Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?. Charlotte Lii Tipp

ju võib, mõtlen.

      Peale ankeedi täitmist ja õnnetusjuhtumi üksikasjalikku kirjeldust palutakse postiga saata nii erakorralise vastuvõtu kui – olemasolu korral – ka transpordikulusid tõendav kviitung. Tankisin küll vahetult enne haiglasse sõitu autot ning tšekk on alles, kuid kuidas tõestada, palju sellest bensiinist just haiglareisiks kulus? Tean muidugi ligikaudu, et umbes nii pikk ots edasi-tagasi maksab umbes sada Rootsi krooni, aga kas sellest piisab, või tahavad nad teada näiteks auto väljalaskeaastat või spetsialisti kinnitatud kütusekulu kilomeetri kohta? Sellega küll ei viitsiks tegelda pisisumma pärast… Märgin seega transpordikuludesse lihtsalt „100 krooni“ ja panen järgmisel päeval mõlemad kviitungid erilise lootuseta posti, uskudes, et kui keegi üldse peaks niisuguse pisijuhuga tegelema, saan ehk kuu aja pärast vastuse, palvega täita ja saata veel hunnik pabereid. Aga ennäe imet – vaid kolm päeva hiljem on minu taotletud 250 krooni mulle arvele üle kantud!

      Eks selliste pisikeste juhtumiste ja avastuste kaudu kohanemine käigi.

      Kaheksanda klassi kevadpoolaastal on kõigil õpilastel kohustuslik ühenädalane PRAO – praktisk arbetslivsorientering ehk praktiline tööelus orienteerumine ehk lihtsalt tööpraktika. See tähendab, et õpilane käib nädal aega kooli asemel „tööl“. Jutumärkides seetõttu, et palka töötegemise eest ei maksta. Reeglite kohaselt ei tohi õpilase tööjõudu kurjasti ära kasutada, noort tuleb juhendada ning talle võib anda ainult kergemaid ja ohutuid ülesandeid.

      Koht PRAO läbiviimiseks tuleb leida igaühel endal, see aga ei pruugi olla lihtsamate killast ülesanne. Muidugi on mõistlik otsida seda valdkonnast, mis õpilast ennast huvitab, või mis alal ta arvab end soovivat tulevikus töötada. Robert näiteks sooviks PRAO-l käia puutöö- või ehitusfirmas või autoremonditöökojas. Paraku saab ta nendest kohtadest ainult äraütlevaid vastuseid, seda enamasti põhjendusega, et töökeskkond võib õpilasele olla ohtlik. Olen küll kuulnud, et mõned on nendel aladel oma PRAO teinud, kuid selleks läheks ilmselt tarvis tutvusi.

      Tavaline on ka, et PRAO tehakse oma vanemate juures tööl, kuid kõik töökohad pole selleks paraku sobivad ning nii käivad paljud noored oma nädala ära näiteks ICA supermarketites ja muudes teenindusettevõtetes. Meie lähedal asuv Arlanda lennujaamgi annab oma kodulehel teada, et PRAO-õpilased on teretulnud. Lähemalt uurides selgub kahjuks, et oleme otsimisega hilja peale jäänud ning nii lennujaama kui lähedal asuvate toidupoodide PRAO-kohad on juba täidetud.

      PRAO alguseni on aega vaid kaks nädalat ning asi hakkab vaikselt pakiliseks muutuma. Koolist on, tõsi küll, öeldud, et kes mujal endale kohta ei leia, võib oma nädala ka koolis ära teha, praktiseerides nii koolisööklas kui pikapäevarühmas. Kuid käia koolis kohal, samal ajal kui võiks teha midagi muud – see ei tundu meie teismelisele kuigi ahvatleva väljavaatena.

      Võtame järgmiseks sihikule toitlustusasutused ning – voilà! – ühe päevaga saame lausa kolmest kohast jaatava vastuse! Roberti valikuks jääb nende hulgast lähedal asuv kohvik-pagari-kondiitrikoda Brödboden. Tööülesanded: lahkunud klientide järel lauad puhtaks teha, nõudepesumasinaga opereerida, käia poes tooraineid hankimas, lõikuda salatit ning vajaduse korral aidata ka mujal.

      Pärast viimast PRAO-päeva tuleb koju väsinud, aga õnnelik Robert. Pidevast seismisest-käimisest jalad valutavad, aga töö on tehtud ning „palgaks“ üllatusena saadud tort näpus.

      „Kas on kahju ka, et PRAO läbi sai? Oleks tahtnud veel käia?“ uurin.

      Robert raputab veendunult pead:

      „Ma tahan kooli minna! Ma ei viitsi enam nõusid pesta!“

      No vaat siis, lõpp hea, kõik hea! Loodetavasti teeb noormees olnust ka sügavamad järeldused: kui ei taha nõusid pesta, tuleb õppida!

      KEELED SÕLMES

      „Kas me läheme nüüd lõpuks mattide juurde?“ küsib üheteistaastane Ringo tüdinult IKEAs.

      „Vaipade juurde, sa mõtled?“

      „No see on ju üks ja sama!“

      Hmh. No ei ole ju päris sama. Rootsi keelest otse tõlgituna küll: matta tähendab meie keeles vaipa. Aga eesti keeles on matt kas uksematt või võimlamatt või… Tuleb seletada.

      „Aa!“ võtab Ringo teadmiseks. „No okei, lähme siis juba vaipade juurde!“

      Selliseid sõnu ja väljendeid, mida nagu võiks otse eesti keelde tõlkida, aga mis mõjuvad kohmakalt, mahub igasse päeva. Neist tavalisemad on näiteks „siin seisab, et…“, kui eesti keeles on loomulikum öelda „siin on kirjas, et…“. Või siis „kaasas olema“, tõlgituna otse rootsi keelest. „Ma tahan ka mängus kaasas olla!“ või siis „Ma ei ole ju kaasas praegu!“, mõeldes lihtsalt, et „ma pole mängus“. Kõige hullem, et sellised otsetõlked ei tundu ka minu kõrvale tihtipeale üldse imelikud, kuna saan võrdselt mõlemast keelest aru ning tean, mida väljendiga mõeldakse. Kui ära taban, siis parandan.