Stockholmis, leiame eest renoveeritud hubase maja. Tõsi küll, Janne ja Maria leiavad eest ka töömeestelt saadud planeeritust kolm korda suurema arve, mille peale nad remondifirma juhatusega pikalt maid jagavad. Minu uus, eraldi väljapääsuga tuba on keldrikorrusel, kus hoolimata välisukses olevast aknast, moodsast laevalgustusest ja valgustusega kunstaknast on olemine hämar ja depressiivne. Seega veedan seal nii vähe aega kui võimalik, uitades ringi Stockholmis ja tehes jalgsimatku Drottningholmi ja tagasi, eesmärgiks tutvuda linnaga ja raputada maha jõuluaegsed lisakilod.
Sõidan mõnikord ka bussi ja metrooga erinevatesse linnaosadesse, et linna paremini tundma õppida. Kord kooserdan sadama lähedal ning istun suvaliselt bussi peale, millel olev kiri annab sihtpunktiks Sofia. Väljas on pime, kell on üheksa õhtul ning bussis ühtki teist reisijat ei paista. Bussijuht küsib, kuhu ma sõita tahan.
„Soofiasse,“ panen rõhu valesti sõna esisilbile.
„Kuule, sa oled vist natuke eksinud? Soofia on Bulgaarias ja sinna mul pole küll plaanis sõita. Aga kui sa Sofiiasse tahad saada, siis istu peale!“
Sel ajal on eestlastel Rootsis pikemaks peatumiseks vaja elamis- või tööluba ning seda pikendatakse poole aasta kaupa. Minu au pair’ina maal viibimise loa eeldus on rootsi keele kursusel osalemine ning nii lähen ma kuningliku tehnikakõrgkooli ruumes toimuvatele keelekursustele. Meid, osalejaid, on veidi alla kahekümne, kõik erinevatest rahvustest, kuid samadel põhjustel sinna sattunud: elamis- või töölepingu pikendamise eesmärgil. On ameeriklane George, britid Matthew ja Ashley, belglane Carlien, sakslane Harriet, soomlane Mirka, 78aastane hollandi vanahärra Harald ja teisi, kelle nimed on ununenud.
Meid õpetama pidav rootslanna on esimesel tunnil segaduses: „Te kõik räägite ju nii hästi rootsi keelt, mul pole teile midagi õpetada! Räägime siis lihtsalt elust ja asjadest, ja ma parandan teie grammatikat, kus vaja!“
Peale esimest tundi jalutan kesklinna poole koos 28aastase Harrietiga.
„Sa rääkisid enne tunnis, et töötad siin au pair’ina? Kus sa elad ja oled sa heasse peresse sattunud?“ uurib Harriet jutujätkuks.
„Täitsa tore ja sõbralik pere on mul, jah! Kolmelapseline pere, Brommas elame. Ja sina?“
„Mina olen rootsi-saksa segaperes, sinust mitte väga kaugel, Ekerö saarel. Aga meie elukorraldus on selline, et ma elan vabal ajal nende kesklinnas olevas korteris. Aga tead, ma pean nüüd siit ära keerama. Mis sa arvad, äkki teeks midagi vabal ajal koos? Läheks näiteks laupäeval kinno ja pärast teeks minu pool väikse fika1?“
Lepimegi laupäevaks kokku. Kohtume, käime kinos ja peale filmi jalutame Harrieti poole.
„Kui vanad lapsed sinu peres on?“ uurin Harrietilt.
„Vanem tütar on seitseteist, poiss on viisteist ja noorem tütar kaksteist.“
„Mh-mm? Päris suured siis ju. On neid siis nii palju valvata vaja?“
„Suurematega ma eriti ei tegelegi. Mind võeti rohkem selleks, et ma nooremale tüdrukule seltsiks oleksin ja temaga saksa keelt räägiksin, sest ainult oma emaga keelt rääkides jääb sellest väheks. Vähemalt nii arvavad tema vanemad,“ avab Harriet telgitaguseid. Kuidagi nagu ettevaatlikult ja hoolsalt sõnu valides.
Mõnda aega vaikselt kaalutlenud, leiab ta ilmselt, et nagunii tuleb kõik ilmsiks.
„Ma töötan Rootsi kuninga peres ja minu hoolealune on printsess Madeleine,“ avaldab ta tagasihoidlikult.
Võite arvata, et selle peale tekib mul kuhjaga küsimusi ning juttu jätkub kauemaks. Samal ajal jõuame Harrieti elamisse, mis asub otse draamateatri kõrval asuva Hovstalleti punastest tellistest kompleksis. Harrieti kasutada on suurest, või õigemini pikast majast kahetoaline korter pisikese köögiga.
Saan teada, et ta läbis selle töö saamiseks range konkursi, kus üheks eelduseks oli peale kõrghariduse olemasolu ka mitme psühholoogiakursuse läbimine, ning et ta peab, nagu ka ülejäänud õukonnaliikmed, kandma tööajal ranget seeliku, valge pluusi ja vestiga kostüümi. Ja et kui Madeleine’il on plaan linna peal tegevusi ette võtta, peab Harriet temaga kaasas käima, olles samas nii keeleõpetaja kui turvamehe eest. Sel juhul võib Harriet muidugi vabas riietuses liikuda, kuid rääkida tohib ta printsessiga töölepingu alusel ainult saksa keeles.
„Kas Madeleine’i linnatänavatel siis ära ei tunta?“ imestan.
„Tavaliselt mitte,“ raputab Harriet pead. „Keegi ei tule lihtsalt selle peale, et nokkmütsi ja teksadega tüdruk, kes paistab jalutavat oma sõbranna või vanema õega, pealegi temaga veatut saksa keelt rääkides, võiks olla nende oma printsess. Aga vahel harva tuleb siiski ette, et keegi meid pikemalt vaatama jääb.“
„Põnev! On neil koduselt mingid peresisesed hüüdnimed ka?“ uurin edasi.
„Madeleine’i kutsub terve pere Lenaks. Ja Victoriat Ojjaks.“
Kuna printsesside kodused hüüdnimed on hiljem ka meediast läbi käinud, ei ole ilmselt tegu salastatud infoga.
Aeg läheb, talvest saab kevad ning kevadest suvi. Kas on asi minu keldrikorteris, hobusekannatust nõudvas ja iseloomule sobimatus töös, eluplaanide endises puudumises või Suure Õppimise järgses depressioonis, igatahes tunnen, et tahan ära – kas kuhugi edasi või Eestisse tagasi, ükskõik. Lõpetan töölepingu kuu aega varem ja leian end jälle Eestist. Ainult selleks, et varsti tunda, et samavõrra kui Eestis tahaks ikkagi olla ka Rootsis.
Erinevate tahtmiste ja juhtumiste tulemina sõlmin peatselt töölepingu Estline’iga, millele järgneb nelja aasta pikkune töö erinevatel Stockholmi–Tallinna vahelistel laevadel baaridaami ja kruiisijuhina. Laeval kohtun ka oma tulevase abikaasa Raigoga ning mu seilamised lõpetab millenniumivahetuse eel lapseootus, Tallinnasse kodu loomine ning veidi hiljem ämmaemandaks õppimine.
MIDAGI PEAB MUUTMA!
„Midagi peab muutma! Nii ma ei jaksa!“ Olen peale töönädalat reedesel pärastlõunal koju jõudnud ning oodatud kergenduse asemel tunnen vaid masendust ja tülpimust.
2009. aasta sügis. Meie pere on vahepealsete aastatega kasvanud viieliikmeliseks ning lasteaiaealine on veel vaid noorim, nelja-aastane Stella. Üheksane Robert käib kolmandas klassis ja seitsmene Ringo on äsja alustanud oma kooliteed. Olen veebruaris saanud kätte ämmaemandadiplomi ning käinud kevadest alates ilma puhkuseta Tallinna suure naistekliiniku naistenõuandlas täiskohaga tööl. Raseduste jälgimine ja naistearstide vastuvõttudel assisteerimine pole asi, millest ma unistanud olen. See on lihtsalt erialane töö, mis on vajalikul hetkel saadaval. Viis aastat varem läksin õppima – nagu enamik tulevasi „ämmasid“ – sooviga saada tööle sünnitusosakonda. Sinna ma ei pääse, kuid ära on vaja elada ning eriala erinevate valdkondade tundmine ei tule kahjuks. Seega olen alguses uue tööga isegi rahul.
Millega ma aga arvestada ei ole osanud, on kõrinööriv koormus. Päev naistenõuandlas võib välja näha näiteks nii.
08.00–10.00 on oma vastuvõtt rasedate jälgimisega. Selle aja peale on registreeritud kolm-neli naist ning tööga jõuab nibin-nabin valmis, kui tõesti kärme olla. Paraku tuleb ette nii hilinejaid patsiente kui ka seda, et tuleb mõne haigestunud kolleegi patsiente vahele pressida.
10.00–14.00 on vastuvõtt naistearstiga. Ämmaemandal on nendel vastuvõttudel küll ainult sekretäri ja assistendi roll ning isiklik vastutus patsiendi ees puudub, kuid töötempo tõuseb veelgi. Arsti ei huvita, kui olen parajasti telefoniühenduses labori või mõne patsiendiga, ta eeldab, et suudan teise kõrva, ajupoole ja käega muud ülesannet täita. On olemas patsientide nimekiri, aga ta on vastuvõtule kutsunud mulle teadmata veel paar-kolm naist, kelle tervisekaart tuleb kes teab kust kohale nõiduda selsamal hetkel. Ning ise olen süüdi,