kinnisideeks saab tagasi Rootsi pääsemine.
SUUREST ÕPPIJAST LAPSEHOIDJAKS
Kuulutus ajalehest: „Otsime au pair’i Stockholmis elavasse peresse. Soovitav rootsi keele oskus ja varasem kogemus lastega. Maria.“
Kuu aega hiljem, 19. septembril 1994. aastal astun laevale.
Ma ei hakka valetama: kaks gümnaasiumiklassi korraga teha on väga raske. Ja fakt, et Saaremaa ühisgümnaasium on ka sel aastal vabariigi tasemejärjestuses kuues keskhariduse pakkuja, ei tee elu mitte kergemaks. Aga olen kindlalt otsustanud ega taha muudest variantidest kuuldagi. Pealegi hakkavad jõuvarud otsa saama alles kevadel, mil on juba igapidi hilja asju ümber mängida. Käin oma vanade klassikaaslastega abituuriumitundides, peale kooli teen kodutöid ja õpin eriprogrammi järgi üheteistkümnenda klassi materjali järele. Magan öösiti kolm kuni viis tundi, nädalavahetustel kauem. Ja õpin enam-vähem kogu ärkveloldud aja. Esimese veerandi matemaatikahinne on kaks, aga õpetaja halastab ja paneb tunnistusele „rööbastega kolme“. Viimase veerandi matemaatika on juba viis.
Probleem tekib hoopis ajalooga, sest püüd endale sisendada, et sõdade arengud on huvitavad, ei toimi kohe üldse. Muud hinded ja eksamid on edukalt tehtud, juuni algus käes, aga ajaloost tundub võimatu end läbi närida. Kukun eksamil läbi: esimese ja viimase korra oma elus. Saan aja järeleksamiks ja püüan õppida, aga aju tundub olevat ääreni täis, mitte ühtki infokildu rohkem ei mahu. Tunne on selgelt meeles: loen teksti, aga mõttest aru ei saa. Loen uuesti, ikka ei saa. Ainus, mis teisest maailmasõjast peale kaht päeva õppimist meelde jääb, on alguse ja lõpu aastaarvud. Ülejäänu tundub olevat seosetu sõnade hunnik. Järeleksamile minnes ei ole ma seega raasugi targemaks saanud, aga mingi ime läbi valin hea pileti ja saan kolme kätte. Tean siiani, et alusetult.
Ajaloo koondhindeks saan aga isegi nelja ja üldine lõpuhinnete seis on selline, et vaid üks liigne neli lahutab mind hõbemedalist. Aga tühja sest medalist, gümnaasium on läbi! Ja õppimisest nii villand, aga inertsist lähen klassikaaslastega Tartusse ja viin dokumendid ülikooli ajalooteaduskonda – ärge küsige, ma ei tea, mida ma mõtlesin! Ilmselt midagi stiilis „Ma veel näitan sellele ajaloole, et saan temaga hakkama!“ –, ja toon oma paberid sealt paar päeva hiljem ära.
Naudin suve ja lasen ajul mõttevabalt puhata, mul pole vähimatki plaani edasise elu kohta, kuni satungi ülalmainitud kuulutuse otsa. Au pair – võib ju kah! Ja Rootsi – suure õppimise käigus on vaevalt aastatagused mõtted sinna naasta meelest läinud. Hmm, Stockholm – see on ju isegi ehk põnev? Pereema Mariaga suheldes selgub siiski, et nad on ajutiselt kolinud Stockholmist hoopis mitusada kilomeetrit põhja poole Leksandi-nimelise väikelinna külje alla Siljansnäsi külakesse, kuniks Stockholmi endale sobiva maja leiavad. Aga vahet pole! Nagunii mul muud plaanid puuduvad ja võin sama hästi Rootsis kuskil metsade vahel olla. Ja kui kolimegi pealinna, seda parem. Ei koli, pole ka hullu.
Mu hoolealusteks saavad kolmeaastased kaksikud Carl ja Erik ning nende aastane väikevend Axel. Ema Maria on juristi haridusega, ja kuigi parasjagu lastega kodune, leiab ta, et vajab lapsehoidjat, kes koormust laste, söögitegemise ja koristamisega veidi hajutaks. Isa Jan, keda nagu kõiki siinseid sellenimelisi Janneks kutsutakse, on karjääripüüdlik finantsharidusega osakonnajuhataja Bonnieri kirjastuses, üürib Stockholmis ühetoalist korterit ning sõidab igal nädalavahetusel pere juurde maale.
Maria on Siljansnäsist pärit, tema vanemad elavad siin praegugi. Neile kuulub peale oma kolmekorruselise majalahmaka külas veel üks kahekorruseline avar maja, kus Maria pere ajutiselt elab ning kuhu minagi endale toa saan.
Küla asub Rootsi suuruselt seitsmenda järve Siljani kallastel ja mingit erilist tegevust ta noortele ei paku. Kes sinna kanti satub, peaks aga kindlasti üleval mäe otsas ära käima. Tee mäkke läheb keset küla, käänab ja keerab ning on vahepeal päris järsk, aga ülevalt Björkbergeti tipust avaneb fantastiline vaade üle järve ja järvetaguste mägede. Tihti vantsin seda teed kaksikutekäruga, kolmas laps ratastega platvormil püsti seismas ja kaalu lisamas, ning tippu jõudes on pulss laes, higi lahti ja silme ees virvendab. Aga kaunis vaade paitab hinge ja on iga kord vaeva väärt!
„Estonia läks põhja!“ teatab Maria esimese asjana, kui ühel septembrilõpu hommikul unise näoga elutuppa ilmun. Telekas on pildi asemel miskipärast tekst ja Maria mureliku näoga.
„Ahah. Okei,“ kehitan õlgu.
Pisut roostes rootsi keele tõttu tõlgin mõttes fraasi „läks põhja“ kui „läks pankrotti“. Ja mul pole mingit aimu, mida ta mõtleb Estonia all. Eesti vabariik ei saa ju ometi pankrotti minna? Ida-Virumaal on vist põlevkivikaevandus, mille nimi oli Estonia? Kas see läks pankrotti? Mispärast sellest Rootsi uudistes räägitakse ja miks Maria selle pärast mures on? Mina küll ei kavatse olla, ma ei tea kaevandusest midagi ja mul on teemast ükstapuha.
Tunnen, et Maria vaatab mind imelikult. Miks ta ikkagi arvab, et ma peaksin mingi firma pankrotist end häirida laskma, olgugi tegu mu kodumaa ettevõttega?
Võtan endale tassi kohvi ja istun teleka ette, et end viisakusest Maria teatatud uudisega kurssi viia. Teksti asemele tuleb ühtäkki pilt: tormine meri ja päästeparved, mõne aja pärast uuesti tekst – päästetute nimedega.
Alles nüüd jõuab juhtunu mulle kohale.
Mina ise astusin ju vaid kaheksa päeva varem sama laeva pardalt maha! Kuna Rootsi vahet käis vaid üks laev, nimetasin seda lihtsalt Rootsi laevaks. Mul polnud aimugi, et selle nimi oli Estonia.
Oma vabu tunde sisustan enamasti jalgrattal kaheteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Leksandisse sõites, seal ringi konnates ja pärast tagasi vändates. Peale paari kuud olen rohkemgi kui välja puhanud ja vaevlen igavuse käes. Õnneks on Janne ja Maria umbes samaks ajaks endale lõpuks Stockholmi prestiižsesse linnaossa Brommasse unistuste maja leidnud ja ära ostnud ning novembri lõpus kolime maalt linna. Kuna aga maja on tarvis pererahva vajadusi ja maitset mööda renoveerida ja ümber ehitada, sõidame jõulude / uue aasta paiku kolmeks nädalaks maale tagasi, jättes remondimehed omapäi ettekirjutuste järgi tegutsema.
Mul on võimalus sõita pühadeks Eestisse, kuid otsustan jääda Rootsi ja näha oma silmaga siinseid jõule. Saadud kogemus on oma suurejoonelisusega seda väärt! Need nädalad veedame Maria vanemate ruumikas majas, et kõik koos maja jõuluehtesse seada, kokata ja pühi pidada. Söögid-magustoidud-snäkid peavad kõik olema ise valmistatud ning kogu oma traditsioonipärases mitmekesisuses esindatud. Aitan teha hanemaksapasteeti, trühvlikomme, koolakomme, mitut sorti lõhet, lõhe-pâté’d, piparkooke, vähemalt viit erinevat kastet, jõulusinki, rääkimata leivaküpsetamisest… Söögitegemise vahepeale maitstakse glögi, käiakse lastega kelgutamas, kaunistatakse pööningult alla toodud ja poolt esikut täitvate kastide sisuga järjepanu maja ning kuulatakse taustaks jõululaule. Ettevalmistav kokkamine kestab kolm-neli päeva, asja käigus saab kõike maitstud ning juba enne jõuluõhtut olen kaks kilo endale külge ladestanud.
Maria sisustab iga kokkamise arvelt varastatud hetke Leksandi poodidest mänguasju kokku ostes. Mul tekib juba nädal enne jõule kahtlane tunne, et ta sellega üle pingutab, ja see tunne ei peta mind. Jõululaupäeva õhtupoolikul saadetakse mind lastega välja kelgutama, et samal ajal kingitusi kuuse alla sättida. Tagasi jõudes avaneb elutoas pilt, mis siiani ei taha võrkkestalt kaduda: laeni ulatuvast kuusest on näha vaid paar oksa ning kuusetagused suured aknad ei ole üldse aimatavad. Seinast seina ja maast laeni on laotud suurte kuhilatena kingipakke, millest tubli 80 protsenti on mõeldud lastele!
Muidugi läheb nii, nagu võis ette aimata: ühe- ja kolmeaastased lapsed ei oska oma vanemate pühendumist vääriliselt hinnata, vaid käristavad pakkidelt suvaliselt pabereid maha ja viskavad mänguasjakarbid järgmisel hetkel avamata nurka, et järgmise paberi kallale asuda. Tunni aja pärast on elutuba kaetud mänguasjapakkide ja paberimerega, mille keskel röögib kolm väsinud ja segaduses väikelast.
Ka