Sügaval sisimas närib alalõpmata mingi valu ega jäta mind rahule.”
„Usalda seda valu, sõbrake.”
„Mis asja?” küsisin, olemata kindel, kas olin ikka õigesti kuulnud.
„Usalda seda valu,” kordas Cal. „Oma õpetajatelt olen kuulnud, et üksnes siis, kui süüvime tunnetesse ja igatsustesse, mille eest suurem osa meist pakku jookseb, leiame üles tähtsaimad vastused. Meie tunnetel on meie jaoks varuks tohutud tarkused ja neis peitub teave meie alateadvusest. Meie alateadvus ühendab meid kõiksuse tarkusega. Meie teadlik mõtlemine on hirmus piiratud, aga meie alateadlik mõtlemine on piiritu.
Tead, enamik meist salgab oma tundeid. Ühiskond on meid õpetanud seda tegema. Juba noorusest peale irrutame endid sellest, mida tunneme. Meil ei lubata nutta, meil ei lubata liiga valjusti naerda, meile räägitakse, et on vale kurvastada või koguni viha läbi elada. Aga meie tunded ei ole õiged ega valed – need on lihtsalt meie tunded, inimkogemuse üks põhiosi. Eita neid ja juba hakkadki sulgema osa iseenesest. Jätka samas vaimus ning kaotadki ühenduse oma tõelise minaga. Sa hakkad elama, juhindudes üksnes mõistusest, ja lakkad midagi tundmast.”
Cal vaikis korraks ja vaatas mulle otse silma. „Võiksin kihla vedada, Jack, et hommikust õhtuni sa muudkui mõtled, mõtled ja mõtled. Sinu vaim on peatumatu lobatekitaja ja sul puudub seesmine rahu. Oled lõpetanud elamise praeguses hetkes ega tea enam, mis tunne on olla täiesti elus – oled liiga hõivatud elamisega minevikus või tulevikus. Kas tead, et vaim elab harva praeguses hetkes? Alalõpmata on see mures mineviku pärast või mõtleb tuleviku üle. Aga neid asju ei ole olemas. Ainus tõelisus on see hetk, millega sa parasjagu silmitsi seisad. Ära seda hetke maha maga, sest seal ongi sinu elu.”
„See on jumala tõsi,” märkisin sügavalt ohates. Selle mehe sõnades peitus tõde – tundsin seda kogu kehaga. „See kõik hakkab vaikselt paika loksuma,” sõnasin. „Sooviksin, et oleks rohkem neid, kes sinu tarkusi kuulevad ja sellele oma kõrvad avavad. Siis oleks kogu maailm parem.”
„Küllap nad seda ka teevad, kui nad on selleks valmis. Vana kõnekäänd ütleb, et kui õpilane on valmis, siis ilmub ka õpetaja. Sa ei saa asju kunstlikult kiirendada.”
„Arvan, et tänapäeva maailmas on lihtsalt liiga palju künismi,” vastasin. „Me ei usu oma lapsepõlve suurtesse unistustesse. Me ei usu, et meil jätkub jõudu rajada selline elu, nagu me soovime. Me ei usu, et oma tegevuse abil tegelikult midagi muuta suudame.”
Cal noogutas. „Just täpselt sellepärast ongi nii paljud meist kimpus. Meis peitub erakordne jõud; oleme sellega lihtsalt ühenduse kaotanud. Osalt on see nii hirmu tõttu. Võimalused, mis meil on elus olemas, on tõepoolest muinasjutulised. Imed, mida me endid loodusjõududega kohandades võiksime elus korda saata, lööksid sind pahviks – tõsijutt. Aga kogu see potentsiaal kannab endas ka teatavaid kohustusi … ja see hirmutab. Niisiis me pigem ei usu endasse. Eitame oma jõudu ja seame tõkkeid meile määratud erakordse eluni jõudmise teele.”
„Me peaaegu nagu töötaksime meelega iseendale vastu. Põgeneme selle eest, mida kõige palavamalt ihkame.”
„Täpipealt seda me teeme. Teeskleme, nagu oleksime tähtsusetud, ning käitume nii, nagu poleks meis midagi erilist. Keeldume nägemast, kuidas maailm tõeliselt toimib, ning seega ei usalda me ka loodusseadusi, mis seda juhivad. Need seadused rakenduvad sinu elus alles siis, kui investeerid neisse kogu oma inimliku usalduse. Need ei toimi, kui sa nende toimimisse ei usu. Selleks, et pääseda lähedale oma parimale elule, peab igaüks meist vaimus läbi tegema mõned põhjalikud muudatused. Ja võib-olla veelgi olulisem: me kõik peame tegema mõned põhjapanevad muudatused oma südames. See saab alguse usaldusest nende loodusseaduste vastu, millest olen sulle rääkinud.”
„Nii et kõigepealt peaksin ma uskuma, et need seadused toimivad – ning siis need toimivadki?”
„Just nimelt. See on natuke kaminatule moodi. Enne kui sooja saad, pead halud kaminasse panema. Tühja kamina ees istumine sind ei soojenda. Enamikul inimestest puudub usaldus – neil ei ole usku kõiksuse tarkusse ja iseenda toredasse osasse selles. Seepärast puudub nende elus ka võluvägi. Sest nad ei mõista, kuidas maailm toimib, ning ka sellepärast, et nad on lakanud olemast juhid.”
Viimane märkus ajas mind segadusse. „Mida sa sellega silmas pead?”
„Valgustatuse lähtepunkt, eesmärk, mille poole peaks püüdlema igaüks, on seesmine juhtimine. Juhtimine on midagi palju enamat kui see, mida äri-inimesed töö juures teevad. Juhtimine kujutab endast isiklikku vastutust, eneseleidmist ja väärtuse loomist maailmas inimestena, kelleks me saame. Liiga paljud raiskavad aega teiste süüdistamisele kõiges, mis nende elus hästi ei lähe. Me süüdistame abikaasat viletsas koduses elus, süüdistame ülemusi tööga seotud hädades, süüdistame võhivõõraid, kes meid liikluses vihale ajavad, süüdistame vanemaid, kes ei lase meil suureks kasvada. Süüdistame, süüdistame, süüdistame, süüdistame. Teiste hurjutamine ei ole tegelikult midagi muud kui enese väljavabandamine. Teistele etteheidete tegemine oma viletsa elukvaliteedi eest on hale. Seda tehes mängid sa tegelikult üksnes märtrit.”
„Tõesti või?”
„Täitsa kindlasti. Sest niimoodi elades kinnitad tegelikult, et sa ei suuda ise oma elu juhtida. Sa ütled, et sinu elu muutumiseks peab muutuma sinu abikaasa, ülemus või võhivõõrad liiklusummikus. See on väga jõuetu elamisviis. Kus on sellises elufilosoofias juhtimine?” tähendas Cal hääle valjenedes. „Ainus viis tõsta oma elu järgmisele tasemele on käituda juhina ja asuda tõeliselt oma elu valitsema. Hetkel, kui vaatad peeglisse ja ütled endale südamepõhjast: „Selleks, et mu elu muutuks, pean muutma iseennast! ”, saad täiskasvanuks ja astud sisse uksest, mis viib sind parema elu juurde.”
„Ei tea, miks see küll nii on?”
„Sellepärast, Jack, et siis võtad sa ise oma elu käsile,” ütles Cal tuliselt, käsi erutatult üles tõstes. „Sa võtad endale vastutuse saatuse eest, mis on sulle antud. Sa lõpetad vastuseisu oma elule ja võtad omaks selle, mis on. Sa joondud nende muutmatute loodusseaduste järgi, Jack, millest olen sulle rääkinud, seaduste, mis on ikka elu toimimise üle valitsenud, aegade algusest peale. Sa saad tagasi oma jõu.”
Cal vaikis ja vaatas mulle sügavalt silma. „Osuta nimetissõrmega minu poole, sõbrake,” ütles ta.
„Kuidas palun?”
„Palun tee seda,” kordas ta kindlalt.
Tõstsin käe ja suunasin sõrme otse oma ainulaadse veidrikust palatikaaslase poole.
„Mida sa märkad?” küsis ta.
„Tundub nii, et mu nahk kestendab,” vastasin ausalt.
„Ei, kulla sõber. Mõtle sügavamalt järele, seda peame kõik elus rohkem tegema. Mõtisklemine on tarkuse ema. Olgu siis, üks sinu sõrm osutab minu poole, aga kelle poole sihivad ülejäänud sõrmed?”
Olin Cali lihtsast, kuid mõjusast näitest rabatud. Tema mõte sai selgeks: iga sõrme kohta, millega me kellegi teise poole näitame, näitavad kolm meie enda suunas. Jagasin temaga oma mõtteid.
„Näed, saadki pihta!” hüüatas ta rõõmsalt. „Lõpeta teiste süüdistamine kõiges, mis sulle sinu elus ei meeldi. Vaata peeglisse ja võta endale oma elu eest mingigi vastutus. Nii saab alguse isiklik muutumine ja elu juhtimine.”
Naeratasin talle. „Hea küll, saan aru, mida öelda tahad.” Seedisin mõne hetke jooksul Cali tarkusi ja õpetusi. Siis sõnasin: „Sa ei mõtle nii nagu suurem osa inimesi.”
„Ma tean. Sellepärast näengi rohkem kui enamik meist. See ei ole mitte sellepärast nii, et ma teistest kuidagi parem oleksin – mul on lihtsalt olnud parimad õpetajad,” vastas Cal tagasihoidlikult.
„Mida sa silmas pead?”
„Noh, see tuletab mulle meelde klassikalise füüsika isa Isaac Newtoni sõnu: „Kui olen näinud teistest kaugemale, siis tänu sellele, et seisin hiiglaste õlul.” Vaata, mul on elus olnud õnne saada erilisi juhiseid. Tarkus, mida sinuga jagan, ei pärine minult eneselt.”
„Kas