Ka meie kollektiiv on sama värviline nagu linnapilt. Rootslasi on umbes pooled, teise poole seas leidub soomlasi, korealane, mitu kolleegi Tšiilist, üks Peruust, Islandilt, Iraanist, Venemaalt, USAst, Inglismaalt, Gambiast, Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast… Kõik nad on erineval moel ja ajal siia sattunud ning räägivad rootsi keelt erinevate aktsentidega. Kui enamik on keele keskmisel kuni väga heal tasemel omandanud, siis korealase ja peruulase kangest hääldusest arusaamine nõuab kannatust ning kuna nad mõlemad on peale selle äärmiselt valjuhäälsed, kipub nende seltskond olema pehmelt öeldes väsitav.
Korealast vaevab lisaks ka pisikukartus ehk batsillofoobia, mistõttu on tal hulk kummalisi kombeid, näiteks mitte puutuda ukselinke palja käega, vaid kanda kaasas hunnikut salvrätikuid, visates paberi pärast iga ukse avamist prügikasti. Harvad ei ole kaebekirjad ka patsientidelt, kus kurdetakse, et nimetet kolleeg kohtleb neid kui katkuhaigeid, käies toas suu-ninamaskiga ning rääkides nendega ukse kõrvalt nurgast lähemale tulemata. Koormav on temaga isegi ühes ruumis arvutite taga istuda, kuna ta kipub neid, kes pole kohal, põlglikult – valju häälega nagu alati – taga rääkima, lõpetades iga monoloogi teemal „hea elu Lõuna-Koreas“. Leiutan hea nipi, kuidas vältida temaga väga lähestikku töötamist: tuleb vaid moka otsast mainida, et tunnen end veidi haigena, ning pisikuid kartev korealane hoiab end hea mitu päeva minu nägemisulatusest eemale.
Teine korealase kiiks on kõiges rassismi nägemine. Kord loeb ta arvutist varsti sünnitusosakonnast saabuma pidava patsiendi sünnituslugu ning kraaksatab ootamatult:
„Kuule, sina pead selle patsiendi võtma!“
„Ei tea, mispärast? Sinu kord on ju! Mul on viis ja sul neli patsienti, nii et sinu kord!“ vastan tüdinult.
„Palun, ole hea, võta ta endale! Ma võin sul aidata mõned proovid võtta või mis iganes!“ Ja sosinal: „Tead, ma lugesin ta sünnituslugu ja olen kindel, et ta on rassist!“
„Misasja? Sünnitusloos oli kirjas või?“ küsin irooniaga. Naerda või olla vihane?
„No ei… Aga seal on kirjas, et ta vahetas sünnituse ajal ämmaemandat. Esimene oli venelane ja uus oli rootslane! Kindlasti rassist, mis ta muud on!“
„Nii jama juttu kuulen ma esimest korda! Ja pealegi, mina olen sama vähe rootslane kui sina!“ vaidlen nördinult.
„Aga sa näed välja nagu rootslane!“ ei jäta ta jonni.
„Tead, see vene ämm sünnituses, Larissa on täpselt samamoodi heleda pea ja siniste silmadega! Aga olgu, ma võin võtta selle patsiendi, mul pole vahet. Aga sel juhul arvesta, et võtan selle teema homme Birgittaga üles!“ viskab mul see jant üle.
Selgub loomulikult, et patsient on lahke ja südamlik, ning sünnitusest rääkides mainib ta, et tal oli väga hea klapp esimese venelannast ämmaemandaga, kes aga kahjuks ei saanud temaga jätkata, kuna pidi teises toas sünnitust vastu võtma. Ning et uus ämmaemand olnud kiirustav ja närviline…
Mis puutub minu rootsi keelde, siis läheb suurem hirm esimeste tööpäevadega üle ja, nagu iga asjaga, harjutamine aitab. Ootamatult raskeks kujuneb alguses aga keelte pidev vahetamine. Hommikuti võtab tööl tihti lausa mitu tundi, et „rootsi keele lainele“ saada. Töölt koju sõites on mõtted läbisegi-keeles ja unenäod tihtipeale rootsi keeles. Mingil ööl ärkan selle peale, et Raigo käib köögis vett joomas, ning unesegasena pärin ta käest rootsi keeles, mida ta keset ööd üleval teeb.
Enne tööd ümberharjumise kiirendamiseks avastan aga hea nipi: loen metroos rootsikeelset ajalehte! Kuid võtab õige mitu kuud, enne kui tunnen end nii kindlalt, et olen valmis hommikuse Rootsi ajalehe eestikeelse raamatu vastu vahetama.
Mõni aasta hiljem avastan ühel ilusal päeval sünnitusjärgsesse osakonda tööle minnes patsienditahvlilt tuttava perekonnanime – Lyselius. Vaatan ja veerin kohe mitu korda ja hoolega. Pole võimalik! Mäletan Stina juttu selle kohta, et seda perekonnanime kannab Rootsis ainult nende suguvõsa.
Olin Stinaga kontakti kaotanud. Viimati kohtusime, kui ta mul üheksakümne viiendal aastal Brommas külas käis. Peale Rootsi kolimist ajasin paar korda netist tema jälgi, kuid tulutult. Ja nüüd on ta äsja sünnitanuna siin? Või on see siiski keegi teine? Kiire pilk arvutisse näitab, et ka eesnimi ja sünniaasta klapivad.
Koputan nende perepalati uksele ja astun sisse. Esimesed paar hetke ei tunne ta mind ära. Eks ma muidugi olen väliselt ligi seitseteist aastat vanem kui meie viimase kohtumise ajal, kuid gabariitide ja näo-juuste poolest ometi sama. Ent kuna meievaheline ühendus on täiesti puudunud, ei tea ta ju sedagi, et olen vahepeal ämmaemandaks õppinud ja Rootsi kolinud. Paar hetke hiljem valame aga juba mõlemad rõõmupisaraid taaskohtumise üle ja juttu jätkub kauemaks.
See päev jääb tänu sellele Suurele Kokkusattumusele alatiseks meelde ühena erilisematest. Sest kui suur on tõenäosus, et ühes Kesk-Rootsi linnas kohtunud restoranitöö kursuse õpilased, kellest üks seejärel oma kodumaale tagasi elama kolib, satuvad kakskümmend aastat hiljem kokku mõlemale pisut võõras suurlinnas, üks ämmaemanda ja teine patsiendi rollis? Räägime kaua ja järgmisel päeval veel. Tunnistan, et neil päevil saavad teised patsiendid tähelepanu nii palju kui vajalik, kuid… nii vähe kui võimalik.
Selgub, et Stina on perega mõned aastad tagasi Stockholmi kolinud ning et elukaaslanegi on sama Fredrik, keda aastatetagusest ajast mäletan Stina poiss-sõbrana! Ja et neil on peale äsja sündinu kodus ka kaks vanemat last.
Me ei näe Stinaga edaspidi just tihti, kuna lastega perede igapäevaelud kipuvad olema tihedalt täis planeeritud ja peale selle käivad nendegi suuremad lapsed jalgpallitrennis. Tunneme aga teineteist aastatetagusest ajast niivõrd hästi, et isegi harva kohtudes võib jutt jätkuda samast kohast, kus eelmine kord pooleli jäi. Ja hoiame kindlalt sidet.
TÜLIPÕHINE LAHKUMINE
„Ah te elate „teise käe“ korteris… Olete te vähemalt ennast järjekordadesse pannud?“ Mind paneb kolleegi kaastundlik hääl imestama. See on juba teab mitmes kord, kui minult seda küsitakse. Ja ikka sama tooniga.
Mul pole aimugi, mis järjekordadest jutt käib. Oleme kuu aega oma üürikorteris olnud ja otsime võimalusi suurema ja kesklinnale lähemal asuva leidmiseks, kuid ikka samu teid pidi nagu varem: vastates üürileandjate kuulutustele. Seni tulutult.
„Mis järjekordadest nad kõik räägivad?“ uurin Jillilt, kes on töökohas ainsana minuga sama pulga peal ehk äsja Rootsi kolinud ning otsib korterit.
„Korterijärjekordadest muidugi! „Esimese käe“ üürikorteri saamiseks! Ma panin ennast kirja kohe samal päeval, kui isikukoodi kätte sain! Ega alguses muidugi lootust pole, inimesed on 5–6 aastat järjekordades ja kui siis õnnestub mingi korter ehk saada, siis ka kesklinnast eemal!“
„No aga mille poolest on niiviisi saadud korter parem sellest, nagu meie praegu üürime?“ ei saa ma matsule pihta.
„Teie ju, ja meie ka, üürite praegu teiselt inimeselt, kelle oma see korter on. See on ju paha, sest esiteks elad seal teiste inimeste asjade keskel ja vastutad kõige eest. Teiseks on kõik selle inimese tingimuste alusel, sõltud tema tujust ja suvast. Kui tal tuleb pähe ise sinna tagasi kolida või korter hoopis maha müüa, oled sina üldse ilma elamiseta. Aga „esimese käe“ korterid on linna või linnaosade või kommuunide üürifirmade omad. Nendega teed lepingu nagu võrdne võrdsega – alati tähtajatult. Ja keegi ei saa sind välja tõsta, kui korralikult üüri maksad. Ja seal võid rahulikult oma kassi ja koera pidada, ei pea kelleltki luba küsima.“ Kuulan, suu ammuli. Mulle avanevad hoopis uued võimalused.
„Hmmm. Ja kust ma need järjekorrad leian?“ tekib loogiliselt järgmine küsimus.
„Netist vaata ja otsi. On Stockholmi üldine järjekord ja igal kommuunil oma.“
Edasistel päevadel tegelen niisiis enda järjekordadesse panemisega. Põnevus