asuva Elgoni jalamilt. Niisama erinevad, kui on kahe piirkonna loodus ja ajalugu, on ka mehed ise.
Godwin on pärit Toro kuningriigist; piirkonnast, mida kiidetakse sageli tänu sealsete naiste kaunidusele. Mägiste teeistanduste vahelistel teeradadel liiguvad ühtlases tempos küngastest üles-alla värvilistes seelikutes ja pea peal veekanistreid kandvad nägusad naisterahvad. Toro lõunanaaber on banjankole hõim, kust pärineb ka 1986. aastast võimul olev president Yoweri Museveni. Naaberhõimude keel ja kultuur on sarnased. Ugandas, kus elab kokku üle 50 hõimu, kaasneb keelelise ja geograafilise lähedusega sageli ka ühtne poliitiline mõtlemine. Godwinil on usku Museveni vaadetesse ja tegudesse. Riiki räsivas korruptsioonis süüdistab ta presidenti ümbritsevaid poliitikuid, mitte liidrit ennast.
Geograafiliselt Uganda teisest servast Teso piirkonnast pärit Sam on presidendist absoluutselt vastupidisel arvamusel. Teso hõim pole presidendi võimul oldud ajast kasu saanud – kõneldakse võõras keeles ning nende probleemid jäävad Lõuna-Uganda keskel Kampalas töötavale valitsusele kaugeks. Sam kritiseerib Musevenit üsna avalikult ning poliitikat puudutavad arutelud tõusevad meeste väitlemishimu tõttu sageli koosolekutel üles. Kunagi sama rühmaga Tansaanias koolitusel käies loobus ülejäänud rühm Sami ja Godwini seltskonnast, sest keegi ei jaksanud nende debatte jälgida. Minule aktiivse mõttevahetuse keskkonnas meeldib ja naudin meie pikki kolmekesi laua ümber istumisi mõnuga.
Õnneks on mu kahel projektipartneril ka midagi ühist. See miski, mis on iseloomulik enamikule ugandalastele: oskus naerda ning pinge kulmineerudes vestlus südamliku naeru ja käepigistusega lõpetada. Peale selle hoiab kahte meest koos ühine uudishimu maailmas toimuva vastu ning loomulikult tugev vastastikune lugupidamine.
Poliitiliste ja hõimupõhiste erinevuste kõrval on projekti võtmepartnerid ka oma iseloomu ja oleku poolest absoluutsed vastandid. Godwin on kokkuhoidlik, ettevaatlik ja tasane mees, kelle mitu kõrgharidust ja suur lugemus on taganud veatu kirjaliku eneseväljendusoskuse. Tänu oma ettevaatlikule loomusele mõtleb ta plaanid enne 100 korda läbi ning hakkab alles siis tegutsema. Godwini tugev analüüsivõime ja detailidele keskenduv täpsus on hindamatu väärtus kohviku tegevusi planeerides ning visiooni ja missiooni välja töötades. Teisisõnu on Godwin väga tugev kaasamõtleja. Kui avan Excelis kohviku eelarve, siis Godwin elavneb ning hakkab detailselt tabeliga tutvuma. Sam samal hetkel tüdineb. Sami ei huvita detailid, dokumendid, reeglid, peened sõnastused. Sam särab oma hiilguses läbirääkimistel. Kui Godwin ametlikel kohtumistel oma muidu sirge selja küüru tõmbab ja peaaegu sosinal rääkima hakkab, siis ajab Sam selja eriti sirgu ning alustab kannatlikku ja osavat vestlust. Suurepärase kõneoskusega suudab ta värvikaid väljendeid kasutades rääkida tunde üllastest eesmärkidest ja õiglastest väärtustest ning kaubelda välja esmapilgul uskumatuna näivaid kokkuleppeid. Samis on ambitsioonikust, mida Godwin pelgab.
Oma erinevustes täiendavad Sam ja Godwin teineteist ning tundub, et oma kohaloluga suudan maandada paratamatult tekkivaid pingeid ja möödarääkimisi. Usun, et moodustame tervikuna suurepärase meeskonna.
ESIMESED ELULISED ÄRINÕUANDED JA MIKS MUZUNGU’D ROOSAKS MUUTUVAD
Nansanat läbival teel kihutavad mikrobussid ja maasturid paiskavad õhku kleepuvat tolmu, mis jalakäijate nahale ja juustesse kinni hakkab. Oleme teel linna, et pärida ärinõu pikalt Kampalas elanud ja külalismaja pidavalt hollandlaselt.
Kampala liiklus on üks arusaamatu signaalide, heitgaaside ja tolmu kogu, segatuna marsruuttaksode, mootorrataste, linnamaasturite, jalgrataste ja jalakäijatega. Liiklust autost jälgides on tunne, nagu oleksin sattunud telekamängu kõige raskemale tasemele: teel on takistuseks vastassuunas sõitvad autod, kui samal ajal kihutavad kahest küljest mõne sentimeetri kauguselt mööda mootorrattad, mis on üle koormatud loomade, lindude ja inimestega, ja ootamatud hiigelsuured augud, viiekordsed lamavad politseinikud ning kõige tipuks lapsi ja banaanivaagnaid kandvad üle tee jooksvad naised. Erinevuseks aga on see, et selles mängus on sul vaid üks elu – see päris elu – ja olukorra mängupuldiga kontrollimise asemel saab kontrollida vaid enda emotsioone.
Levib linnalegend, et kui ugandalane kandideeris Inglis-maale emigreerudes tööle autojuhina, siis küsiti talt esimese asjana, kas tal on sõidukogemust Kampalas. Kuna intervjueerija olla Kampalat külastanud ja selle liiklust näinud, siis võttis ta värskelt Euroopa pinnale saabunu otsekohe palgale ning autojuht elas Londonis õnnelikult igavesest ajast igaveseni.
Ise autorooli istumine ei tule mul mõttessegi. Paljud Ugandas elavad välismaalased võtavad tööle autojuhi, kel peaks siinses liikluses orienteerumine otsekui veres olema. Teiseks, kahetsusväärsemaks autojuhi palkamise põhjuseks on levinud rahva omakohtu traditsioon. Liiklusõnnetuse puhul asub rahvas arutlemata ja süüdlast välja selgitamata tugevamat osapoolt karistama. Olukorras, kus auto sõidab otsa talle ette sõitnud mootorrattale (või teele astunud, banaane müüvale naisele), on süüdlaseks igal juhul autojuht ning tema karistamiseks hakkavad pealtnägijad teda kividega loopima ning peksma. On muidugi lootust, et seda ei juhtu. Kuid paraku aeg-ajalt siiski juhtub. Liiga sageli.
Kampala elanike ja ka minu kõige tavapärasemaks liiklusvahendiks on marsruuttakso ehk matatu. Erinevalt Eesti marsruuttaksodest ei kanna matatu’d liini nime ega numbreid. Selle asemel kõlgub uksel või lahtisel aknal reisisaatja ehk conductor, kes hüüab vahetpidamata tee ääres ootavatele reisijatele, kuhu teel ollakse. Matatu-sõidul, nagu peaaegu ka kõigel muul Ugandas, puudub absoluutselt kehtiv fikseeritud hind. Suuremate keskuste vahel päevasel ajal liikudes on sõidutasu üpris kõikumatu, kuid keskuste vahel peatumiseks tuleb hind kindlasti enne kokku leppida. Samuti oleneb hind liikluse mahust. Tipptunni ajal võidakse reisijatelt nõuda kahekordset hinda. Ebamugavuste vältimiseks on mõistlik iga kord enne matatu’sse sisenemist reisisaatjaga hinnas kokkuleppele jõuda ning vajaduse korral kaubelda.
Ühte matatu’sse mahub oluliselt rohkem inimesi, vaipu, kotte ja pakke, kui mahuks sama suurde marsruuttaksosse Tallinnas, ning matatu’de väljumise ajagraafik sõltub selle täituvusest. Enne mootorit ei käivitata, kui on kindel, et kõik võimalikud kohad on hõivatud. Olenemata pidevast trügimisest ja naabriga istekoha jagamisest on matatu siiski oma turvalisuses ja odavuses minu lemmik transpordivahend. Matatu’d paraku igale poole ei sõida ning ülekoormatud linna-liikluse tõttu võib 20minutine sõit marsruuttaksos osutuda hoopis kahetunniseks ummikus istumiseks. Sellises olukorras tuleb võtta boda-boda ehk mootorrattatakso, mis sõidab vajaduse korral ka kõnniteel ning mida saab seega kasutada igas olukorras. Boda-boda-juhid satuvad kaootilise liikluse tõttu pidevalt õnnetustesse, mistõttu nõuab Kampalas mootorrattale istumine tõeliselt külma närvi. Pärast paari kogemust ja kiivriostu olen muutunud julgemaks, kuid olen siiski valmis jätma näiteks sõpradega kohtumata, kui see nõuab boda-boda’ga liiklemist.
Lisaks matatu’dele ja boda-boda’dele pakutakse seisvate tühjade autode akendest hüüdes ka teenust special hire4. Väga prestiižne nimi viitab meie mõistes taksole, kuid ka special hire on kauplemispõhine.
Liiklus on seni vaieldamatult kõige ebameeldivam faktor Kampala elu juures. Pean sellega veel harjuma. Samas tean, et terve mõistusega peabki boda-boda-sarnasel enesetapusõidukil istumist kartma ja iga hinna eest vältima.
Kohtume hollandlasega talle kuuluvas külalismajas, mis asub Kampala kesklinnast pisut eemal, pealinna lõunaosas. Juhised külalismaja leidmiseks saatis Sander mulle eelmisel päeval mobiilsõnumiga: „Sõida Rubagasse Kabuusu ringteele ning küsi sealt boda-boda-meestelt muzungu’de kohta. Nad teavad küll.“
Kampalas orienteerutakse maamärkide, mitte aadresside järgi. Et osata boda-boda-meestele oma sõidu sihtpunkti selgitada, tuleb õppida kiirelt ära suuremate asutuste ja ostukeskuste nimed. Sel korral on maamärgiks Kabuusu ringtee ning muzungu’dehk Sanderi külalismajas elavad valged noored. Näitasin veel enne Nansanast lahkumist paarile kohalikule sõbrale saadud sõnumit ning olen nüüd peaaegu kindel, et tean, kuidas kohale jõuda.
Sander on Kampalas