matu ja öelda enda tänusõnad kõigile, kes kohvikuprojektis ühel või teisel moel osalesid või mind isiklikult ideed ellu viies toetasid.
Jüri Saarma, MTÜ Mondo, Aliine Lotman, Eesti välisministeerium, MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud, Priit Reimann ja Vilde lokaal & kohvik, Kehrwieder, Tartu Maarja kool, Sulev Reelo, Liina Lokko, Rene Treifeldt, Marko Siller, Elina Rääsk, Maris Korrol, Michael Gallagher, Jaan-Laur Tähepõld, Peeter Vihma, Rando Kruus ja Meelis Mikker.
Godwin Kaswarra, Samuel Okiring, Sander van Zanten, David Barry, Vivienne, saksa ja soome vabatahtlikud Ugandas, Kullar Viimne, Pop Upi kohviku töötajad Olivia, Annet, Fred, Chris, Sam, Isac, Mark, Mercy, Angela, Andrew, Debby, Reagan ja Nelson.
Minu ema Lagle ja Jaak.
Isa Andres.
Denis.
Ja kõik annetajad, kelle nimesid ma siinkohal välja ei saa tuua, kuna mitu teist on anonüümsed.
SISSEJUHATUS
Sõidan mööda Kopli tänavat roosal jalgrattal MTÜ Mondo kontorist kodu poole ning äkitselt jõuab reaalsus minuni. Tund aega tagasi sülitasin pihku ja lõin käed, et kogun nelja kuuga annetustena 5000 eurot ning sõidan seejärel aastaks Ugandasse. Ja mitte lihtsalt elama, vaid avan seal kohviku, kus hakkavad tööle kohalikud erivajadustega noored. Ma olen küll Amsterdamis restoranis kuu aega ettekandja olnud, aga pole kunagi erivajadustega inimestega kokku puutunud, kohvikut pidanud ega Aafrikas käinud. Ja seda kõike nüüd, mil kolm kuud tagasi taas Eestisse naastes tõotasin iseendale, et jään mõneks ajaks paikseks. Pole just kõige ootuspärasem samm, kuid sisetunne ütleb, et just nii peabki elama.
Pärast neli aastat kestnud antropoloogiaõpinguid ning paariaastast laia maailma murede ja rõõmude koolilasteni vahendamise kogemust on aeg sõita Aafrika südamesse. Mitte lihtsalt reisima, vaid ikka ise katsuma ja kogema, kas kõik koolis õpetatu ja raamatutest loetu ka kohapeal veel sisukas ning loogiline tundub. Ja kui juba tahta kogeda, siis ikka nii, et saaks täiel rinnal nutta ja naerda.
Tahan end ja teisi veenda, et Aafrikas saab asju ajada, seda suurt hukatuse poole veerevat maailmamuna pisikeste tõugete haaval tagasi paremuse poole lükata. Ning et seda saab just teha kõige paremini algatustega, mis utsitavad abivajajaid iseseisvuse ja annetustest sõltumatuse poole.
Viis kuud hiljem, 2012. aasta märtsis saabungi Kampalasse: kotis märkmik võimalike kohalike partnerite kontaktidega, krediitkaart annetustena kogutud rahaga ning kaaslaseks Eesti dokumentalist Kullar Viimne, kes plaanib minu suurejoonelise plaani teostumist või läbikukkumist üheksa kuud läbi kaamerasilma jälgida. Läheb lahti!
MISSIOON KAOOTILISES PEALINNAS JA JUHISED, MIS POLE MÕELDUD JÄRGIMISEKS
Uganda pealinna Kampala kirjusid tänavaid, segast liiklust ja oma uut kodu äärelinnas tunnen fotode ja Jüri lugude kaudu juba ammu. Kõik ümbritsev paistab tuttav, kuid tunne on võõras.
Avan silmad. Palav on. Olen väherdes millegi külge kinni jäänud. Mis toimub? Kus ma olen?
Läbi akna kuulen nutvat last, ja mökitavat kitse. Keegi pühib vist õue. Ja musttuhat inimest vadistab, hõigub, naerab. Seda kõike võõras keeles ja võib-olla natukene liiga valjult. Oleks justkui turuplatsile telgi püsti pannud!
Lükkan näole vajunud sääsevõrgu eemale ning pärast mõningat kohmitsemist suudan end laest kotina alla rippuva võrgu alt vabadusse päästa.
Ai! Leian säärelt hiigelsuure kupla. Hüsteeriliselt sügades upitan end voodi peatsis asuva aknani ning lükkan eest kardina. Vau! Milline valgus! Aafrika päike paistab otse minu tuppa. Olen kohal! Ugandas!
Tunnike hiljem uitame Kullariga Uganda pealinna Kampala äärelinna Nansana ainsal tänaval – peateel. Siseneme garaaži, mille ette paigutatud kahe plastlaua järgi suudab Kullar tuvastada, et tegu on restoraniga. Teed tellides palun proua ettekandjal end kaks korda korrata, kuna mõistan Uganda aktsendiga inglise keelt kehvasti. Võib-olla veel üldsegi mitte. Kullar sekkub ja aitab mind hädast välja.
Tuleb välja, et varjus istudes pole Uganda sugugi liiga kuum. Aafrika ei kõrvetagi. Ehkki tegu on ekvaatoril asuva riigiga ning päike paistab 12 tundi päevas seniidis, asub Kampala merepinnast üle 1000 meetri kõrgusel, mis muudab ilma meeldivalt pehmeks. Temperatuur püsib 25 kraadi lähedal ning pole seega Lõuna-Euroopa suve lämmatava kuumusega võrreldavgi.
Vaatan ümberringi. Tänava ääred on täis putkasid, poekesi ja kauplevaid inimesi. Õhk on punasest tolmust tihke. Igast suunast kostab muusikat ja mis peamine, absoluutselt igal pool on inimesed. Kõik on nii, nagu oodata võis. Täitsa normaalne!
Raske on hinnata, kui suur Nansana olla võiks, sest asula veereb mööda tee äärt ning seda, mis teeäärsete majade taga on, me veel ei tea. Ilmselt teised majad ja veel rohkem inimesi.
Meie koduks on pisikene külalismaja, kus peatuvad vabatahtlikud üle maailma. Elamistingimused on külalismajas sellised nagu väikesena suviti vanaema juures. Maja taga on välikäimla ning jooksvat vett ei ole, sest ehkki vihmaperiood pidi juba kuu aega tagasi algama, sadas eile alles esimest korda korralikult vihma. Peamine erinevus on ehk see, et kui väikesena sai vanaema metsades päris mitu päeva pesemata lipata, siis ei kujuta ette, et suudaksin siinse tihkelt keha katva kleepuva punase tolmuga poolt päevagi end mugavalt tunda.
Külalismaja peab Uganda Pioneeride Assotsiatsioon ehk UPA1, mis muuhulgas korraldab ja vahendab rahvusvahelisi vabatahtlikke Ugandasse tegutsema. Assotsiatsioon suunab neid projektidesse ning aitab neil kohaliku eluga kohaneda. Olen üks UPA vabatahtlikest, nagu meid siin kutsutakse.
Organisatsiooni juht härra Wadimba peab mulle esimesel pärastlõunal sissejuhatava loengu. Ugandas räägitakse ligi viitkümmet erinevat hõimukeelt, riigikeeleks on kunagise Inglismaa kolooniana inglise keel, mida kõik siiski ei oska. Pealinnas Kampalas elab 1,7 miljonit inimest ning president on võimul olnud alates 1986. aastast. Ei midagi uut, mida ma juba Wikipediast poleks lugenud. Olulise infona jääb meelde kaks nõuannet: miniseelikuid ei kanta ja boda-boda ehk mootorrattatakso peale istuda Kampala hullumeelse liikluse tõttu ei soovitata.
Tulin Ugandasse üsna ainulaadse ülesandega. Minu missioon on avada kohvik, mis pakuks esmast töökogemust kohalikele erivajadustega noortele ning peaks toimima hüppelauana, kust noored saaks edasi liikuda tavatöökohtadele. Missiooni täitmiseks on mul aega üheksa kuud ning kasutada Eesti annetajatelt kogutud 9600 eurot.
Väljasõidule eelnevad ettevalmistused olid suurejoonelised. Esimese sammuna kohtusin kohvikuprojekti idee autori Jüri Saarmaga, kes tuli pealtnäha utoopilise mõtte peale 2010. aastal, kui viis kuud Ugandas UPA külalismajas elas ja organisatsioonis vabatahtlikku tööd tegi. Oma töö tõttu puutus Jüri muuhulgas kokku kahe erivajadustega laste kooliga – Bluesky kooli ja Kampala füüsilise puudega laste kooli ehk KSPHga2. Mõlema kooli ühine probleem on see, et pärast kooli lõpetamist pole noortel oma oskustega midagi peale hakata. Riigis, kus tööpuudus on juba niigi uskumatult suur, on erivajadustega inimestel tööd leida enam-vähem võimatu.
Konkreetselt kohviku püstipaneku idee sai alguse sellest, kui Bluesky erivajadustega laste kooli juht Godwin kutsus UPA vabatahtlikud enne jõuluvaheaega kooli õhtusöögile, mille valmistasid hoole ja armastusega kooli õpilased. Vabatahtlikud leidsid, et tegu oli parima toiduga, mida neile oli seni Ugandas pakutud. Jüri imestas, et nõnda võimekad noored tööd ei saa.
Heast mõttest konkreetse plaani väljatöötamiseni utsitas ka asjaolu, et enne jõuluaegset õhtusööki oli Jüri saanud blogilugejalt kirja, mis teatas, et tema pangakontole on tehtud 10 000kroonine ülekanne. Kandega kaasnes ülesanne teha kogukonna elu Ugandas mingis valdkonnas jätkusuutlikult paremaks.
Jüri, Bluesky kooli juht Godwin ja KSPH kooli õppealajuhataja abi Sam istusid maha ning kirjutasid kohvikule äriplaani, mille järgi peaks kohvik töötama sotsiaalse ettevõtte-na. Teisisõnu on kohviku ainus eksisteerimise põhjus luua erivajadustega inimestele töövõimalus.