on neil kuidagi tekkinud arusaam, et meie, eurooplased, ei pese ennast, ning seetõttu korratakse meile pidevalt, kui tähtis on igal hommikul duši all käia. Keeran kraani lahti ning mind ehmatab karastav külm vesi, mis siinses kliimas ei olegi niivõrd traagiline. Õigus, unustasin küsida, kuidas siin sooja vett saab. Johannal ja Victoril oli boiler, mis tuli pool tundi enne duši alla minekut sisse ning pärast välja lülitada. Selgub, et nende süsteem on erand, sest enamikus kodudes on duši otsas väike miniboiler, mis teatud surve juures iseenesest tööle läheb. Ainult et… siin ei lähe. Ei saagi minna, sest oma esimeste katsetustega seda tööle saada on mul õnnestunud süsteem ära kärsatada.
Hakkan siis hambaid pesema. Sirutan käe hambaharja järele, kuid minu harja pealt vaatab mulle vastu hiigelsuur prussakas, kes on vähemalt hambaharja harjaste suurune. Mustamäe korteris olen ma ju prussakatega koos üles kasvanud, kuid midagi nii suurt ei ole ma varem veel näinud. Täna jäävad hambad harjamata, sest prussaka kõnniteed ei kavatse ma küll oma suhu toppida. Tuleb lihtsalt pastaga kõvasti hõõruda.
„Liis, lähme!“ kostab Melba hääl.
Kiiruga tõmban riided selga ja lähen koridori.
„Sööme kiiresti ja siis läheme,“ ütleb Melba ning suundume koos söögituppa.
Hommikuti sööb siin terve pere üldjuhul koos. Täna hommikuks on kohale jõudnud ka suvilast tulnud Franklin, kelle nõudmisel on laual juba kausitäis värsket gallo pinto’t. Franklin on tõsimeelne traditsiooniline tico, kes sööbki igal hommikul seda riisi-oasegu, mille kõrval peab olema munapuder või praetud muna.
„Liis, kas sa gallo pinto’t oled juba proovinud? Johanna seda nüüd küll ei viitsinud sulle teha, talle ei meeldi kokata,“ nendib Franklin naljatades ning ulatab mulle pinto-kausi.
ACI orienteerumislaagris juba sain seda traditsioonilist hommikusööki. Nemad pakkusid sinna kõrvale veel praetud magusat jahubanaani, mida mina esiti lihtsalt banaaniks pidasin. Alguses tundus see päris hea… aga magustoiduna, sest seda karamellistatakse suhkru-kaneelisegus. Ma ei suuda siiani uskuda, et siin süüakse seda lääget rooga prae lisandina! Gallo pinto ise on täitsa maitsev, kuigi hommikusöögiks on teda liiga palju. Olen ju harjunud hommikuti putru või müslit jogurtiga sööma ning ühtäkki pakutakse hommikusöögiks tervet praadi: riis ubadega ning praemuna. Süsivesikud on hommikusöögiks ideaalsed, et öö jooksul tühjenenud suhkruvarusid täita, kuid ka meie biokeemikud ei soovita hommikuti rasvast süüa, organismil on sellega raske toime tulla.
Tõstan endale väikese portsu ette.
„Nii vähe?“ imestab Franklin. „Hilde sööb ikka terve kuhja, tema ei saa ilma donja Hannia gallo pinto’ta eladagi.“
See on tõesti väga hea roog, ma ei vaidle vastu. Sel hetkel ma veel ei usu seda, kuid ajapikku muutub gallo pinto munapudruga ka minu jaoks täiesti normaalseks hommikusöögiks. Eks ma eelistaks endiselt neid võrratuid troopilisi puuvilju ja jogurtit, kuid tasapisi harjun kohalike traditsioonidega. Hiljem ostetakse minu jaoks ka jogurt, kuid vaatamata minu korduvatele palvetele süüa hommikuti ainult jogurtit ootab mind igal hommikul laual valmis pandud ports gallo pinto’t ning selle kõrval klaasipõhjas natuke läägelt magusat maasikajogurtit. Vaesele majahoidjale ei mahu lihtsalt pähe, et keegi võiks hommikuti ainult jogurtit süüa.
DAMAS VOLUNTARIAS 13 EHK VABATAHTLIKE ARMEE
Seisan lastehaigla nurgal ja ootan Marieli, ACI koordinaatorit. Melba tõi mind autoga haigla ette ära, kartes, et bussiga ei leia ma õiget kohta kohe esimesel päeval üles. Tõenäoliselt oleks see nii ka läinud.
Eemalt vaadates on haigla üks tavaline suur hall maja, millel puuduvad igasugused märgatavad sildid, mis teavitaksid selgelt, et tegemist on haiglaga. Lihtsalt tuleb teada, et see nii on. Autosõidu mugavusel on aga see viga, et Melba ruttab kella kaheksaks tööle, kuid Marieliga kohtun alles kell üheksa. Tund aega hiljem.
Vaatan ringi, aga ei julge väga uitama minna. Esiteks seetõttu, et mulle on pähe raiutud, et mind röövitakse seal kohe paljaks. Öösel on see, tõesti, suhteliselt ebameeldiv kant, ent päeval sama rahvarohke sipelgapesa nagu kogu ülejäänud San Joségi. Nüüd tean, et San José on turvalisuse poolest võrdväärne mistahes rahvarohke linnaga. Taskuvargaid ja pisisulisid leidub kõikjal, kuid ei ole neid siin midagi märkimisväärselt rohkem kui kasvõi Stockholmi raudteejaamas. Teiseks kardan kaotada ajataju või õiget teeotsa ning lõpetada teab kus. Tänavanimesid siin orientiiriks võtta ei saa, sest siin lihtsalt ei ole neid.
Nii ma siis seisan haigla värava ees oma helebeežis seelikus ja roosas pluusis nagu inglike kesapõllul. „Kssss, ksssss,“ kostab pidevalt. Ma juba tean, et tänavalt pole kassi mõtet otsima hakata; kiisukeseks olen mina ise. Olen sellest varem kuulnud ja lugenud, et ladina riikides kõlavadki naiste poole erinevad hüüded. Oma pikkuse, heleda naha ja juustega ning siniste silmadega on enamik eurooplasi silmatorkavamad kui kohalikud naised ning jäävad seetõttu tugevama hüüete laviini alla, mis on seda kummastavam, et me ei ole selliste ülevoolavate kommentaaridega harjunud. „Kui ilusad silmad“, „kui ilus sa oled“. Räägitakse, et naisterahvaid puistatakse aeg-ajalt üle ka suhteliselt vulgaarsete kommentaaridega, kuid isegi siis, kui neid siin praegu peaks üteldama, ei saa ma õnneks aru. Hiljem – kui ka kõige vürtsikamaid hüüdeid mõistan – olen neid juba niivõrd hästi ignoreerima õppinud, et ma lihtsalt ei kuulegi neid enam. Kord kui ühe meessoost sõbraga mööda linna kõnnin, jääb ta äkki jahmatades seisma: „Issake, kas me, tico’d, nii labased olemegi?!“ Mina aga ei pannud üldse tähelegi, et keegi mulle midagi oleks öelnud.
Täna siin haigla ees seistes tunnen end aga turismiobjektina, sest kõik sosistavad, näitavad näpuga ja vahivad. Mõned autojuhid on autoaknast enam-vähem välja roninud. Kohati tekib tunne, nagu seisaksin keset tänavat ihualasti. Kuid Marieli pole ikka veel.
Enamik Costa Ricasse tulnud vabatahtlikest ei tea ette, milline projekt neile määratakse. Mõned ei tea sedagi, millises linnas nad pesitsema hakkavad. Minul kui Euroopa Vabatahtliku Teenistuse toetusega tulnud vabatahtlikul on aga kõik juba varem kindlaks määratud. Tean täpselt, et minu projekt leiab aset selles mu selja taga kõrguvas San José lastehaiglas. Tegemist on Kesk-Ameerika suurima ja parima lastehaiglaga ning esialgse info kohaselt on minu kohuseks aidata arste ja õdesid onkoloogia- ning põletusosakonnas. Loomulikult eeldan, et minu abi hinnatakse ka arstikunsti vallas.
Ootan ja ootan. Tean juba costaricalaste kroonilist hilinemist kirjeldava „la hora tica“tähendust. Otsetõlkes „tico-aeg“ viitab Costa Rica ajaarvamisele ehk siis teisisõnu: tulen millal tulen. Hoolimata sellest muutun üsna närviliseks, sest ma ei ole sugugi kindel, et ootan ikka õiges kohas. Proovin Marielile helistada, kuid ta ei võta telefoni vastu.
Kõigest tund aega hiljem jõuab ta naeratades kohale ning me siseneme haiglasse tagaukse kaudu. Sõidame liftiga viiendale korrusele, kus asub Damas Voluntariasekontor.
Damas Voluntariase organisatsioon tegutseb juba 1960. aastast alates ning praeguseks kuulub iga Costa Rica haigla juurde rühm naisvabatahtlikke, kes panustavad meditsiinisüsteemi oma vaba aja, nõu, jõu ning eelkõige südamega. Palka nad ei saa, kuid tänulik naeratus patsientide suul on nendele enam kui küll. Tean ju isegi, et sageli võib üks naeratus olla palju tõhusam ravi kui kõik need keemilised ained, mida haiged tableti kujul päevast päeva võtma peavad. Peale selle toetab organisatsioon abivajajaid ka materiaalselt: lapsed ja nende vanemad saavad nende abil riideesemeid, mänguasju, raamatuid ja joonistustarbeid – kõike, mida haiglas olles vaja võib minna. Peredele, kellel ei jätku raha haiglasse või haiglast sõiduks, pakutakse bussipiletit või taksoraha. Samuti korraldatakse erinevaid üritusi lastele ja seminare lapsevanematele ning mitu korda kuus käivad erinevad maskotid ja klounid lastele kingitusi jagamas.
Meil palutakse oodata, kuni Damas Voluntariase president donja Yamilette kohale jõuab. Ootame jälle. Mariel vaatab närviliselt kella, sest ta peab kell 11.30 juba järgmise vabatahtliku tööpostil olema. Donja Yamilette jõuab meie juurde tund aega hiljem.
Proua