sai leida puuduv osa.
Aktiivset annetuste kogumist ja projekti elluviimiseks ettevalmistust alustasin alles kolm kuud hiljem, kuna esialgu puudus perspektiiv, kuidas suudaksin katta enda sõidu- ja elamiskulud. Üllatuseks avas Eesti välisministeerium taotlusvooru vabatahtlike lähetamiseks arengumaadesse. Eestis arengukoostööga tegelev MTÜ Mondo, kus töötasin, taotles rahastust vabatahtlike saatmiseks organisatsiooni sihtriikidesse Keeniasse, Ghanasse ning nüüd juba ka Ugandasse. Taotlus läks läbi ning muuhulgas saime raha ka minu sõidu- ja elamiskulude katteks üheksaks kuuks Kampalas. Välisministeeriumi toetus lõi minu lähetusele lisaülesande: Eestisse naastes jagada kogetut teavitustöö kaudu.
Lõin Facebooki lehe, tegin projekti tutvustava video, tutvustasin äriplaani Rotary koosolekutel, kirjutasin erinevatele ärimeestele ja – naistele, kellest mõnega õnnestus kohtuda ning kellest mõni soovis ka projekti toetada. Korraldasime Uganda annetuspeo, kus astusid üles muusikud. Seda kõike MTÜ Mondo, Jüri ning vanade ja uute sõprade abiga.
Valmistasin end ette ka sisuliselt. Töötasin päeva Tallinna ülikooli Kehrwiederi kohvikus, kus juhataja Jaanus tegi mulle põhjaliku koolituse kohvi teemal. Tartu Vilde kohviku ja lokaali omanik Priit aitas kokku panna tegevusplaani ning leida lisatoetajaid. Peale selle kohtusin erivajadustega inimestega tegelevate organisatsioonidega ning veetsin päeva erivajadustega laste koolis.
Taaskohtusin dokumentalist Kullar Viimsega, kellega olin oma elu esimese vestluse pidanud paar aastat varem Tartus Maailmafilmi festivali avapeol tünnisaunas. Toonasel festivalil näidati Kullari filmi Põhja-Uganda lapssõduritest. Kalamaja kohvikus tegi Kullar pudeli veini kõrvale ettepaneku sõita minuga koos üheksaks kuuks Ugandasse ning panna kohvikuprojektist kokku dokumentaalfilm. Kaalusin tema ja kaamera kohaloleku plusse ja miinuseid ning otsustasin lõpuks ta tuleku kasuks. Seda peamiselt pragmaatilistel põhjustel – kahekesi koos tundmatusse sõitmine paistis hulga toredam olevat. Lisaks lootsin, et Kullari varasem Ugandas elamise kogemus aitab mul kiiremini sisse elada.
Siin me nüüd oleme. Päike paistab taas seniidis, olen lõpetanud aeganõudva, kausside ja kopsikute abiga käiva juuksepesu ning oleme valmis sõitma Kampalasse.
„Tõstke oma kotid kõhu peale!“ kamandab meid külalismaja majahoidja Eddy.
Kullar pöörab seljakoti kõhule ning leiab selle kaamerasahtli juba pärani vastu haigutavat. Õnneks ripub ka kaamera haigutava suu seest välja ning ilmselt sai Kullar vaid sekundi murdosa enne jaole, kui tema kaamera, millega ta tuli Ugandasse filmi tegema, oleks uue omaniku leidnud.
Oleme jõudnud Kampala ülerahvastatud all-linna. Kui mulle tundus, et Nansanas on palju inimesi, siis siin paistab üksmeelselt üht ruutmeetrit jagavat vähemalt kaks täiskasvanut, paar seljas rippuvat beebit ning pea peal kantavad vaagnad.
„Muzungu, muzungu,“ haarab keegi mul käsivarrest. Tõm-ban ehmunult käe tagasi.
„Mis see muzungu tähendab?“ uurin meile linna tutvustavalt Eddylt.
„Muzungu tähendab valget inimest. Aga ära muretse, keegi ei tee sulle liiga! Inimesed on lihtsalt uudishimulikud,“ selgitab majahoidja.
Õnneks pole all-linn väga suur ala ning eemale mäkke tõustes mahume paarikümne minuti pärast taas kõrvuti kõndima. Kõik bussid, millega Nansanast linna saab, suunduvad otse siia ülerahvastatud auku, kust siis kotist küüntega kinni hoides ja silmad kinni teid ületades aegamööda kõrguste poole tuleb ronida. Üks võimalus sellest august välja saada on minna Kampala Roadi ehk linna peatänava suunas.
Laia tänava ääres asuvad postkontor, pangahooned, kuid ka kohvikud ning euroopalikud poed. Joome ühes kohvikus oma esimese kohaliku kohvi. Minu tellitud piimakohv tuuakse lauda võrdlemisi kiiresti, kuid üllatuseks serveeritakse see suures õllekannus. Kahjuks pole ka kohvi maitse piisavalt ahvatlev, et suudaksin seda õllekannu jagu alla kallata.
Ehkki Uganda on väga suur kohvitootja – ning mõningatel andmetel Robusta kohvisort just siit pärinebki –, kohalikud kohvi ei joo. Rikkamad pistavad hoopis teepaki kuuma piima sisse, valavad sinna juurde rohkelt suhkrut ning joovad seda. Ometi pole ma kaotanud usku, et hakata kohvikus kohvi pakkuma. Otsustan linna avastada, külastades erinevaid kohvikuid ja maitstes erinevaid kohvisid. Esimese kogemuse põhjal tundub, et linna parima kohvi pakkumine ei tohiks väga keeruliseks osutuda.
Programmi järgi peab Eddy meid järgmisena viima Ugan-da ainsasse muuseumi. Ta paistab kohmakate valgetega ühis-transpordis istumisest ja mööda tänavaid hulkumisest väsinud olevat. Ilma et jõuaksin silmagi pilgutada, on ta juba peatanud kaks mootorratast ning utsitab Kullarit ja mind neist ühe istet jagama.
„Oot-oot, aga UPA juht härra Wadimba ju ütles, et boda-boda’ga ei tohi sõita!“ püüan sekkuda.
Eddy naerab irooniliselt: „Ilma boda-boda’ta sa küll Kampalas üheksa kuud hakkama ei saa. Istu nüüd peale!“
Soovimata ainsa kohaliku sõbraga tülli minna, istun vaikides mootorrattale ning juba kihutamegi osavalt autode, teiste mootorrataste ja inimeste vahel manööverdades tundmatusse. Kui kohe järgmisel päeval pärast UPA sissejuhatavat loengut boda-boda’l istun, kas äkki ei tasu siis ka miniseelikute kandmise keeldu tõsiselt võtta? Või mida üldse uskuda ja mida mitte?
ELUMAJAS TOIMETAV ERAKOOL JA SELLE TÖÖKAS KOOLIPERE
Kottpimeduses külalismaja verandal istudes ilmub põõsaste vahelt nähtavale kaks kuju: üks pisut pikem, teine lühem. Nad astuvad julgelt verandal reas istuvate vabatahtlike juurde ning alustavad vestlust.
Pikem mees tundub tuttav. Sobran mällu salvestunud, Jüri tehtud Uganda fotodes ning meenubki, et tegu on Godwiniga, Bluesky kooli juhatajaga. Kohtuksin nagu vana tuttavaga, sest olen juba kuid näidanud inimestele Godwini pilti ja rääkinud temast kui enda projektipartnerist.
Kogu kohviku avamise plaan ja annetuste kogumine on tuginenud suuresti eeldusele, et kaks kohalikku partnerit – Godwin ja teise partnerkooli KSPH õppealajuhataja abi Sam – mängivad kohvikut käivitades suurt rolli ning võtavad juhtimise minu naastes enda peale. Jüri kirjeldas Godwinit kui tagasihoidlikku meest, kes talle Ugandas kohatud inimestest oma asjaajamise stiili poolest kõige euroopalikuma mulje jättis. Ometi oli paar nädalat enne minu väljalendu – kui Jüri püüdis taastada kontakti kõigi kohvikuprojekti jaoks oluliste inimestega – Godwin ainus, kellelt Jüri vastust ei saanud. Ainsa kommentaarina tema osaluse kohta olime kuulnud Samilt, et Godwin plaanib osalemisest ilmselt loobuda. Godwin kartvat, et Bluesky kool jääb oma väiksuse tõttu teise partnerkooli KSPHga koostööd tehes alla ning seega ei võida tema kool ettevõtmisest midagi. Absoluutselt viimasel hetkel, kui mina juba Istanbulis oma Uganda lendu ootasin, Godwin siiski reageeris. Ta saatis Jürile sõnumi, et tuleb projektiga kaasa, mainimata vahepealset plaani loobuda.
Külalismaja ees pimeduses esimest korda kätt surudes tutvustab Godwin end väga ametlikult: „Tere õhtust! Minu nimi on Godwin.“
Ka tema kehakeelest ei loe ma välja kübetki elevust selle üle, et juba ammu planeeritud projekt on liikumas paberilt pärisellu. Katsun igaks juhuks ka enda ärevuse alla suruda: „Olen sinust palju kuulnud. Ootan põnevusega, et külastada ka Bluesky kooli ja vahetada mõtteid kohvikuprojekti teemal.“
Godwin vastab ugandalastele tavapäraselt ehk mõminaga, millest on esialgu raske välja lugeda, kas tegu on nõusoleku või eitusega või pole vestluskaaslane sinust lihtsalt aru saanud. Kõige sagedamini tähendab „mm“ siiski jaatust. Näiteks vastusena küsimusele „Kas teil banaane on?“ tähendab „mm“, et on küll. Teisalt on mm-vastust väga mugav kasutada lihtsalt vaikuse täitmiseks, kui pole otseselt midagi vestluspartneri jutule lisada või kogud alles mõtteid.
Seekordne Godwini „mm“ on pisut mõlemat – ta nõustub, et oleks põnev mõtteid vahetada, kuid samas valmistub ta sellega ka järgmiseks lauseks: „Ma käisin täna sind siin otsimas, kuid UPA juht härra Wadimba ütles, et pead enne Uganda eluga kohanema ning võime projektist rääkida alles paari päeva pärast.“
„Kas tõesti?“