Õde Cassiana on muide samuti eestlanna. Õlimäele tuli ta mõned aastad tagasi ema Ksenia jälgedes. Kloostrieluga kohanemine läks tal raskelt, ema Ksenia kui tema vaimulik ema pidi nii mõnigi kord iguumenjat palumas käima, et õde Cassianat minema ei saadetaks. Nüüd on õde Cassianaski settinud omamoodi rahu. Möödus vaid neli aastat tema kloostrisse tulekust, kui ta ülendati poslušnitsa astmelt rjassoforiks. Poslušnitsa ehk kuuletuja on kloostrisse küll vastu võetud, kuid teda jälgivad teraselt iguumenja ja vaimulik ema, kes otsustavad tema edasise saatuse. Vahel annab iguumenja veel ühele õele ülesandeks noort nunnaks pürgijat aeg-ajalt provotseerida ja vaadata, kuidas ta olukorraga toime tuleb – kas tal on piisavalt tarkust ja enesevalitsemist, et kloosterlikul teel edasi liikuda. Rjassoforiks saamine on järgmine ja juba nunnaeluks ettevalmistav aste. See on viimane võimalus veel järele või ümber mõelda. Õde Cassiana ülendamine juhtus ootamatult vara, sest koos temaga said järgmisele astmele õed, kellest üks oli olnud seitse ja teine juba kolmteist aastat kuuletuja.
Kloostris moodustavad ema Ksenia ja õde Cassiana tandemi, kelle ülesandeks on hoida korras iguumenja maja esine iluaed. Nad hoolitsevad lillede eest, kastavad ja kui vaja, siis äratavad murdunud või kuivanud lilli elule ema Ksenia „taimede haiglas”. Tööjaotus on selline, et ema Ksenia jagab juhiseid ning õde Cassiana viib neid täide. Kloostris elab ja tegutseb ema Ksenia omaette, ei suhtle peaaegu kellegagi ja õde Cassianast on saanud lüli tema ja teiste vahel. Ka kõige usklikumal inimesel ei piisa siiski ainult Jumalast, on vaja teist inimest enda kõrvale, et igapäevaeluga toime tulla.
MAAILMA KESKPUNKT
16. august 2010
Tänane hommikuteenistus kestab kauem, sest tähistatakse vaga Antoni nimepäeva. Õlimäe kiriku rajaja oli samanimeline mees – isa Antoni (Kapustin) – ja see lisab asjale veelgi pidulikkust. Meenutatakse neid, kes on uinunud. Õigeusu kirikus on tavaline, et pühaku nimepäeval saavad austuse ka teised temaga sama nime kandnud olulised isikud. Hommikusöögil pakutakse kolivo’t ehk pehmeks keedetud nisuteradest putru, millele on lisatud komme, suhkrut või mett. Õde Cassiana selgitab meile, et nisu on sellisel päeval sümboolne toit, sest nisutera on mulda pannes justkui surnud, siis aga tõuseb ta üles nagu Jeesus Kristus.
Meie saabumisest on nüüd möödas nädal ja tunnen, et oleks paras aeg võtta päev vabaks ja minna lihtsalt linna uitama. Ajame Yousefiga väravas paar sõna juttu ja lendleme siis heatujuliselt mööda Õlimäge alla vanalinna poole. Otsetee on väga järsk. Nii järsk, et paneb kõik meie reie- ja säärelihased proovile. Lisaks veel kuumus, mis on viimastel päevadel kõikunud 35 kraadi piiril. Astrida otsustab, et peab oma kontskingad siiski esimesel võimalusel sandaalide vastu vahetama. Läbime õnnelikult Kidroni oru, kus nii juutide, kristlaste kui ka moslemite usu järgi peaks algama viimne kohtupäev ning toimuma surnute ülestõusmine. Tundub, et täna see siiski aset ei leia, sest Kuldvärav, kust messias peaks tulema, on endiselt kinni müüritud. Niipea kui vanad linnamüürid paistma hakkavad, leiame end keset tavapärast turistide voolu. Sellest pääsemiseks võtan suuna Damaskuse värava poole. Jeruusalemma vanalinn, mis paikneb 0,9 ruutkilomeetri suurusel alal, on keskajast alates jaotatud neljaks – armeenlaste, juutide, moslemite ja kristlaste kvartaliks – ja Damaskuse värav viib otseteed moslemi kvartali südamikku. Kõige suurem osa vanalinnast ongi moslemite käes ja seda väravat kasutavad esmajoones kohalikud araablased. Seetõttu näeb sealpool rohkem päriselu kui näiteks Jaffa värava kandis, kust siseneb enamik turiste.
Kogu vanalinn on nagu üks suur turg: ülikitsad tänavad on alati tihedalt rahvast ja kaubalette täis. Sinna sukeldumine on nagu Alice’il jäneseurgu hüppamine, sest igal sammul võib juhtuda midagi ootamatut. Selleks et jõuda vanalinnas asuvatesse pühapaikadesse, tuleb end läbi pressida kaupmeeste haardest, kes kõik näevad võimalust sinu pealt teenida. Nende lemmiknipp on võtta sind rajalt maha äraarvamismänguga „Where are you from?”12 ja kui sa juba korraks seisatad, et jääda kuulama, kas ta paneb täppi, siis pole enam pääsu. Mina oskan neist turistilõksudest nüüd juba välja rabeleda ja mõnikord narritan kauplejaid vastu lubadusega, et kui nad arvavad tõesti ära, kust ma pärit olen, siis ostan nende poest midagi. Siiani pole keegi õigesti pakkunud. Üht-teist kingituseks kodustele olen ikka kaasa ostnud ja vilunud päris pädevaks kauplejaks. Tänagi saame Astridaga sallid, mis esialgu maksid 100 seeklit tükk, lõpuks kätte 38 seekliga. (See on umbes kaheksa eurot.) Astrida on üllatunud, et mitte millelgi pole ametlikku hinda – isegi toidu eest tasumisel tuleb kaubelda. Kauplemine toimub põhimõttel „kaks sammu sissepoole, kolm sammu väljapoole”. Pärast seda, kui oled natukenegi mõne kauba vastu huvi üles näidanud, tuleb teha ükskõikne nägu ja hakata vaikselt edasi minema. Agar müüja veab su kindlasti tagasi poe poole ja seda hetke saab tingimiseks ära kasutada. Tema ütleb seepeale oma hinna, millega sina kindlasti rahul ei ole ja astud taas kolm sammu poest eemale, et lasta end siis jälle tagasi tirida. Kui selline tants on mõned korrad juba kestnud, siis võib saavutatud hinnaga rahule jääda ja kaupa teha. Selles kõiges on omamoodi kelmikat mängu ilu. Aga julgust ja kübeke nahaalsust peab olema. Sinised silmad aitavad muidugi ka kaasa.
Kui minaretid vanalinnas laulma hakkavad, siis jätavad mitmed moslemitest kaupmehed töö pooleli, laotavad poe põrandale väikese vaiba ja hakkavad palvetama. Osa tõttab Templimäele, kus asuvad kullatud kupliga võimas Kaljumošee ja natuke tagasihoidlikum Al-Aqsa mošee. Templimägi on moslemitele Meka ja Mediina järel tähtsuselt kolmas kultuspaik terves maailmas, sest prohvet Muhamed olevat sealt tõusnud taevasse. Sajandeid varem oli täpselt samal kohal juutide kõige püham paik, Jeruusalemma tempel, ja muidugi pole see juhus, et moslemite prohvet otsustas just sealt teise ilma minna, kuigi ta füüsiliselt kunagi pühas linnas ei viibinud. Eri religioonide ja usundite kihid on Jeruusalemmas tihti üksteise peale tahtlikult ladestatud, et kustutada eelnevat ja kehtestada uusi tõekspidamisi. Juutide kaks korda üles ehitatud ja sama palju maha lammutatud templist on järele jäänud vaid läänepoolne tugimüür, Nutumüür, mis on neile tähtsam kui miski muu. Moslemitel pole lubatud Nutumüüri äärde minna ja juutidel pole lubatud Templimäel palvetada. See väike ala ongi juudi-araabia konflikti epitsenter. Kord aastas peavad juudid leinapäeva, Tisha B’Av’i, mis meenutab esimese ja teise templi hävitamist, ja igas religioosses juudi pulmas lõhub peigmees samal põhjusel leina märgiks klaasi.
Vanalinna kvartalite vahel ei ole silmanähtavaid piire, aga kui ühel hetkel hakkad kaupmeeste lettidel märkama vahaküünlaid ja puust riste ning ninna tungib mürri lõhn, siis on selge, et oled jõudnud kristlaste ossa. Kristlased moodustavad Jeruusalemma elanikest vaid paar protsenti, kuid ajalooliselt on kujunenud nii, et nende valdusse on jäänud üsna suur osa vanalinnast. Selle keskmes on Püha Haua kirik. Sinna viib välja ka risti läbi moslemite kvartali kulgev Via Dolorosa ehk Jeesuse ristiteekond, millel on kokkuleppeliselt neliteist (õigeusklikel kaksteist) peatuskohta tähistamaks igat sammu ja seda, mida Jeesus oma surmamõistmisest kuni hauda panemiseni läbi elas. Üheksa esimest peatuskohta asuvad vanalinna tänavail, läbides väikeseid kabeleid, ja iga peatuskoha juures on alati hulk kristlasi või lihtsalt kultuurihuvilisi, kes tõsiste nägudega kuulavad oma grupijuhi seletusi, kuidas just selles paigas Jeesus oma risti kandes teist korda kukkus või kuidas talle seal ulatati näorätt. Viis viimast peatust asuvad Püha Haua kirikus. Püha, püha, püha haua kirik… See on küll koht, kus arvatavasti loendamatu hulk inimesi on tundnud nii nagu Salvador Dalí Perpignani raudteejaamas. Dalí avastas nimelt seal, et seisab oma elu kõige õigema koha peal. Et see ongi maailma keskpunkt: inspiratsioon ja vaba langemine. Kogemusest innustatuna valmis tal maal „Pop, Op, Yes-Yes, Pompier”. 38 aastat pärast Dalí avastust sealsamas raudteejaamas seistes ei tundnud mina midagi, kuid Jeruusalemma Püha Haua kirikusse sisse astudes sain aru, mida kuulus sürrealist kord läbi elas. Püha Haua kirik, idakristlastele Ülestõusmise kirik, on nii ebatavaline ja ehe paik. Suur ja sopiline, õhk palvetest paks, iga kivi niisutatud kellegi andumuspisaratega. Kiriku suurusest annab aimu kas või see, et ühe katuse all on tänapäeval nii Kolgata kalju, kus Jeesus risti löödi, salvimiskivi kui ka koobas, kuhu tema keha maeti. Koobast muidugi enam alles pole, selle asemel kõrgub võimas hauakabel, mille sissekäigu juures tungleb alati palju inimesi, kes meeleheitlikult soovivad osa saada ülestõusnud Kristuse tühjast hauast. Sisse lastakse ükshaaval, ukse ees seisab pika