinnas korralikku täiskasvanuelu ning tulin siis Berliini, et saada jälle teismeliseks.
Berliin ei ole üks neist linnadest, mis reklaamib end sajanditetaguste saavutustega. Minevikuga on siin hoopis teistsugune suhe ning tihti ei taheta siin meenutada ka lähiminevikku. Viimane meenutab end ise linna kaootilise arhitektuuri kaudu, mis viitab omaaegsele lõhenemisele idaks ja lääneks. Võib-olla osalt tänu sellele ongi Berliin nii elus ja dünaamiline, kindlalt kahe jalaga olevikus. Ta liigub ja areneb ning võimaldab kõigil leida oma niši, sõltumata rahvusest, soost, vanusest või erialast. Ja seda mitmekülgsust ma siin raamatus avada püüangi.
KONTORIÕUDUS PEOPLANEEDIL
Kui ma 2006. aastal Berliini jõudsin, paistsid kõik siin olevat miskitmoodi loomingulised inimesed. Kes ei olnud disainer, oli vähemalt kunstnik, fotograaf või arhitekt. Vägisi jäi mulje, et linn koosnebki vaid loomingulistest tüüpidest.
See, kuidas linn kõigi nende kunstnikega üldse koos püsib, jäi mulle mõistatuseks. Kes teeb ära kõik teised tööd? Mõtlesin hirmuga, et kui peaksin sattuma kiirabisse, võtaks mind arvatavasti sealgi arsti asemel vastu mõni mu disainerist ametivend. Ja kui paneksin tänaval toime mõne sigaduse, hakkaks politsei minuga ilmselt vestlema InDesigni viimastest nippidest.
Tööd on linnal pakkuda vähe ning suure osa kunstnikuhingede profiil ei vasta ametikohtadel nõutavale.
Eks Berliin muudab inimesed ka laisemaks – linna odavad hinnad lasevad ära elada vähese rahaga. Kui kõik sõbrad on töötud, tundub tüütu ainsana kusagil kontoris passida. Berliini töökamat kontingenti esindav galeristist sõber Jasiek oli tõsiselt hädas. Ta oli juba pool aastat otsinud enda galeriisse kedagi appi. Stsenaarium olevat alati üks ja sama. „Meie kuulutusele vastab alati sadu kandidaate,” rääkis ta. „Aga kohe, kui mainime, et tegu on täiskohaga, jooksevad kõik kahte lehte.”
Ükskord metroos sattusin pealt kuulama minu ees istuvate noorukite vestlust. Üks neist oli mingil põhjusel sattunud kuhugi kontorisse ning kirjeldas seda kogemust nüüd sõbrale. „Noh ja siis seal kontoris, sa ei kujuta ette, kuidas seal on…” alustas ta oma juttu. „Seal on nagu lauad. Palju laudu… Ja nad seal kõik, noh, lihtsalt istusid. Istusid laudade taga,” rääkis ta segaduses ilmel.
Seda, kui raske on kunstiambitsioonidega inimesel Berliinis tööd leida, ma loomulikult ei teadnud, kui seal omal ajal erialast tööd, täpsemalt graafilise disaini praktikat otsima hakkasin. Ent pärast disainifestivali külastamist 2004. aastal olin surmkindel, et pean just Berliini kolima. Saatsin välja kolmkümmend tööavaldust ning jäin ootele. Päevad kulusid vastuseid saamata.
Kui Nathanael mulle lõpuks vastas, olin ammu igasuguse lootuse kaotanud. Nat oli Ameerika prantslane ning Berliinis elanud viis aastat. Tema tööd paistsid mulle üli-cool’id, eriti veel, kuna mitut muusikut nagu Luomo ja Apparat, kelle albumid ta oli kujundanud, teadsin ja fännasin tollal minagi. Talle näisid jällegi minu tööd meeldivat. Nat teadis, et tema töökohas, graafilise disaini ja reklaamifirmas International otsitakse praktikanti ning lubas minu eest kosta. Varsti saabuski mulle lühike ja konkreetne teade: „Tule, ootame veebruariks!” Ei mingit täpsemat selgitust. Berliinis ei tundnud ma kedagi, kuid Nat oli lubanud, et kuni endale kodu leian, võin ööbida tema köögis varumadratsil. Pärast pikemat vaagimist ja kõhklemist otsustasin, et aeg on küps muutusteks, ning kirjutasin Natile, et pangu oma köök valmis.
Berliini jõudes olin korralikult närvis. Kott oli raske ja ilm kole. Tuli meelde, et olin käteräti koju unustanud. Kuna olin niigi stressis, tundus tegu olevat tõelise fopaaga. Nagu Berliinis käterätikuid ei müüdaks. Orienteerumine pole kunagi olnud minu tugev külg, ent pärast mõningaid seiklusi leidsin Nati kodu siiski üles. Hingasin sügavalt sisse ja helistasin kella. Ukse avas lühemat kasvu brünett noormees, suul lai naeratus. Pärast poolkohmetut kohvi ja vähem kohmetut veini oli selge, et hakkame hästi läbi saama. Nat tegi selle lihtsaks, olles väga tore ja abivalmis.
Järgmistel päevadel näitas Nat mulle linna ning selgitas kohalikke iseärasusi. Ta aitas mind ka sellistes tüütutes sekeldustes nagu paberite kordaajamine, käies minuga mööda erinevaid bürokraatlikke asutusi, kus ta midagi pikalt saksa keeles seletas. Kuna Saksamaa ei olnud 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud liikmesriikidele veel tööturgu avanud, vormistati mind kiiresti vabakutseliseks, sest töölepingut ei tohtinud minutaolistega veel sõlmida. Kui vajalikud paberid olid käes, võis töö alata.
Prenzlauer Bergist, kus Nat elas, oli minu tulevasse töökohta Kreuzbergis paras maa, nii et metrooga kestis sõit 30–40 minutit. Tegu oli väikese graafilise disaini ja reklaamifirmaga, mis asus endises tehasehoones otse Spree jõe ääres. Kontor koosnes ühest suurest ruumist ning kõik töötajad olid paigutatud ühise massiivse laua taha. Taoline korraldus oli kohati täitsa mugav. Näiteks kui oli vaja midagi küsida, piisas vaid sellest, et hõikasid oma küsimuse üle laua. Vahel muutus see ka tüütuks, põhiliselt siis, kui ise parasjagu midagi teada ei tahtnud, ent siis hõikusid jällegi teised. Tänu sellisele lauapaigutusele olin varsti teiste töö- ja eraeluga suhteliselt hästi kursis.
Nagu tõotas firma nimi – International –,