Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris. Heilika Pikkov

lahvatavad pealispinna all peidus olevad pinged. Alles mõni aasta tagasi toimus kopti ja etioopia munkade vahel lööming. Ühes kabelis, mida mõlemad konfessioonid enda omaks peavad ja kiivalt üksteise kõrval valvavad, tõstis kopti munk oma tooli palavuse tõttu teise kohta ja sellest piisas, et tekiks suurem tüli. Kakluse tulemusena toimetati 11 munka haiglasse.

      Minu peidupaik Püha Haua kirikus on maa-alune Helena kabel, mis on pühendatud hauakiriku püstitaja keiser Konstantinuse emale ja kuulub Armeenia kirikule. Sinna viib trepp, mille kõrvale seintele on keskaegsete palverändurite poolt kraabitud palju väikeseid riste. Kabel on pärit 12. sajandist, laes ripuvad õlilambid ja põrandaid katavad mosaiigid. Vasakul pool on üks hämar nurk ja pink, kuhu ma alati korraks istun, et aeg maha võtta ja rahulikult palvetada. Hauakirik on intensiivne, täis eksalteeritud olekus inimesi, ja pole lihtne leida vaikset kohta, kuhu pakku pugeda. Mõnikord jääb Helena kabel päris tühjaks, inimesed on haihtunud. Võtan sandaalid jalast ja panen silmad kinni. Jahedas koopas hõljub õlilampide ja vahaküünalde lõhn. Mõtlen oma kõige kallimatele kodus ja langen… Langen vabalt sügavale iseenda sisse.

      KURBADE APELSINIDE MAA

      17. august 2010

      Oma päris esimese palestiinlasest sõbra Charliega tutvusin ma ühel neist kordadest, kui olin oma vabatahtliku teenistuse ajal Ashdodist järjekordselt pagenud Jeruusalemma. Ashdod ajas mind pikapeale lihtsalt hulluks – nii nagu paljud paigad Iisraelis, on ka see paneelmajade linn püsti pandud 50 aastaga pärast juudiriigi loomist ja seal elavad vaid väikekodanlikud pereinimesed ning endise Nõukogude Liidu riikidest sisse rännanud pensionärid, nii-öelda uued immigrandid. Ashdodis asub Iisraeli suurim sadam, linnaelanikud on selle üle väga uhked, kuid ajaloolis-kultuurilises plaanis on vanast vilistite linnast säilinud vaid üks tähendusrikas koht – Joona mägi, kuhu olevat maetud seesama prohvet Joona, kes valaskala kõhus kolm ööd ja päeva tormisel merel pidi veetma.

      Igal vabal nädalavahetusel hääletasin Ashdodist ära. Just nimelt hääletasin, sest reede õhtupoolikul algab terves riigis ametlikult juutide hingamispäev sabat ja niipea kui päike loojub, ei sõida enam ükski ühistranspordivahend. Elu jääb minuti pealt seisma. Kuni laupäevaõhtuse päikeseloojanguni on keelatud igasugune töötegemine. Sealhulgas ka autoga sõitmine, kuid alati leidub neid ilmalikke juute, kes Jumala sätestatud sabati käskudest kinni ei pea. Minu jaoks oli ainus võimalus teisi paiku näha kõndida linna äärde ja tõsta pöial püsti. Sihtpunkti kohalejõudmisega polnud kunagi probleeme, iisraellased on harjunud hääletajaid peale võtma. Iisraelis on sõjaväes korraga sadu tuhandeid noori, nii naisi kui ka mehi, sest kõigile on võrdselt kolme aasta pikkune kohustuslik sõjaväeteenistus, ja nemadki hääletavad tihti maantee ääres kodu poole. Teine grupp aktiivseid hääletajaid on ultraortodokssed juudi mehed, kes enamasti tööl ei käi ja hääletavad arvatavasti rahanappuse tõttu.

      Niipea kui jõudsin Jeruusalemma, panin tavaliselt oma koti hostelisse ja lippasin kiirelt Nutumüüri äärde. Sabati ajal koguneb sinna suur hulk juudiusulisi mehi ja naisi palvetama – see hämaruses kulgev mõmisev ja laulev inimmass kannab endas tohutu väega energiat. On palju kohalikke inimesi ja ka neid, kes on tulnud maailma teisest otsast, et Nutumüüri ääres palvetada ning jätta müüri kivide vahele paberitükk oma soovidega. Need on kirjad Jumalale. Päris müüri äärde mina ei läinud, sest ma ei kuulu sinna, aga see kogemus oli nii kõikehõlmav, et kutsus mind ikka ja jälle tagasi. Minu töökaaslased telejaamast küsisid tihti imestunult, miks ma käin oma vabal ajal Jeruusalemmas ja mitte Tel Avivis, mis on Ashdodile tunduvalt lähemal. Tel Aviv, nii-öelda Lähis-Ida New York, on ju palju põnevam! Iisraellastele meeldib rõhutada, et on olemas Tel Avivi inimesed ja on olemas Jeruusalemma inimesed. Tel Aviv on moodne, ilmalik, jõukas ja paheline, Jeruusalemm aga vanamoodne, vaimne, müstiline ja püha. Olles külastanud mõlemat linna, sain väga kiirelt aru, et minu linn on Jeruusalemm.

      Ühel õhtupoolikul istusin enne Nutumüüri äärde suundumist Jaffa värava juures kivimüüril, et kiirelt kerge õhtusöök – pita leib, mille vahel falafel, hummus ja salat – alla kugistada, kui mind kõnetas üks araabia mees. Seljas üleskääritud käistega hele triiksärk, pea pisut kiilanev ja hall, kuid vanuse poolest mitte üle neljakümne. Meie vestlus algas tavapäraste komplimentidega, mis ma aga kohe eos pareerisin. Tahtsin rahus süüa. Ma olin juba sada korda sedasama juttu nii araablaste kui ka juutide suust kuulnud, olin oma euroopaliku välimuse tõttu pidevalt tähelepanu keskpunktis ja see ajas mind ainult muigama. Mees oli minu otsekohesusest hetkeks hämmingus, kuid võttis siis hoopis teise tooni. Sain teada, et teda kutsutakse Charlieks. Kui ma Yousefit nimetasin põliseks Õlimäe hundiks, siis Charlie kohta võib öelda: põline vanalinna hunt. Ta tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda, sest ta on seal peaaegu terve oma elu giidina töötanud. Niisiis leidsin end sellel õhtul Nutumüüri asemel hoopis New Swedishi hostelist Charliega Türgi kohvi joomast. Ta teenis seal lisaraha administraatorina töötades.

      Sellest kangest rohke suhkruga ja loomulikult ilma piimata kohvi joomisest sai meie rituaal. Ja meist said sõbrad. Charlie avas minu jaoks hoopis teise külje Iisraelist – kõik, mis puudutas palestiinlaste elu, oli mulle selle ajani üsna tundmatu, aga ma janunesin selle info järele. Kui oma juudi sõprade ja kolleegidega palestiinlastest juttu tegin, muutusid nad tõrksaks. Meie vabatahtlike koordinaator lausa keelas meil Läänekallast külastada, hirmutades igasuguste õudustega ja öeldes, et kui me üle piiri läheme, siis ei saa me enam tagasi. Alles sel päeval, kui Charlie mind oma kodulinna Rām Allāhi kaasa võttis, sain aru, kui naeruväärne oli meie koordinaatori ähvardus: ainsad, kellel polnud kontrollpunktis mingeid probleeme, olidki just minusugused turisti välimusega mittekohalikud. Esialgu olin muidugi ärevuses, nähes, kuidas rahvas Jeruusalemma ja Rām Allāhi vahelise kurikuulsa Qalandia kontrollpunkti juures tungles, kuidas pikkades metallvarbadest koridorides Iisraeli sõdurid järjest inimesi kinni pidasid, neid läbi otsisid ja oodata lasid. Mõni oli oodanud seal juba tunde. Charliel on ametlik luba Jeruusalemmas töötada, nii et meie jalutasime koos rahulikult läbi väravate, istusime minibussi ja olime juba veerand tunni pärast Rām Allāhi kesklinnas. Tundsin, nagu oleksin hakkama saanud suure julgustükiga. Keegi teine meie vabatahtlike grupist polnud Rām Allāhis käinud. Praegu mõtlen, et olin siis veel ikka päris naiivne. Aga kuidas teisiti maailma asjadest aru saada, kui mitte kildhaaval kogemusi kokku kogudes?