või kaks kergetanki;
• tungis vastase tulepositsioonide juurde ja hävitas vähemalt ühe vaenlase suurtüki, kolm miinipildujat või kolm kuulipildujat;
• evakueeris vastase tule all lahinguväljalt kaks vastase poolt vigastatud tanki;
• tulistas isikliku relvaga alla ühe vastase lennuki; ja nii edasi.
Frol Romanõtš vaenulikke tanke ei põletanud, lennukeid isiklikust relvast alla ei tulistanud, vastase tule all vigastatud tanke vedukiga välja ei tirinud. Kuid ordeni ometigi sai.
Punatähe orden anti samuti lahinguteenete eest, kuid sugugi mitte rindest eemal leegitsevate kõnede eest.
Võib-olla sooritas seltsimees Kozlov midagi kasulikku töörindel? Kõik võib olla. Siiski eksisteerisid selleks puhuks teised ordenid: Tööpunalipu orden näiteks. Frol Romanõtšil, muide, oli ka tööordeneid.
Ja tõusis teenistuses mitte lihtsalt kiiresti. Ta tõusis sööstlikult. Ning tõusis selleni, et sai poolteist aastakümmet pärast sõda Nõukogude Liidus inimeseks nr 2. Ameerika ajakiri „Time” paigutas 13. juulil 1959. aastal Kozlovi foto kaanele ja esitas küsimuse: kas mitte tema ei vaheta Hruštšovi välja? Nõukogude Liidus sellist küsimust ei esitatud. Igaüks, kes jälgis jõudude asetust Kremlis, mõistis: Kozlov, Frol Romanõtš – see pole too, kes vahetab Hruštšovi troonil välja, see on too, kes ta peaaegu juba vahetas.
Frol Romanõtš valitses riiki. Ametlikult oli ta Nõukogude Liidu juhtkonnas üksnes nr 2. Tegelikult – sellest veidi enam. Frol Romanõtš tabas seltsimees Hruštšovi vastupandamatu tõmbe ametlike visiitide suhtes välismaale ja kasutas seda tõmmet.
Oma valitsemise ajal viibis Hruštšov Hiinas, kaks korda Prantsusmaal, kaks korda USAs, Šveitsis, Iraanis, Ghanas, Indoneesias, Guineas, Afganistanis, Sudaanis, Egiptuses, Alžeerias, Birmas, Tais, Indias, paar korda Soomes ja nii edasi ja nii edasi. Tema visiidid polnud lihtsalt pikaajalised, vaid pikalevenivad, rohkearvuliste vaatamisväärsuste vaatlemistega, tehaste, farmide, ülikoolide, miitingute, kontsertide, bankettide külastustega, sõitmisega nii elevandi kui kaameli seljas. Ja kui Ameerikasse, siis ookeanilaeval, Suurbritanniasse – ristlejal.
Aga neid riike, mis lebasid Nõukogude tankide roomikute all – Poolat, Ungarit, Bulgaariat, Rumeeniat, Ida-Saksamaad, Tšehhoslovakkiat, Mongooliat – pidas Hruštšov oma kohuseks külastada peaaegu igal aastal.
Ka mööda oma maad sõitis ta vahetpidamata ringi. Aga riik on meil, peab au andma, suur. Näe Hruštšov – Usbekistani puuvillaistandustes, aga näe – Krementšugi HEJ ehitusel, kord Bakuu naftatootjate, kord Donbassi kaevurite juures. Ta jälgis laevastiku õppusi, andis kõrbes soovitusi Suure Karakumi kanali ehitajatele, õpetas rasketanki IS-7 loojale tänapäevase lahingu aluseid.
Veel olid väliskülaliste visiidid. Kord Nepaalist, kord Indiast, aga vaat Fidel Kuubalt lendas kohale pooleteiseks kuuks, ja näe, Ahmed Alžeeriast. Eriline lugu – külalised ärkavast Aafrikast. Need tulid meie juurde kolonnis, karjakaupa, üksteist välja vahetades. Ja kõik – fanfaaride ja riigihümnidega, kõnede ja auvahtkonna pidulike marssidega, sõiduga mööda juubeldava Moskva tänavaid, Lenini mausoleumi külastusega ja piduliku pärgade panekuga, ordenite annetamisega kallitele külalistele, lõputute vastuvõttude ja bankettide, protokollide ja kokkulepete allakirjutamisega, laevade ja lennukite, tankide ja soomustransportööride, suurtükkide ja miinipildujate, traktorite ja kombainide, kodukootud kombinaatide ja unikaalsete tehnoloogiate jagamisega lugematutele sõpradele.
Frol Romanõtš Kozlov tervitas seda kõike: davai-davai, Nikita Sergeitš, rahu-sõprus! Sul poleks paha veel Austraaliasse minna. Kängurukarju imetleda. Nädalakest kaks-kolm…
Hruštšov reisis, Kozlov valitses riiki, Hruštšoviga vaidlemata, järele kiites, kopeerides teda isegi pisiasjades, tema kohalolekul oma võimu, oma kavatsusi, oma kasvavat mõjukust riigiaparaadile esile toomata, kuid viies visalt ja kindlalt edasi omaenda liini, paigutades kohtadele oma inimesi. Ainult relvajõududes polnud tal toetust. Seepärast on Frol Romanõtš kindralite ja marssalitega sõbralik. Ta on kindralite trimpamistel sage ja tänulik külaline. Ta ei räägi vastu ja ei vaidle. Ta kuulab tähelepanelikult, süveneb, hoolitseb.
Relvajõudude tipus mõistsid paljud tekkinud situatsiooni ja hindasid seda vääriliselt. Seepärast selle täieliku tsivilisti osalemine rindemeeste seltskonnas ei näinud välja imelik. Pigem vastupidi: marssalid ja kindralid pidutsevad koos oma kõrgema ülemjuhatajaga, kuigi ta on täielikult tsiviilinimene, kuigi sellist ametikohta veel ametlikult ei oma.
Kõik oli tol päeval seal nii, nagu meil kõikjal, kui kokku kogunevad lahingusõbrad: pajatused, nööked, laulud pimedast ööst ja tulest väikeses ahjukeses. Tõsi, lauldi ilma lõõtspillita.
Aga rindeannus – see oli püha.
Joodi. Hammustati peale. Joodi veel. Joodi verivärske riigijuhi, NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe kindralleitnant Leonid Iljitš Brežnevi terviseks.
Sõja teemalt mindi kuidagi märkamatult, ent möödapääsmatult allalastud Ameerika lennuki teemale.
Nikita läks põlema: nähtamatu lennuk, aga meie teda – esimese raketiga! Me neile veel näitame vanakuradi vanaema!
Hruštšov kõverdab sõrmi:
„Esimene mandritevaheline ballistiline rakett maailmas – meie oma!”
„Esimene sputnik – meie oma!”
„Teeme varsti pommi, mida pole kellegi maailmas!”
„Saadame esimesena inimese kosmosesse! Koroljov lubas aasta lõpuks!”
„Aafrika ärkab!”
„Aasia ärkab!”
„Ladina-Ameerika ärkab! Kuubal ehitab Fidel sotsialismi!”
Ja järeldus: on aeg! On aeg kapitalismile lõpp teha!
Päris hiljuti, 14. jaanuaril 1960. aastal, kuulutas särav Nikita Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgu tribüünilt, et möödunud 1959. aasta läheb inimkonna ajalukku kui esimene kommunismi hoogsa ehitamise aasta Nõukogude Liidus. Esimene kommunismi faas saab valmis 1970. aastaks, lõplik triumf – 1980. aastaks.
Kuid kommunism ei saa eksisteerida kõrvuti koletisliku inimeste rõhumisega kapitalistlikes riikides. On aeg sellele lõpp teha.
GRU ülem armeekindral Ivan Aleksandrovitš Serov tõstis veidi raskeks muutunud pead, vangutas seda, pühkides minema kerge viinauima. Mis ta kuuleb? On aeg lõpp teha? Milliste jõududega?
Järsk inimene oli Ivan Aleksandrovitš. Valitses karmilt. Armastas mahalaskmisi. Ei armastanud tühja ammuli sui vahtimist kohtuotsuste täideviimisel, vaid neis aktiivset ja loomingulist osalemist. Armastas alluvatele eeskuju anda: näe kuidas peab! Tulistada lohku, kus pealuu ühineb selgrooga.
Ivan Aleksandrovitš käis kogu elu Hruštšovi nagu jäälõhkuja järel. Toetas teda alati ja kõiges. Üksmeelne grupp tõukas Hruštšovi üles, aga tema, roninud pisut kõrgemale, vedas gruppi enda järel.
Varem oli grupis ka Žukov. Tema ju päästiski Hruštšovi 1957. aastal. Kuid Žukov läks hoogu. Tuli ta karjast minema lüüa.
Kõik oleks hästi, kuid Hruštšov hakkab ise hoogu sattuma. Uh, kuidas veel. Ta ei suuda kuidagi „vanakuradi vanaema” unustada. Vaatas GRU ülem silma Leonid Iljitš Brežnevile, Hruštšovi kõige ustavamale kaasvõitlejale. Ei näinud midagi huvitavat. Vaatas silma Frol Romanõtš Kozlovile, Malinovskile, Birjuzovile, Nedelinile. Ja äkki põrkus Varentsovi pilgule.
Ja nad mõistsid teineteist.
Järgmisel pühapäeval on suurtükiväe peamarssal Varentsovi suvilas tohuvabohu. Suure õunapuu all küpsetab kokk šašlõkki. Lõhn on üle terve aia, terve metsa. Mürtsub muusika. Külalised möirgavad moodsat laulu sellest, kuidas mööda öist linna longib vaikus.
Aga suurtükiväe peamarssalil Varentsovil on tõsine jutuajamine GRU ülema, armeekindral Seroviga. Nad on teiste hulgast kõrvale läinud.
„Nikita