kulmudega mehemürakas. Felix kohmitses pikalt kotis, kuid mõistes, et pääsu pole, ulatas kanepi tundmatule. Too noogutas tähtsalt, pani pakikese tasku ja lahkus. Felix istus maha ja mõtles pingsalt. Midagi siin ei klappinud. Võttis hetke, enne kui Felixile jõudis kohale põhierinevus filmides nähtud sarnastest situatsioonidest. „Politseinik” ei olnud talle näidanud ei töötunnistust ega ühtki muud ametitõendit. Meelepahaga lippas ta tagasi oma bro’de juurde kaebama. Kui mina tund aega hiljem pargist läbi jalutasin, käis seal suuremat sorti kaklus. Felix siis selgitas, miks.
Minu kodukõrtsiks sai teisel pool parki asuv Sofia baar. Sofia oli koht, kus kokteile kallati vaba käega ning kus inimesed hakkasid öö jooksul baaripukkidelt alla pudenema. Sofia oli varem olnud restoran, kogu sisekujundus oli sealt üle võetud ning kõik nägi välja mõnusalt räämas. Ainus, mida alatasa ümber kujundati ja dekoreeriti, oli baari tualett. Pikalt kaunistasid selle seinu plakatid mu lapsepõlvest, vastu vaatasid Snap, Take That ja nooruke Madonna. Iga vetsuskäik oli kui ajamasinareis nooruspõlve.
Sofias käis palju kunstnikke, igasugu aktiviste, esindatud oli ka kohalik suur gei- ja lesbikogukond. Kui sain seal tuttavaks Gisiga, ei taibanud ma kohe, et tegu on tüdrukuga, sest ta oli sedavõrd poisilik. Ainuke, mis Gisi ära andis, oli poisihäälest nõksuvõrra heledam tämber. Ta elas Sofia kohal asuvas korteris ja kurtis, et nädalavahetustel ei tule magamisest midagi välja ning „samahästi võin ma siis juba siin all hängida”. Gisi oli igati abivalmis ning teadmisi oli tal palju ja erinevaid. Nagu näiteks, kuidas teha endale oma äralõigatud juustest deodorandi abil usutav võltshabe. Kuulasin ta nõuandeid hoolega, mõeldes, et parem igaks elujuhtumiks valmis olla.
Gisi tutvustas mulle Stefanit, noort Wrangelstrassel elavat tänavakunstnikku. Stefan meenutas oma pikkade juuste, habeme, näojoonte ja malbe ilmega teataval määral Jeesust ja nii teda Kreuzbergis ka kutsuti. Ebanormaalselt tihti tuli ette, et kui astusin oma maja eesuksest välja, oli Jeesus-Stefan just minu majast möödumas. „Sa meeldid talle,” arvas mul parajasti külas olev noorem õde Brigitta, kui oli Stefanit mõned korrad minuga jutustamas näinud. „Ah, jäta nüüd,” vaidlesin mina vastu, sest Stefan käitus alati nagu täiuslik džentelmen. Kuid ühe noore mehe kohta tahtis Stefan tõesti üllatavalt palju kokku saada, et kunsti, kultuuri ja graafilise disainiga seonduvaid küsimusi arutada.
Varsti näiski, nagu oleksin kolinud suurlinna asemel külasse. Lisaks Kreuzbergi rohelisusele ja vaiksele rütmile aitas kaasa see, et kõik kohalikud näisid üksteist teadvat. Mullegi hakkasid näod tasapisi meelde jääma, kiskus pidevaks teretamiseks. Isegi Görlitzeri pargi narkodiilerid hüüdsid varsti rõõmsalt: „Hello!” Tõsi, nemad teretasid muidugi kõiki, lootuses kanepit müüa. Igal juhul tundsin end koduselt. Olin leidnud endale oma koha.
SKVOTTIMINE LÕBUSATEL ÜHEKSAKÜMNENDATEL
Veel kümme aastat tagasi oli nüüdseks lootusetult keskklassistunud Prenzlauer Berg cool paik. Pärast müüri langemist meelitas see endise Ida-Berliini räämas linnaosa kohale ohtralt kunstnikke ja tudengeid.
Prenzlauer Berg oli tollal uskumatult kehvas seisus: hooned lagunemas, paljudes majades puudus elekter või vesi. See tegi võimalikuks olematud üürihinnad, mis muutis omakorda olemise lõbusaks. Polnud selge, kellele milline hoone kuulub, valitses anarhia ja skvottimine oli enam kui tavaline.
Minu töökaaslane Titus Internationalist oli üks üheksakümnendate alul Prenzlauer Bergi kolinutest. Mingil momendil hakkas talle ta sajaruudune korter tunduma kuidagi väikesevõitu ning spontaanselt otsustas ta seda suurendada. Tegi seina suure augu ja lihtsalt laiendas oma elamispinda kõrvalkorterisse. Nii oligi tal ühe asemel hoopis kaks korterit. Titus jutustas sellest alati hea meelega.
Ka Oliver meenutas üheksakümnendate algusaastaid teatava nostalgiaga. Temaga tutvusin ma pärast Internationalist lahkumist, Pictoplasma praktika ajal. Oliver lõi meiega kampa, et hoida silma peal festivali tehnilisel poolel. Kui Oliver ei tegelenud parasjagu Pictoplasma festivaliga, korraldas ta Club Transmedialet, mis on Berliini suurim elektroonilise kunsti ja muusika festival. Oliver meenutas oma suure habeme ja südamlikkuse tõttu jõuluvana, seda võimendasid tema pikad ja sügavad naeruhood. Berliini tuli Oliver 1990. aastal, et õppida kirjandust.
Tudengitele oli skvottimine toona igatpidi mõistlik valik. Tihtilugu vajasid korterid küll põhjalikku remonti, kuid alati võis loota naabrite abile. Oliveriga samal tänaval elas näiteks üks naine, kes oskas ahjusid parandada. Raha ta selle eest kunagi ei võtnud. Eks inimsuhted olid toona hoopis teised. Loomulikult polnud sel ajal skvotis lauatelefoni, mobiilist rääkimata, see aga ei takistanud inimesi kokku saamast. Enne väljaminekut pidi lihtsalt naelutama uksele paberirulli koos pastakaga. Kui sõber hüppas läbi ja kedagi polnud kodus, jättis ta sõnumi.
Skvottimisega kaasnesid muidugi ka hädad – paljudes elamistes ei olnud vett. Pesemiseks tuli astuda läbi sõprade juurest, kel oli õnne elada toimiva veevärgiga korterites. Oliver rääkis, et kandis oma pesemisasju igal pool kaasas – dušivõtmiseks tuli olla alati valmis!
Lääne-Berliinis levis skvottimine juba varemgi, seitsmekümnendatel. Skvottimisega käis kaasas terve alternatiivne süsteem oma ajalehtede, arstiabi ja muu taolisega. Pärast Berliini müüri langemist aastal 1989 tekkis endises DDRi pealinnas palju vaba pinda ning asi võttis täiesti uued mõõtmed – kui varem asus põhiosa skvottidest Kreuzbergis, siis nüüd laienesid need ka Mittesse ja Prenzlauer Bergi.
Skvotiti poliitilise manifestina, aga tihti ka vajadusest – kui polnud, kus elada. Mitmes skvotis tegutsesid omamoodi keskused, kus punkaritest, tudengitest ja seljakotiränduritest segapublikule näidati filme, korraldati kontserte ja näitusi. Tihti tegutses skvottides ka VoKü (volxküche ehk rahvaköök) ning seal pakutav toit ei jäänud alla restoranide omale.
Kui mina 2006. aastal Berliini kolisin, hakati viimaseid skvotte kinni panema. Skvott Köpenicker Strassel, lühidalt Köpi, kuulus nende väheste hulka, mis pidas sulgemisele vastu ja tegutseb tänaseni. Köpi ei ole lihtsalt elamispind. Seal asub baar, mis tegutseb kontserdikohana, samuti leidub seal metallitöökoda, siiditrükiruum ja spordisaal. Köpi elukorraldus on demokraatlik, kõik maja asju puudutavad küsimused otsustatakse elanike poolt regulaarsetel kohtumistel. Köpi ei ole lihtsalt maja, vaid alternatiivse elustiili sümbol.
2007. aasta mais pani linnavõim Köpi oksjonile. Võimalikuks ostjaks osutus end Plutonium 114 firma tegevjuhina tutvustanud endine põrandaplaatija Besnik Fichtner Kosovost. Kinnisvara müüdi ostjale ligikaudu poole turuväärtusega. Köpi omad aga polnud mingid mökud, vaid organiseerusid. Üles seati korralik veebileht, moodustati eraldi meeskond meediasuhtluseks ja sel perioodil oli üldse raske kuhugi vaadata, ilma et „Köpi Bleibt”21 silma poleks jäänud. Samuti palkasid köpilased endale appi tuntud advokaadi Moritz Heusingeri, kelle abilised said kähku jälile hoone pärisostjale Siegfried Nehlsile. Viimane oli Berliini kinnisvaraturul tuntud tegelane, tüübil oli kaelas mitu kohtuasja abitööjõuga, nimelt süüdistati Nehlsi kelmuses. Olukord muutus Nehlsi ja Fichtneri jaoks pingeliseks ning mehed pöörasid omavahel tülli. Hoone legaalne omanik Fichtner jõudis köpilastega kokkuleppeni, mis lubas skvottijatel hoones 30 aastat üliväikeste üürihindadega edasi elada. Aasta hiljem sai Nehls küll hoonele käpa peale ning 2013. aastaks oli osa hoonest Nehlsi impeeriumi teisele firmale edasi müüdud, kuid skvottijate olukord jäi samaks.
Pictoplasma stuudio vastas Brunnenstrassel asuval skvotil läks aga kehvemini. Olime parasjagu kontoris, kui avastasin aknast välja vaadates, et kogu Brunnenstrasse on politseiautosid täis. Tänaval sebis sadu korrakaitsjaid, taevas tiirlesid helikopterid. Jäi mulje, et käimas on suuremat sorti sõjaline operatsioon. Politseinike massist tundus aga olevat vähe tolku, sest kui ma õhtul kontorist lahkusin, oli haarang veel täies hoos ning skvoti katusel vibutasid majaelanikud suurt musta anarhismi lippu. Järgmiseks päevaks oli plats siiski puhas.
Turistide hulgas kuulsa Tachelesi skvoti saatus Mittes ei olnud parem. Majal on kirju minevik – endises juudi kvartalis asuv hoone oli kunagi kaubamaja ning muutus teise maailmasõja ajal SSi peakontoriks. Sõja järel seisis hoone tühjana