siin ka toimub,“ selgitab Priscilla.
Minu õhin kasvab. Mõelda vaid, äkki saan kaht erinevat haiglat näha ning tutvuda nii laste- kui ka suure regionaalhaiglaga. Üks osa minu vabatahtliku programmist on loomulikult Costa Rica kultuuri sisse elada, kuid tahan end ka meditsiini alal võimalikult palju arendada. Ehk siis, mida rohkem näen ja teen, seda parem.
Uudistan tähelepanelikult ümbrust. Lennujaamast linna viib kiirtee, mida ääristavad lopsakad aaloesarnased kaktused ning neid piirav võrkaed. San Josésse jõudes saan aru, et nüüd olengi kohal. Mind ümbritsevad väikesed tikutoosi meenutavad majad, millel on trellid akende ja uste ees. Need tunduvad mulle äravahetamiseni sarnaste lagunema kippuvate uberikkudena, lihtsalt erinevat värvi. Tänavatel puudub igasugune taimestik, selle asemel on kõikjal asfalteeritud teed, mis on kohati kaetud prügikihiga. Liiklus on väga tihe ja kaootiline, pidevalt signaalitatakse ja vehitakse kätega. Tundub, et autojuhtide jaoks on selles kaoses siiski mingi loogika. Suunatulesid siin ei tunnistata, selle asemel viibatakse üksteisele käega, justkui öeldes „lase mind vahele“.
„Siin piirkonnas asubki lastehaigla. Täna me siit mööda ei sõida, aga küll sa varsti näed. Siin pead üliettevaatlik olema. See on kõige kriminaalsem piirkond San Josés. Ühtegi väärtasja ära kaasa võta ja käekotti pead hoolikalt hoidma,“ seletab Priscilla.
Sel hetkel tabab mind reaalsus. Siin ma hakkangi elama ja töötama. Linnas, kus pole arhitektuurist ja loodusest jälgegi. Ning ainus, mida mulle sellest piirkonnast räägitakse, on see, et see on ohtlik. See on ju tunduvalt hullem kui nõukogudeaegne Tallinn…
Peatume maja ees, millel on samuti trellid akendel. Nende vahelt piilub kaks naeratavat nägu ja üks pisike hall puudlike. See on minu esimene kodu. Pisut rahulikumas piirkonnas, kus on isegi suur roheline park ja tänaval kõrguvad üksikud puud. Vastuvõtt kulgeb emotsionaalsete ovatsioonide saatel, mis mind natuke pahviks lööb. Kõik on lihtsalt niivõrd intensiivne ja ülevoolav.
Astume trellidega piiratud välihoovist esikusse, kus hakkan oma jalatseid ära võtma. Hetkeks vaadatakse mind imelikult. Seejärel hakkavad kõik koos vadistama, et miks ma jalanõud ära võtan, et ei ole vaja. Mina ütlen vastu, et ma olen nii harjunud, et mulle meeldib paljajalu.
„Oi, aga põrandad on ju nii külmad, sa jääd haigeks!“ seletavad nad läbisegi.
Selle võitluse ma kaotan ning jätan sandaalid jalga. Ma lihtsalt ei jaksa nendega vaielda, pealegi ma ju tean, et paljudes maades käiaksegi jalanõudega toas. Mulle võib see ju võõras tunduda, kuid hakkan elama nende kultuuriruumis ning mul tuleb nende tavadega harjuda.
Maja on täis igasuguseid nipsasjakesi, neitsi Maarja kujukesi ja reisidelt kaasa toodud suveniirikesi. Toas domineerib pruun värv, kuid selle sünguse peletab aknast paistev soe päike ja mind ümbritsev elav hispaaniakeelne vestlus. Siiski-siiski, Johanna – ehk mu esimene „ema“ – räägib inglise keelt ja väga meeleldi seejuures, sest see on tema võimalus keelt praktiseerida. Oma nooruses on temagi rahvusvahelistest laagritest osa võtnud ning muuhulgas käinud ka laagrijuhina Rootsis. Tema abikaasa Victor proovib lahkel ja rahulikul toonil minuga pidevalt hispaania keeles vestelda, aga ma ei võta hästi vedu, sest ega ma suurt aru ei saa.
„Oi, Liis, sa oled kindlasti näljane. Nii pikk lennureis ikkagi seljataga,“ muretsevad mu kasuvanemad.
„Ei, aitäh, kõik on hästi. Ma lennukis sõin,“ vastan. Tegelikult olen ma kõike muud kui näljane. Lennukis pakuti iga natukese aja tagant süüa või vähemalt nii mulle tundus.
„Aga kohvi ju ikka jood?“ uurib Johanna edasi, aurav kohvikann käes.
Väikese kohvi vastu ei ole mul tõesti midagi. Vaatan laual ringi ja mõistan, et siin vist piim või koor traditsiooniliselt kohvi sisse ei käi. Olen emotsionaalselt liiga laiali paisatud, et küsima ka hakata.
„Suhkrut?“ küsib Victor mulle suhkrutoosi ulatades.
Suhkrust ma ei loobu. Võtan lonksu kohvi ja võib öelda, et nüüd ma tean, mida tähendab armastus esimesest silmapilgust. Või lonksust. See aroom! See maitse! See on midagi võrratut. See kohv maitseb imepehmelt, kuigi on suhteliselt kange. Ei mingit kibedust ega mõrudust. See kõik on täiuslik. Tõesti, seda kohvi ei pea piimaga maitsvamaks tegema. Vastupidi, siin ei tasu kohvi piimaga rikkuma hakata.
Kohvitass käes, vaatan uudistades ringi. Naised sädistavad omavahel ning mehed ajavad vaikselt meesteasju. Mina proovin kohaneda ja esimestel muljetel settida lasta. Adun, et see kõik ongi see, mida ühest ladina kodust olen oodanud: troopiline hõng, palju asju ja veel rohkem emotsioone, lahtise uksega veranda ning tänavalt kostev melu.
Majakeses on magamistuba, elutuba, väike kööginurgake, külalistetuba ja kontor. Kõikjal, kuhu vaatan, näen raamatuid. See kõik näeb välja nagu hajameelse professori kodu. Tegelikult kogub Johanna vanu raamatuid, mida inimesed enam ei vaja, et neid siis õilsal eesmärgil viia raamatukogudesse ja koolidesse. Teisisõnu – anda need kellelegi, kes neist rohkem rõõmu tunneb.
Minu tuba on pisut rohkem korras, kuid ka siit võib leida igasugust huvitavat koli. Siin on vana Singerit meenutav õmblusmasin, väike vanaaegne telekas ja antiikne peegliga meigilaud. Kapid on kaetud igasuguste kujukeste ja karbikestega. Kuigi värvid on siin majas veidi sünged, õpin suhteliselt kiiresti nägema valgust, mida see maja kiirgab. See ei ole ainult päike, mis siia valgust toob, vaid see tore abielupaar ise.
Pärast väikest puhkehetke, kui Melba, Franklin ja Priscilla on juba ära läinud, kostab teisest toast Johanna hääl: „Liis, tule sööma!“
„Ma tegin kõrvitsasuppi. See on nii kasulik. Vaata, mul on nahk juba kollane kõrvitsa söömisest! See on nii maitsev ning hoiab saledat joont,“ jutustab ta mulle köögis ning teeb mulle silma.
Eelroaks on kuldkollane püreesupp, seejärel pakutakse värsket salatit, riisi ja tuunikala. Täiesti imeline! Hämmastav. Kus on siis kõik need rasvased toidud, mille eest mind hoiatatud on?
„Meie peres süüakse väga teadlikult. Kaalu tuleb jälgida. Victori jaoks olen ma ikka liha ka teinud, ja riisi, aga riis teeb paksuks, mina üritan seda vältida. Kui sa Melba ja Franklini juurde lähed, siis näed, et seal on kõik teisiti. Neil on teenijanna, kes teeb alati gallo pinto’t7 hommikuks ning õhtu- ja lõunasöögiks on pidevalt riis ja oad. Söö siis ikka salatit ning ära liiga palju riisi ega ube võta,“ hoiatab Johanna.
Pärast lõunasööki läheme Johannaga välja.
„Lähme sõidame natuke ringi,“ ütleb ta. „Mu täditütar on haiglas ja ma lubasin teda täna vaatama minna. Tule, lähme! Victor peab tööle minema, meie saame natuke linna peal käia.“
Mul ei ole erilist valikut. Võõraid inimesi haiglasse vaatama minna tundub küll natuke imelik, aga teisest küljest näengi sel viisil juba kohe siinseid haiglaid.
Sõidame Hospital Mexico juurde ja oleme taas keset seda liikluskaost.
„Liis, pane käsi aknast välja!“ juhendab Johanna.
Esimese hooga ei saa ma aru, mida ta minult tahab, kuid keeran käsu peale akna alla ja pistan käe välja. Minu üllatuseks teeb kõrval olev auto meile selle märguande peale ruumi ning Johanna vahetab rõõmsalt rida.
„Sinised silmad ja heledad juuksed toimivad alati. Ma peaksin sind igale poole kaasa võtma,“ naljatab Johanna.
Haigla parklas on helkurvestidega mehed, kes aitavad parkida ja hoiavad autol ka silma peal. Teoreetiliselt.
„Nicaraguast tulevad isegi arstid siia tööle kasvõi parkijana. Selle töö eest teenivad nad rohkem kui kodumaal arstina töötades,“ jutustab Johanna.
Kiirustame haigla ukseni, sest külastusaeg hakkab läbi saama. Ukse ees on mitu turvameest, kes nõuavad meilt dokumenti ning panevad kirja, kelle juurde me läheme. Kõledaid treppe pidi jõuame veelgi kõledamasse osakonda.
„See