Sirgusin suureks puruvaesena, mind kasvatas vaid ema. Tema oli küll imetlusväärne naine.”
„Nagu minugi ema,” hõikasin vahele.
„Mõtlen emale iga päev,” vastas Cal. „Ta oli tundlik, elav ja tugev nagu vastkarastatud teras. Ta uskus minusse nagu mitte keegi teine, keda eales olen kohanud, ning innustas mind seadma suuri sihte ja julgelt unistama. Tema armastus minu vastu oli tõeliselt vaba igasugustest tingimustest – ja see on ainus tõeline armastus, Jack. See paneb mind mõtlema sellele, mida ütles kord Victor Hugo: „Suurim õnn elus on teadmine, et sind armastatakse.” Ja oh sa poiss, see erakordne naine armastas mind nii, et seda oli tunda. Ega teil ole midagi selle vastu, kui oma lugu teiega jagan?”
„Sugugi mitte,” vastasin. „Tegelikult olen lausa põnevil.”
„Tore. Noh, minu lapsepõlv oli küll lihtne, aga lõbus. Suviti käisime tiigis paljalt ujumas, talved veetsime ahjusuu ees lugusid jutustades ja häid raamatuid lugedes. Ema õpetas mind raamatuid armastama.”
„Ka mina armastan raamatuid,” laususin. „Kooliskäimine mulle nii väga ei meeldinud, aga raamatuid ma lausa jumaldasin.”
„Mina olin ka selline. Nagu suur mõtleja Judah ibn-Tibbon2
targalt märkis: „Muuda raamatud oma kaaslasteks. Saagu sinu raamatukappidest ja – riiulitest lusti- ja rõõmuaiad.””
„Hästi öeldud, Cal.”
Ta jätkas. „Koolis oli mul igav, aga raamatud ergastasid mind. Ma ei unusta kunagi ema sõnu, et mõnes üksikus mõtteteras, mida kuskilt raamatust lugenud olen, peitub võimalus kogu minu elu ümberkujundamiseks. Ta ütles, et tegelikult me lihtsalt ei tea, milline raamat sisaldab seda üht mõtet, mis meid virgumisele viib! Ta rääkis mulle suure armastusega, et minu ülesanne on jätkata selle raamatu otsinguid. Kui ma selle kord leian, peab mul jätkuma julgust selle mõtte kohaselt toimida, et tulemused minu ellu jõuaksid. Ka teie, Jack, armastate raamatuid lugeda, seepärast jagan teiega veel üht põgusat tsitaati lugemise mõjust.”
„Aga palun.”
„Suurema hulga raamatute ostmine, kui me lugeda jõuame, ei ole midagi vähemat kui hinge haare lõpmatuse järele, ja see kirg on ainus, mis tõstab meid kõrgemale surelikest loomadest.” Nii ütles A. Edward Norton – seda õppisin keskkoolis,” märkis Cal end voodis mugavamasse asendisse sättides.
„Igal juhul, kui ma väheke vanemaks sain, asusin haridusteed jätkama sõjakoolis. Ema ei tahtnud, et kodust lahkuksin, aga mul õnnestus saada stipendium ning see oli tõepoolest pääsetee välja vaesusest, kus ma üles kasvasin. Pärast seda läksin kolledžisse ja seal, ülikoolilinnakus veedetud esimesel päeval, armusin kaheksateistkümneaastasesse kuldjuuste ja alabasternahaga kaunitari. Kohtasin teda ajalootunnis. See oli tõepoolest armastus esimesest pilgust. Teadsin kindlalt, et meile oli määratud kokku jääda. Jumal küll, kuidas ma Grace’i armastasin – ta oli nii lapsemeelne ja ingellik. Suurepärasemast inimesest, kellega koos läbi elu rännata, ei osanud ma unistadagi.”
„Ka minu ema nimi oli Grace,” märkisin.
„Ilus nimi3, eks ole, Jack?”
„Jah, on tõepoolest.”
„Pärast abiellumist sündis meil Grace’iga laps, poiss. Ma armastasin seda põngerjat pööraselt. See oli meie jaoks väga eriline aeg. Meid ümbritses rõõm, naer, armastus – parimad asjad elus. Umbes sellal otsustasin ka äris kätt proovida ja asutasin puiduettevõtte, mis varustas suuri ehitusfirmasid. See oli tohutu majandusliku õitsengu ajajärk ja parajasti oli ka ehitusbuum. Aastate jooksul ajasin kokku hulga raha – tegelikult lausa miljoneid dollareid – ja Grace, meie poeg ning mina elasime nagu filmis. Puhas fantaasia, pean ütlema,” sõnas Cal pead vangutades, justkui ei usuks hästi omaenese sõnu.
„Aga mida rohkem raha ma teenisin, seda rohkem töö mind enda alla mattis. Muutusin närviliseks ja pöörasin vähem tähelepanu perele. Keegi on öelnud, et läbi elu liikudes tuleb meil lennus hoida mitut palli. Mõned pallid, nagu näiteks see, mis kujutab karjääri, on kummist. Kui me need maha pillame, põrkavad need tagasi üles. Aga mõned pallid on klaasist – ja perekond on üks neist. See oligi minu viga. Raha tegi asjad ainult keerulisemaks ja suunas mind valele rajale. Kaotasin silmist olulisemad väärtused ja tõelised prioriteedid. Kaugenesin perekonnast, selle asemel et lähedasemaks muutuda. Sestsaadik olen jõudnud arusaamisele, et rikkaim inimene maailmas ei ole mitte see, kellel on kõige rohkem, vaid see, kes vajab kõige vähem. Selle õppetunni selgekssaamine võttis minult tükk aega. Ja, oh aeg, ma maksin selle eest ka kõrget hinda!”
Kuulasin pingsalt, täielikult haaratud mehe jutustusest, kes nii avameelselt oma elulugu minuga jagas. Ka mina olin kasvanud isata ning mul oli põnev kuulda Cali seisukohti tugeva perekonna tähtsusest. Igatsesin ühtekuuluvustunde järele isaga, keda ma kunagi õieti tundnudki ei olnud, ning mulle oli ikka tundunud, et see vajak jättis minu ellu suure tühimiku. Samuti tundsin äkitselt kurbust selle pärast, et küll suhteliselt noor mees olles, ei olnud ma senini kohanud naist, kelle puhul oleksin tundnud, et võiksin temaga jagada oma elu ja luua perekonna. See oli igatsus, mida ma ei olnud varem tajunud.
„Nojah,” jätkas Cal innukalt, „meie tööstusharu tabasid rasked ajad, nagu see ikka aeg-ajalt juhtub, ja kaotasin oma varanduse viimse pennini. Ma ei pea siinkohal silmas seda, Jack, et jäin ilma osast oma rahast ja osast meie omandist. Ma ütlen sulle, et jäime mõne nädala jooksul ilma kõigest. Grace võttis seda väga raskelt ja muretses hirmsasti meie masendava olukorra pärast. Aga olime sitked ja tegime üheskoos kõik, mis suutsime, et taas jalule tõusta.
Ettevõtet tõmmati tunduvalt koomale ning Grace ja mina pidime harjuma palju tagasihoidlikuma eluviisiga. Samuti oli see meie mõlema jaoks sügava sisevaatluse ajajärk. Ebaõnnestumistel on sageli inimestele seesugune mõju. See muudab meid uuesti teadlikuks sellest, kes me tegelikult oleme ja mida tõeliselt tahame, ning raputab meid välja mõnulevast rahulolust. Ja niiviisi, ehkki meil oli majanduslikus mõttes üsna kitsas ning ka meie omavahelised suhted ei olnud kaugeltki täiuslikud, kasvasin ma isiksusena tohutult. Tegelikult tõukasid selle aja hädad mind eneseleidmise ja isikliku kasvu teele, kus rändan tänase päevani. See muutis minu elu täielikult.”
„Mis siis edasi sai, Cal?” küsisin siira huviga, hoolimata hilisest õhtutunnist ja sellest, et valgus oli palatis juba kustutatud.
„Minust sai filosoof,” kõlas otsene vastus.
„Filosoof? Aga kuidas jäi siis äriga? Ja mis sai Grace’ist ning teie pojast?”
„Filosoofia tähendab tegelikult lihtsalt armastust tarkuse vastu. Tahan öelda seda, Jack, et hakkasin armastama tarkust sama palju, kui armastasin elu ennast. Veetsin terved päevad, mõtiskledes elu mõtte ja teiste oluliste küsimuste üle. Asjad, mis seni minu päevi olid täitnud, hakkasid näima tühistena. Kahjuks jäime Grace’iga teineteisele üha võõramaks ja lõpuks läksime lahku. Mõned usuvad, et inimsuhted on meile antud kui ülesanded. Mõni neist kestab vaid nädala-paar, teine terve elu – aga nad kõik on tulnud meile õpetama olulisi asju, mis peaksid meie kasvu inimestena tagant tõukama. Tean vaid seda, et meie koosoldud ajast õppisin nii mõndagi. Õnnetuseks võttis ta meie poja endaga kaasa ning ma ei näinud neid enam kunagi. See andis mulle hirmsa hoobi,” lausus Cal hääle väratades. „Kui see toimus, siis osa minust suri. Mul on tänini raske endale andestada kõike seda, mida ma oma perekonnaelu hävitamiseks tegin. Ja jumal küll, kuidas ma oma lapsest puudust tundsin!
Viimane, mis ma neist kuulsin, oli see, et Grace kolis riigi teise otsa ja püüdis kasvatada meie poega nende väheste vahenditega, mis tal olid. Püüdsin temaga ühendust pidada ning teda toetada, kuid teadsin, et tema süda oli purunenud, ja uhke nagu ta oli, ei tahtnud ta minust enam midagi teada. See – perekonnast ilmajäämine – oli tõepoolest minu elu suurim eksimus. Minu naine ja poeg kinkisid mulle õnnehetki, mida ma ei tundnud ära enne, kui oli juba liiga hilja. Aga meie suurimad eksimused kannavad endis ka tähtsamaid õppetunde. Nüüd olen targem. Usun, et olulisemaid oskusi elus on suunata tagantjärele tarkus