siis näib, nagu piiluks meie tõeline mina välja seltskondliku turvise alt, mille oleme endale ehitanud, et maailma silmis head välja paista.”
„Väga hästi sõnastatud, Jack. Lisaksin sinu tähelepanekule veel selle: kui õpid tundma, kuidas tegutseb loodus, siis saad teada, kuidas asjad elus toimivad. Seadused, mis juhivad loodust, juhivad ka meie elu. Kas oled näiteks märganud, et kui päike särab kõige eredamalt, on meie varjud tumedaimad?”
„Muidugi,” vastasin.
„Noh, see käib ka kõigi inimolendite kohta.”
„Ilus metafoor, isa Mike,” sõnasin tunnustavalt.
„Kui me ei ole oma sisemusega kuigivõrd tööd teinud, on väga lihtne uskuda, et oleme kõrgelt arenenud ja tegutseme kõige paremini. Kui juhtub midagi halba, siis paneme selle kellegi teise süüks. See on sellepärast nii, et kõik piiravad veendumused, vääroletused ja emotsionaalne taak, mis meid madalana hoiab, on mugavalt peidetud sügavasse pimedasse paika meie sisemuses. Me isegi ei tea, et see seal on, elades oma elu ja töötades vastu oma unistustele. Hakkame arvama, et oleme mitmes mõttes lausa täiuslikud. Usume ise enda kihutustööd, et meil ei tarvitseks oma nõrkustega silmitsi seista ega teha ära töö, mida on vaja nende muutmiseks tugevateks külgedeks. Astumine sellesse pimedusse, mis meid elus kasvada ei lase, nõuab tohutut sisemist jõudu. See nõuab suurt seesmist väge, et heita tõsine pilk oma eluviisile ja teha parandusi, mis meid õigele rajale tagasi juhiks.”
„Miks siis?”
„Sest meie inimlike puuduste vaatluse alla võtmine teadvustab meid oma muutumisvajadusest, ning inimolend on loomult muutuste vastu. Meie aju on tegelikult niimoodi ehitatud, et tahab meid hoida kindlakskujunenud toimimisviisi juures. Teadus on kindlaks teinud, et ajus peitub iidne mandelkeha, mida tuntakse ka amygdala nime all, mis soovib rutiini ja mõistab hukka igasugused isiklikud muutused. See aju osa püüdleb vaid püsiva turvalisuse ja kontrolli poole. Selline püüdlus oli abiks meie kaugetele esivanematele ja aitas neil eelajaloolisel ajal ellu jääda, kuid meid ta meie tänapäevases maailmas enam ei aita.”
„Kuidas me selle aju osa püüdlusest siis võitu saame?” küsisin uudishimulikult.
„Panen ette, et iga päev mõtled taas läbi oma teadlike muudatuste teostamise kava. Olen enda elukogemuse najal õppinud, et minu kavatsused kujundavad minu tegelikkust. Otsi võimalusi ennast ületada: õpeta oma ajule, et muudatused on head, kõnni julgelt senitundmatuid radu, kui tegemist on sellega, kuidas sa end inimesena näitad.”
Sel hetkel tegi isa Mike midagi sellist, mis mind kõigepealt jahmatas ja seejärel naerma ajas. Ta pistis jooksma piki vahekäiku, tühjadest kirikupinkidest mööda, ja põikas sisse väikesesse külgruumi. Hetk hiljem kuulsin Frank Sinatrat8 valjusti pasundamas klassikaks saanud laulu „My Way” („Minu tee”) ja nägin isa Mike’i õndsal ilmel tantsimas, silmad suletud. Silmitsesin meest, olemata päris kindel, mis minu silme ees sünnib.
Kui laul oli lõppenud, avas isa Mike silmad. „Varem kartsin tantsida,” teatas ta. „Nüüd armastan tantsimist väga. See aitab mul südame avatuna hoida. See, mida ma nüüdsama tegin, oli riskimine. Ma olen oma elus tundnud tohutut hirmu tantsimise ees teiste juuresolekul, nii et nüüd astun teadlikult hirmule vastu ja jälitan oma deemoneid.”
„Põnev,” oli ainus, mida oskasin vastuseks kosta.
„Otsin pidevalt võimalusi, kuidas end asetada olukorda, mis esitavad mulle väljakutse kõige suurematest hirmudest vabanemiseks. See strateegia toimib üllatavalt hästi. Muide, mis sa minu tantsust arvad?” küsis ta, suu kõrvuni. „Kas võin MTV-sse minna?”
„Mitte päris,” naersin.
„Tegelikult tahan lihtsalt öelda, et võiksid pühenduda pidevale ja lõppematule eneseavastamisele. See on minu teada ainus moodus kogu oma valgus tagasi saada. Nagu ütles kord Erich Fromm: „Inimese põhiülesanne elus on sünnitada iseennast, saada selleks, kelleks ta saada suudab.” Ja kui seda teed, hakkab sinu ees lahti rulluma kõige kaunim tegelikkuse kujutlus. Selles olen täiesti kindel.
Igal juhul rääkis su isa siin viibides sinust suure armastusega. Nii et ma tean sinu kohta üsna palju.”
„Nagu näiteks mida?”
„Ma tean, et armastasid lapsena ujuda. Ma tean, et nooremana olid sul suured unistused. Ja tean, et sulle maitseb šokolaad,” ütles ta taskust šokolaaditahvlikest välja võttes. „Ole lahke, võta üks suutäis,” pakkus ta.
„See on korraga nii mõru kui ka magus,” ütlesin, kui läbi hunnitu katedraali sammusime.
„Jah, just nagu elugi. Vaata, Jack, elul on omad tõusud ja mõõnad. Enamik meist takerdub sellesse draamasse. Kui asjad lähevad hästi, oleme õnnelikud. Ja kui asjad lähevad kehvasti, siis kurvastame. Sedasorti elukäsitus on nõrk viis elamiseks. Sinust saab killuke ajupuud, mis vetega kaasa hulbib. Sa liigud sinna, kuhu vool sind viib: ühel hetkel lähed ühes suunas, järgmisel hetkel teises. Palju targem viis kaasa mängida on lahti saada igasugusest kohtumõistmisest. Lõpeta oma elusündmuste sildistamine ja hakka neid vastupanuta aktsepteerima. Järgmine samm on mõista, et elu ei ole midagi muud kui kasvamise kool, ja kõik, mis sinuga toimub, on kaunis.”
„Kõik, mis minuga toimub? Tundub üsna raske nõustuda, et armastatud inimese surm või õnneliku suhte lõppemine on kaunis.”
„See on vaid meie piiratud inimmõtlemine, mis võtab asju õigete või valedena,” vastas isa Mike. „Sündmus sinu elus ei ole iseenesest õige ega vale – see lihtsalt on. Agameil on inimestena kalduvus asju kontrolli all hoida, me kiirustame sündmusi sildistama.”
„Kas heade või halbadena,” sõnasin vahele.
„Jah. Aga tegelikult ei ole olemas häid ega ka halbu sündmusi, kui süüvid põhjalikult sellesse, kuidas maailmas asjad käivad. Kõik, mis sinuga toimub, on võimalus kasvamiseks ja sinu nende osade parandamiseks, mida on vaja parandada. Targad näevad seda ja kasutavad neid võimalusi kasvada nendeks, kes nad tõeliselt on. Seepärast nimetangi ma elu kasvamise kooliks.”
Mõtlesin tolle käsituse üle järele, ikka veel selles asjas ebakindlust tundes. Kas meie elu võib tõepoolest olla selleks ette nähtud?
Isa Mike jätkas. „Igal hommikul kui välja, maailma, astud, lähed tegelikult kooli. Täpselt nagu tavapärases koolis, on ka siin õppekava, mis koosneb erinevatest kursustest, mille raames pakutakse erisuguseid koolitunde. Kui kursuse lõpetad, olles teinud läbi kõik sellesse kuuluvad õppetunnid, liigud edasi järgmisele kursusele.”
„Ja mis siis, kui jätan mõne tunni vahele?”
„Ahhaa, siis jääd muidugi mõista kursust kordama,” märkis ta asjalikult. „Seda nimetatakse taasringluseks. Iga kogemus, mis sinu ellu lõikub, tuleb sinna selleks, et õpetada midagi sellist, mille pead oma elu järgmisele tasemele tõusmiseks kindlasti selgeks õppima. Kui õpilane on valmis, ilmub alati ka õpetaja.”
„Seda rääkis mulle ka Cal,” sõnasin vaikselt, tundes pisukest kurbust isa kaotuse pärast, keda olin tundnud vaid põgusalt.
„Kõigepealt rääkisin seda talle mina,” vastas isa Mike naeratades. „Igal juhul, kui sa sellele protsessile pihta saad ja mõistad õppetunni võimalust eranditult igas olukorras, võid liikuda edasi järgmisele kursusele. Vana kursust selja taha jättes liigud alati edasi ka oma vanast elust, sest huvitaval kombel, kui sa vajaliku õppetunni kätte saad, siis see inimtüüp või olukord, mis endas seda õppetundi kätkes, ei külasta sind enam kunagi. See on peaaegu nagu ajaksime nahka: iga kord, kui saame selgeks uue õppetunni, pääseme edasi järgmisele kursusele ja liigume edasi oma eluraja järgmisele, kõrgemale tasemele.”
„Väga nutikas asjade korraldus,” sõnasin mõtlikult.
„On tõesti. Aga kui keeldud aktsepteerimast õppimisvõimalust, mida kogemus endast kujutab, ütleme näiteks sellepärast, et süüdistad kedagi teist kõiges, mis aset leiab, ning keeldud nägemast tarkusetera, mis sul oli määratud omandada, siis jääb see olukord sinu