seda võis aimata kuulutusigi lugedes. Polnud midagi erilist kuulutuses, mis kõlas umbes nii: „Hei, sina! Kui sa oled vegan, armastad kitarrimuusikat, tahad igal õhtul koos süüa teha ning tunned, et võiksime olla üks suur pere, helista meile numbril…” Loomulikult pani see minusuguse eestlasest individualisti õlgu võdistama.
Sealjuures oli pretendente kinnisvaraobjektidele kõvasti rohkem kui objekte endid. Pole siis ime, et kui ka mõnele üürnikukonkursile kohale läksin, oli mul potentsiaalsetele korterikaaslastele oma napi saksa keelega raske muljet avaldada. Eriti veel siis, kui korraga üritas löögile pääseda mitukümmend inimest, kes kõik üksteisest üle karjudes lobisema kukkusid, üks vaimukam kui teine. Suutsin vaid tasakesi nina ette pobiseda: „Mina olen Jaana Davidjants Eestimaalt.” Dialoogist polnud juttugi.
Vahel oli mul keeruline vestelda isegi inglise keeles. Suur osa minu Saksa-teemalistest teadmistest osutus kasutuks. Püüdlused Kraftwerkist rääkida jooksid tühja. Sõna schneller6 ei kutsunud kohalikes esile naerupahvakut. Ei kohanud ma ka ühtegi Helgat. Ja kui õlu ja vorstikesed paistsid tõesti berliinlaste menüüsse kuuluvat, siis dirndl’it7 kanti küll ainult Bierfestil.
Väikesest Tallinnast tulles mõjus Berliin hiiglaslikuna, mööda üürikorterite casting’uid jooksmine võttis aega. Hoidsin kindlameelselt kinni oma suurte nuppudega vanast No-kiast. Nimelt oli mul kombeks telefoni tihti maha pillata, ent mu Nokia oli põhimõtteliselt purunematu. Miinuseks osutus aga see, et kui mu konkurendid orienteerusid oma moodsaid mobiile kasutades linnas ilusti, siis minu aeg möödus Google Mapsist kaarte maha joonistades. Hetkel, mil ma arvutist kaarte uurisin, näis kõik loogiline, linnas aga oli kritseldustest tavaliselt vähe tolku. Üldiselt oli mul õhtuks võhm nii väljas, nagu oleksin terve päeva jõusaalis kangi tõstnud. Positiivsest küljest vaadates kadusid sel ajal ära kõik laiemad eksistentsiaalsed probleemid. Elu mõte ei kottinud enam, kogu mõttejõud läks pingutustele jõuda punktist A punkti B.
Eks uude linna kolides on iga pisike argieluline detail tõeline väljakutse. Metroopiletit ostes kohmitsesin pikalt, selja taga aga ootas juba pikk järjekord. Supermarketis olid tundmatud kõik brändid, tihti ka tooted ise. Hapukoore asemel ostsin quark’i, hoopis lahjemat kohupiimasarnast lurri. Vale oli ka piimaprotsent, mis Eesti tavapärase 2,5 asemel oli kas 1,5 ehk siis liiga lahja või 3,5, teisisõnu liiga rammus. Mitmete toodete peale oli tagatipuks suurelt ja häbitult kirjutatud „nuss”8. Abiks oli kohalik vene pood – sealt sai käia tatart ja hapukoort ostmas.
Vahetevahel õnnestus ka minul üürniku-casting’utel löögile pääseda, ent siis ei tekkinud klappi tulevase korterikaaslasega ning mina olin see, kes punuma pani. Kui ukse avas rastapatsidega nooruk, käsi kaunistamas tribal-tätoveeringud9 ning T-särgil lainetamas kiri „Hypnotic Vibrations”, tundsin, kuidas ligi hiilib kõhklus. „Pole viga, avatud meel on põhiline, nii et ei mingit kolkasnobismi,” mõtlesin endamisi ja astusin sisse. Korter oli väike ja pime ning erilist indu sinna kolida ma ei tundnud. Jäin vaatama seinu, mida katsid sinised digitaalmaastikud ning lendlevad neoontoonides Ganešad10. Kõigele sellele oli lisatud mustreid, varje, udu ja sädelust, arvatavasti oli kasutatud kõiki Photoshopi filtreid. Silmasin ka mitut raskestiloetavat üledisainitud kirja. „Goa Trance Paradise!”11 paistis ühel plakatil kirjas olevat. „Spiritual Groove and Elixir of Life!”12 kuulutas teine. Kogu kupatus võttis silme eest kirjuks.
„Kuidas on? Cool, ah? Sõbraga kahepeale tegime. Sa olid ka vist ameti poolest disainer?” tundis korteriomanik huvi. „Kena, väga huvitav,” ühmasin mina enda suureks üllatuseks. Ning jätkasin: „Huvitavad värvid, huvitavad üleminekud…” Lõpuni ma end siiski talitseda ei suutnud ja lisasin: „Olete kasutanud programmi tervet potentsiaali.”
Iroonia tundus minevat tüübist mööda. „Jah, üritasime edasi anda trance-muusika kompleksset vibe’i13.” Ning lisas sinna otsa rõõmsalt: „Tundub, et me mõistame teineteist! Mul on uuele korterikaaslasele ainult paar nõuet. Esiteks, et tegu oleks naisega.” Selles mõttes tundusin ma muidugi sobilik. „Mul on siin veel paar sellist päris kenakest läbi käinud, väga raske on niimoodi valida,” jätkas ta trance’i- ja hipimehe kohta ootamatu nõudlikkusega. „Tegin isegi väikese edetabeli. Kuidas oleks, kui te tuleksite reedel kõik siia ning teeksite mulle koos süüa? Saan teiega paremini tuttavaks ning õhtu lõpuks langetan ka otsuse,” jätkas tüüp nagu vene bojaar endale pruuti valides. „Ära võta seda kui võistlust. Kuigi ma saan aru küll, et sulle kui disainerile siin meeldiks. Oleks ka tööalaselt inspireeriv.”
„Jah, reedel näeme,” vastasin mina viisakalt, samal ajal uksest välja taganedes. Tänapäevani ei tea ma, kuidas see missivalimiste õhtusöögivoor möödus.
Mu esimene lühiajaline, kuid siiski omaette elukoht asus Schönhauser Alleel Prenzlauer Bergis. Korter oli väike, kuid armas. Hinna tegi pisut odavamaks samas majas tegutsev bordell, mille aknal vilkus päeval ja ööl suur neoonsüda. Tihtilugu äratas mind kellahelin, sest klientide näpud läksid vastu ööd pisut pudedaks. Asja ei teinud lihtsamaks ka fakt, et minu kellanupp asus täpselt Salon Prestige’i nupu kõrval. Aja möödudes õppisin kella välja lülitama, kuid alati ei olnud abi sellestki, sest nõudlikumad kliendid tükkisid öösiti kisama, rõõmsamad võtsid aga lauluviisi üles. Vahel leidsin koju tulles maja eest kibelemas mõne ehmunud näoga nooruki, kes mind nähes jooksu pistis.
Korter asus suure maantee ja kalmistu kõrval, surnuaed oli meeldivalt vaikne ja roheline, andes olemisele esialgu siiski pisut morbiidse tunnetuse. Üsna varsti sain aga surnuaia läheduse üle rõõmu tunda. Kui külas oli jälle mitu peohimulist eesti sõpra või kui minu pea kohal elav muusik otsustas keset ööd elektrikitarri tinistada, avasin lihtsalt voodi kõrval oleva akna ja pistsin pea välja, kuulates surnuaiast tulevat puudekohinat. See suigutas mind ilusasti tagasi unele.
Schönhauser Allee korter polnud ainus, kus probleemiks seinte helikindlus. Surnuaia kõrvalt kolisin Kreuzbergi, kus jagasin korterit kahekümneaastase Madridist pärit Estheriga. Neiu töötas poole ööni ettekandjana, päeval ta magas või üürgas hispaania disko saatel laulda, tehes seda kompleksivabalt täiesti viisist mööda. Hispaania disko oli tüütu, kuid tõeline põrgu läks lahti siis, kui Esther tõi endale koju Inglismaalt pärit lühikese ja üleni tätoveeringutega kaetud Jamesi. Ees ootasid pikad ja tegusad ööd, noored olid armunud ning väljendasid seda ühemõtteliselt. Aga romantika ja vestlused? mõtlesin mina vanamoodsalt. Esimestel päevadel heitsin sõpradega olukorra üle nalja, paari päeva pärast hakkas naljaisu kaduma ning kui asi hakkas korduma igal ööl, tundus lugu juba traagiline.
Niisiis pidin leiutama erinevaid heli summutamise süstee-me. Esimese abinõuna hankisin endale kõrvatropid, apteekri soovituse kohaselt silikoonist, sest need pidid kõrva järgi kuju võtma ja summutama igasuguse heli. Päriselus oli neist muidugi vähe kasu. Lisasin kõrvatroppidele karvamütsi ja kõige otsa veel padja. Palju abi sellest polnud. Nii ma seal öösiti lamasin ja leiutasin. Teadsin, et ühtlane heli on magama jäämisel abiks, ning otsisin YouTube’ist välja kaheksatunnise merekohina video. See rahustas tõesti, kuid tundsin end seda kuulates nagu mingi new age’i friik. Ükspäev ei pidanud ma enam vastu ja tegin Estherile märkuse. „See on elu!” karjus Esther. „Milles probleem! Hangi endalegi peika nagu iga normaalne naine!” Nii ma sealt välja kolisingi – isegi idaeurooplase kannatusel on piirid. Aga trauma jäi. Veel kaua aega ei olnud vahet, kas laulsid linnud või mängis mahe muusika – minu peas transformeerus kõik kiledateks armuhüüeteks.
Estheri juurest kolisin kaheks kuuks sõbra remontimata, kuid see-eest vaiksesse korterisse. Sealt viis omakorda tee suurde seitsme inimesega ühiskorterisse ja nii edasi.
Pole siis ime, et