Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis. Jaana Davidjants

hmm, nagu, jaa, hmm…” Registraatorineiu hakkas silmanähtavalt kannatust kaotama. Otsustasin, et ei anna alla ning jätkasin kurblikku kätelaiutamist ja pobisemist. „Ah, öelge oma nimi,” ei jaksanud ametnik minuga enam jamada ning olingi kursusele vastu võetud.

      Keelekursuse kellaajad olid Berliini eluga harjunule ootamatud. Tund algas hommikul kell kaheksa ning lõppes pool kaksteist, siis, kui ülejäänud Berliin mõtles alles ärkamisele. Üldjuhul hakkaski üheksa-kümne paiku voorima tundi pahase näoga hilinejaid. Jäi mulje, nagu oleks berliinlasi see varajane kellaaeg isiklikult solvanud.

      Üsna kähku sain aru, et hilinemine pole tark otsus, sest siis hakkas saksa keele praktika pihta juba uksel. „Miks sa hiljaks jäid?” nõudis õpetaja. Pidev hilineja Aliye Türgist vastust üldjuhul võlgu ei jäänud. „Metroo sõitis täna mööda teist marsruuti,” väitis ta ükskord. „Pidin aitama Konyast tulnud türklasel ta tehast üles leida. Ja me eksisime ära, kolm korda,” ütles ta teinekord. Mida aeg edasi, seda paremaks läks vabandades Aliye saksa keel. Vabandused jäid sama fantastilisteks.

      Klass koosnes üldse värvikatest kujudest. Minu parimaks sõbraks sai hilises keskeas Azat Kasahstanist, kes leebus kohe, kui kuulis, et tulen Eestist. „Ah, estontsõ, eto naši zemljaki!”26 hüüdis ta ümmarguse näo särades ning poetas mulle pihku paar lehmakommi, jumal ise teab, kust ta neid Berliinis leidis.

      Kui Azat tunnis ei maganud – ta pidas salaja mitut ametit –, siis vaidles ta õpetajaga. Oma lugematute ametite tõttu paistis Azat kõigi asjadega Berliinis alati kõigist teistest paremini kursis olevat. „Nein, jalgrattaga pääseb igale poole täpselt kolm korda kiiremini kui metrooga,” teadis ta ajast, mil ta veel jalgrattakullerina töötas. „Nein, parimat currywurst’i27 saab Prenzlauer Bergis, kuid majoneesi ei tohiks sellel kasutada, see rikub currywurst’i maitset,” väitis ta, toetudes töökogemusele kohalikus vorstiputkas. Kursuse keskpaigaks oli Azat ühehäälselt tituleeritud härra Nein-Neiniks. Imelikul kombel tundus mulle soliidses eas Azat Kasahstani steppidest märksa südamelähedasem ja arusaadavam kui kõik poolakad, sakslased või taanlased kokku. Säh sulle Euroopa ühtsust! Olin tõeliselt õnnetu, kui Azat tunnis käimise lõpetas, sest ta naine haigestus.

      Kursusel käis veel Aga ehk Agnieszka Poolast. Agnieszka oli hella hingega ja kippus tihti nutma, eriti kui jutt läks Poolale ja tema perele. Kui Aga parajasti ei nutnud, oli ta lahke, aitas kodutöödega ning ütles ikka mõne sooja sõna. Agnieszka vastandiks oli Taanist pärit hipiliku olemisega Anne-Marie, keda ei paistnud morjendavat miski, isegi mitte fakt, et ta elab talve ajal kütteta korteris. „Ongi planeedile parem,” leidis karges Skandinaavias karastatud tütarlaps.

      Keelekursusele tulles olin lootnud, et saan ilusasti õpingutele keskenduda. Aga võta näpust, täpselt minu vastas võttis koha sisse pikkade brünettide kiharatega kaunis Filipe Portugalist. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidas Filipe sellal, kui mina higistasin lihtlausetega, pikki kauneid monolooge demokraatia olemusest, armastusest ja muidugi Goethest. „Kass läks üle tee,” vastasin mina selle peale.

      Õppejõuga oli meil vedanud. Kõrvalklassi õpilased kurtsid, kuidas nemad pusivad terve tunni grammatika kallal. Meie õpetaja oli aga huvitatud hoopistükkis poliitikast ning toetas tuliselt selleteemalisi vestlusi, kohkumata tagasi tõsiasja ees, et enamik neist kippus üle minema massikarjumiseks. „Koraan toob ainult kurjust!” hüüdis Aliye, ajades täiesti endast välja oma liibanonlannast pinginaabri. Kuna Aliye armastas tervet kõhtu paljaks jätvaid toppe ja teatrigrimmile sarnanevat meiki, oleks ta oma pearätis pinginaabri arvatavasti endast välja ajanud ka midagi ütlemata, terve tunni lihtsalt põrandat põrnitsedes.

      Samuti möödus kogu kursus feminismi lainel. Sain teada, et ka Saksamaal süveneb naiste ja meeste palgavahe üha hullemini ning et Wilhelm II aegne Kinder, Küche, Kirche28 valitseb hämmastavalt paljude sakslaste meeli. Niisiis lõpetasimegi ühe keeletunni püüdlikult lauldes: „Naisele on vaja meest samapalju kui kalale jalgratast” – ütlus, mida on omistatud küll Gloria Steinemile, küll Flo Kennedyle, aga ka anonüümsele autorile, kes olla maalinud selle 1969. aastal Wisconsini ülikooli seinale. Kuna vaevlesin tol hetkel südamevalu käes, selja taga lahkuminek, olin õppejõuga tuliselt ühel meelel.