San Josés. Selle aja jooksul lubatakse ajada korda meie paberimajandus, ning saame keele- ja tantsutunde. Keelt nii lühikese ajaga loomulikult selgeks ei saa, aga peab võtma, mis võtta annab, sest pärast seda lükatakse meid tundmatus kohas vette ja peame ise pinnal püsima. Rohkem keeleõpet meile ette nähtud ei ole.
Minu rühmas on kaks inglannat, kes ei ole elus sõnagi võõrkeelt pidanud õppima. Nende elu muutus Costa Ricasse tulles parajaks põrguks, sest siin ei jõua nad oma inglise keelega väga kaugele. Seetõttu on meie rühma tempo üliaeglane ning mul on tunne, et ei jõua ka nüüd numbritest ja nädalapäevadest kaugemale. Nii et kui leian Johanna riiulist oma lemmikraamatu „Väikese printsi“ hispaaniakeelse versiooni, siis hakkan sõnaraamatu abil seda lugema. Esialgu tuleb iga sõna järele vaadata, aga tasapisi läheb ka tempo kiiremaks ja sõnad saavad selgemaks.
Eestis alanud sekeldused bürokraatiaga jätkuvad ka siin. Riiki sisenedes teadsime, et viisa tehakse meile ACI kaudu. Ootame ja küsime, aga organisatsiooni vastus on kogu aeg sama: ikka veel ei teata midagi. Tundub, et Costa Rica viisa saamine on võimatum kui mistahes rahvusel USA viisa taotlemine. Lõpuks saabub kauaoodatud päev, mil meid migratsiooniametisse viiakse. Istume juba kambakesi bussi peale, kuid poolel teel saadetakse meid tagasi, sest lahti on läinud äikesetorm, mis tahab lähikonnas majakatuseid kaasa viia. Järgmisel päeval saame oma sõrmejäljed siiski rahulikult ära antud. Ametnik paneb kirja kõik sünnimärgid ja armid, küsib telefoninumbri ja aadressi, kus me elama hakkame, maja värvi ja akende arvu. Hea, et aiateivaste kõrgust ei küsita. Kuna mina Heredia kodus veel käinud ei ole, jään vastustega suhteliselt jänni. Olen enne üles kirjutanud maja värvi, kuid kõik ülejäänu mõtlen jooksvalt ise välja.
Pärast seda jääme otsust ootama. Euroopa kodanik võib riigis viisata viibida kuni kolm kuud. Kui see aeg läbi, tuleb paariks päevaks riigist lahkuda, et siis tagasi tulles saada passi uus tempel, millega saab uue 90 päeva riigis viibimise loa. Tegelikult soovitatigi meil passis olevast templist pidevalt koopiat kaasas kanda, sest tänavatel võib politsei õlale koputada ja seda nõuda.
Viisaotsuse vastust me ootama jäämegi. Rõõmustan vaikselt, et nüüd tuleb pooleldi sunniviisiliselt Panamas või Nicaraguas ära käia ning mul õnnestub Kesk-Ameerikat nii muuseas veelgi rohkem näha. Lõpuks väljastatakse meile siiski dokument, mis tõendab, et oleme vabatahtlikud ning et meie viibimine Costa Ricas on täiesti seaduspärane. Viisat ei saa meist keegi.
Oleme kõik väga põnevil ning kibeleme nagu väikesed lapsed nägema Costa Rica mitmekesisust, millest nii palju räägitud on. Tahame seda kõike kohe kogeda. Tutvumisnädalate jooksul teeme ka esimesed väljasõidud. Meid viiakse Tapantí rahvusparki, mida tuntakse ka Orosí rahvuspargi nime all. See on viie hektari suurune kaitseala, kus elutseb 45 liiki imetajaid, 400 linnuliiki ning 28 liiki roomajaid ja kahepaikseid.
Koguneme suure teatri ees ning mahutame end karjakesi liinibussi ära. Päike paistab ja ilm on imeilus. Sõidame bussiga umbes tunnikese Orosí linnakesse, kus ootame, et pargi kaudu organiseeritud mikrobuss meile vastu tuleks. Peagi jõuame metsavahi majakesse, mille on parasjagu vallutanud teine turistigrupp. Kui metsavaht vabaneb, viib ta meid oma auto kastis läbi vihmametsa jalutusraja lõppu, kus lööme esimese asjana oma pikniku üles. ACI esindajad on meie jaoks kaasa võtnud suure kotitäie võileibu ning mitme termosega kohvi. Istume väikesel platvormil, taamal laiumas rohelus nii kaugele, kui silm ulatub. Kauguses on näha ka kahte koske, mille suurust ei saa võrrelda ühegi Eestist tuttava kosega. Need kosed langevad kõrgustest: justkui algaksid kaugel keset metsa, et uhkeldada hetk oma iluga, ning suubuvad seejärel, juba allpool, tagasi rohelusse. Kuulda on vaid tormava vee kohinat ning linnulaulu, mis seguneb meie endi jutuvadaga. Nii rahulikult ei ole ma mõnda aega istunud. Mõnus on vahelduseks olla eemal San José kiirest elurütmist ning lihtsalt loodust nautida.
Pärast väikest kehakinnitust valib igaüks oma tee, et tagasi metsavahi majja jõuda. Jalutuskäigu alguses valitseb vaikus, kuulda on vaid linnulaulu ning ritsikate muusikat. Kõnnime metsarajal ning nende lopsakate puude ja värviliste õite vahel jalutades tunnen end imepisikese Alice’ina Imedemaal. Puude vahel tiirlevad koolibrid ja tohutult suured erksad taevasinised liblikad. Puude okstelt ripuvad liaanid ja ma justkui ootan, et Tarzan ühega neist mööda lendaks. Ahmin seda kõike jäägitult endasse. Ka mu kaaslased on looduse imetlemisega nii ametis, et me ei pane tähelegi, et oleme sihtpunktist kaugemale kõndinud. Ja siis ta tuleb. Vihm. Esiti on päris värskendav pärast mägises vihmametsas üles-alla turnimist end natuke niisutada. Keha ja meel on erksad ja rõõmsad ning peagi oleme läbimärjad. Mõneti teeb see kõik tuju veelgi paremaks, sest mulle meenuvad taas suvised vihmad lapsepõlvest. Maa meie jalge all muutub aina libedamaks ja libedamaks ning libastun sammu kiirendades poril ja kukun istuli. Püksid porised ja märjad, jätkan vapralt teekonda. Varsti libiseb ka minu kõrval kõndiv Lien ja siis kukume kõik üksteise võidu. Lapsik rõõm kasvab veelgi ning lõpuks oleme juba nii porised, et kasutame ära looduslikke liumägesid ja laseme mäenõlvadest istukil alla.
Metsavahi majja jõuame viimasena: ninani sopased ja üdini õnnelikud. Natuke aega tuleb meil vihma käes seista ja end puhtaks pesta, enne kui majja siseneme. Kõige selle keskel olen aga sama õnnelik kui lapsena kruusateel porilompides plätserdades, kui mitte õnnelikumgi.
Tagasiteel läbimärjana neli tundi bussis lõdiseda ei ole küll enam nii lõbus, aga see oli seda väärt.
Järgmine väljasõit toimub Jacó randa. Jacó olla üks Costa Rica ilusamaid randu. Isegi mu ema ja sugulased õhkasid teisel pool telefonitoru, et „kindlasti mine sinna, me vaatasime ka, et see pidi hästi ilus olema“. Johannagi õhutas tagant, nii et mõeldud-tehtud.
Jacó on pealinlastele kõige lähem rand. Kaardilt mõõtes ainult mõned sentimeetrid, mis peaks linnulennult vastama 50 kilomeetrile. Miskipärast kestab bussisõit aga veidi üle kahe tunni. Sõidu keskel teeb buss veerandtunnise pausi, et sõitjad saaksid WC-järjekorras seista ning hea õnne korral poest juua ja puuvilju osta. Siin müüakse kotikestesse pakitud India pähkleid, ananassi ja rohelise mango viile, mida süüakse soola ja laimimahlaga, ning loomulikult küpsiseid ja komme. Keegi leiab ka leti, kust saab sooje kohalikke erinevate täidistega pirukaid ehk empanada’sid osta.
Buss viib meid filmidest tuttavlikku kuurortlinna, kus on hotell hotelli küljes kinni. Linnatänavaid ääristavad suveniiripoed ja surfikoolid. Jacó on surfarite paradiis, kus ka ööelu õitseb.
Randa jõudes pettun kiiresti. Leian eest tumeda liivaga ülerahvastatud ranna, mille küljed on pikitud poodide ja hotellidega. Kus on need imekaunid rannad, millest nii palju kirjutatakse? Costa Rica pidavat ju muuhulgas randade paradiis olema. Mõtlen igatsusega Laulasmaa valge laulva liiva peale.
Õnneks on meie seas siiski üks kohalik, kes meid ülerahvastatud rannast natuke edasi viib. Leiame kaljude vahel ilusa rahuliku koha, heleda liiva ja suurte lainetega. Esimest korda saan oma varbad Vaiksesse ookeani pista ja ujuma minna. Ujumine on muidugi natuke palju öeldud, sest lained on selleks liiga tugevad ja suured. Vesi peksab laine laine järel üle pea ning laine keskele jäädes lükkab see mind kukerpallitades randa. Lõbustame end lainetega mängides nagu väikesed lapsed nii kaua, kuni silmad soolast punaseks lähevad ja nahk justkui koorub soolasoomustest. Hoolimata pidevast kreemitamisest oleme kõik õhtuks punased kui vähid.
Ilmaga on meil väga vedanud, sest terve päeva on suurepärane rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka. Südaööl hakkab aga kallama nagu oavarrest ning mingil hetkel keset ööd hüppan üles, nagu oleksin tuletõrjesignaali kuulnud. Äike ei ole oma tulevärgiga täna öösel koonerdanud ning samaväärseid paugatusi kuulen veel paar tundi järjest.
Nädalavahetus rannas läheb tormise kiirusega ning märkamatult on aeg tagasi sõita. Sama märkamatult on läinud esimesed kolm nädalat ning vabatahtlike orienteerumisperiood saab läbi. Paljud meist on praeguseks juba mööda Costa Ricat laiali, sest peagi alustame oma uutel tööpostidel. Projekte leidub nii erinevates linnades kui ka külades.
MELBA JA FRANKLIN EHK JÄLLE UUES KODUS
On