ehk sõja-merelaevastik oli viimasel kohal mitte sellepärast, et oli nõrk, vaid sellepärast, et teised komponendid olid tugevamad. Nelja Nõukogude laevastiku ja ühe flotilli koosseisus olid merelennuvägi, allveelaevad, pealveelaevad, rannakaitse raketi-suurtükiväed ja merejalavägi.
Õhudessantväed (VDV) olid eraldi väeliik. Neid kord lülitati maavägede koosseisu, kord allutati otse kaitseministrile.
Peale selle allusid kaitseministrile tsiviilkaitseväed ja relvajõudude tagala.
Kuid ka see pole kõik. KGB koosseisus olid piirivalveväed, kõige võimsamad maailmas, oma tankide, soomustransportööride, suurtükkide ja miinipildujatega.
Siseministeeriumi koosseisus olid siseväed (VV) eriti tähtsate riiklike objektide, samuti vanglate ja laagrite valveks. Ka nende koosseisus – soomustransportöörid, miinipildujad, suurtükid.
4.
peatükk
Igal aastal mürtsusid Moskvas pärast Walpurgi ööd orkestrid, möirgasid tankid ja kahurid. 7. novembril 1957. aastal ilmusid Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaks Punasele väljakule esmakordselt taktikalised kompleksi Koršun raketid 3R7, kompleksi Filin operatiiv-taktikalised raketid 3R2, kompleksi S-25 seniitraketid V-300 ja kompleksi S-75 raketid V-750.
Pärast pani Hruštšov igal aastal maailma imestama üha uute üllatustega. Järjekord jõudis ka Jangeli strateegiliste rakettideni 8K63.
1. mai 1960. aastal. Hruštšov – mausoleumi tribüünil. Temast paremal on marssalid, vasakul poliitbüroo liikmed, mis tol ajal kandis nime keskkomitee presiidium. Hruštšovi nõunik ilmus selja taha ootamatult ja vaikselt, nagu kass ahjule. Ja sosistas midagi ülemuse kõrva. Nikita Sergejevitš naeratas. Aga nõunik eemaldus sama vaikselt. Jälle nagu kass pehmetel käppadel.
Sõjaväeparaadi järel – kehakultuurlaste paraad, aga juba pärast neid miljoniline töörahva demonstratsioon mitu tundi. Juhtidel pole töö tribüünil kergete killast – viis-kuus või isegi seitse tundi naeratada, kätega lehvitada. Juhtidest ujuvad mööda nende endi portreed. Ning veel loosungid ja lipud. Ja palju lilli. Ja rõõmsad näod. Ja ookean naeratusi.
Palju tunde ei seisa. Põis pole kummist. Aga kellelgi ei tulnud pähe panna voolikuid juhtide vastavate organite otsa. Seepärast laskuvad nad järjekorras tribüünilt alla puhkama. Mausoleumi taga on maskeeritud väike paviljon. Siin on teile nii tualett kui puhketuba. Võib veidi lõdvestuda, istuda ning ka lebada. Siin on, mida suupisteks võtta. Ja on ka, mida juua.
Nikita Sergejevitš pilgutas kaitseministrile Nõukogude Liidu marssal Malinovskile silma: Rodion Jaklitš, tule hetkeks.
Laskuti alla. Nikita valas mõlemale klaasi viina. Joodi.
Julgen ette kanda: vodkat seal, mausoleumi taga, ei võeta sugugi sellist, mida meie teiega joome. Seal on üksnes likööri-viinatööstuse šedöövrid. Ja suupisted pole sugugi sellised kui meie külmkappides.
Visati viina. Võeti suupisteid.
Aga marssal Malinovski vaatab kogu aeg Nikitka otsa: lõust on kuidagi liiga õline, nagu rebasel, kes on kanakese lõunaks ära söönud. Seda kavalat lõusta mäletab Malinovski veel 1941. aasta suvest. Sõditi koos. Hruštšov – Edela strateegilise suuna, kuhu kuulusid kaks rinnet (Lõuna- ja Edela-) ja üks laevastik (Musta mere), ülemjuhatuse poliitkomissarina, aga Malinovski juhatas sel suunal korpust, seejärel armeed, seejärel Lõunarinnet. 1942. aastal viis saatus nad taas kokku Stalingradi all. Pärast seda arvesta, et tunnevad teineteist kaks aastakümmet. Malinovski oli õppinud Hruštšovi kombeid tundma.
Nikita näole tuli naeratusehelk:
„Nähtamatud esemed lendavad riigi kohal.”
„Lendavad, Nikit Sergeitš.”
„Tähendab nii, kuni me siin tribüünil seisame, lasksid sinu poisid ühe sellise nähtamatu alla. Esimese raketiga. Sellest tean mina, tead sina, teab Birjuzov. Esialgu vaiki. Noh, võtame veel ühe. On, mille eest.”
Nõukogude rahvas pidutseb. Pealinnas. Suurtes ja väikestes linnades. Suurtes ja väikestes külakestes.
Nii Siberis on pidu kui Krimmis, Kaukaasias ja Uuralis. Mängib lõõtspill. Neiud tantsivad. Nii oli ka Sverdlovski oblasti Kossulino külas.
Järsku käis metsas kõva pauk.
Ja kus algas etendus. Saluut pilvede all! Vaat mis tähendab hoolitsus rahva eest. Mitte ainult pealinnades, vaid ka siin, külas, on hakatud saluute korraldama. Oh, mis kena. Seejärel jäi vaikseks. Aga taevas on vihmavari ja selle all õõtsub must kepike. Langevarjur! Kuid lennukit ennast ei näinud keegi. Langevarjur stratosfäärist! Võib-olla kosmosest? Tulnukas. Kosmos on viimasel paaril aastal nõnda lähedaseks saanud. Esimene sputnik! Esimene elusolend kosmoses – meie koer Laika! Nõukogude vimpel Kuu peal! Lend ümber Kuu! Tee kosmosesse on avatud! Varsti lendab nõukogude inimene Kuule. Seejärel – Marsile! Veenusele! Milline raamat Veenusest poekesse toodi! „Purpurpunaste pilvede maa” on nimi. Vennad Strugatskid kirjutasid. Nõukogude inimesed Veenusel! See raamat on XX sajandi lõpust, kui Päikese ümber oleva ruumi suure hõlvamise hoos avastati Veenusel ääretult rikkad radioaktiivse maagi leiukohad…
Aga langevarjur tuleb üha lähemale. Rahvas jookseb sinna, kuhu tuul langevarjurit kannab.
Plartsatas maha õnnetult. Paiskas selja peale. Väänas jala välja. Hea, et künnimaale sattus. Siin on pehmem. Aga võinuks ka kividele. Veel halvem – näe nende kuuskede peale. Või kõrgepingeliinile. Tõsteti ta üles. Rapsiti puhtaks. Korjati kuppel kokku. Kõik räägivad korraga. Kõik naeratavad. Aga tema vaikib. Peas on tal kosmosekiiver, riietus ebamaine, materjal hea, särav, välismaine. Aga rinnal – vaenlaste tähed! Ja ka langevarjul. Ja püstol on kuidagi imelik, mitte küljel, vaid puusal, peaaegu põlve juures. Pole meie moodi.
Traktorist Vasja tegi viimase katse lahendada konflikti rahulikul teel. Võib ju olla, et see on meie inimene. Tuli kosmosest tagasi. Aga võõramaised tähed on ta peal, et inimsööjad Aafrikas ära ei sööks. Ei tea ju, kuhu võib tuulega kanda. Ja püstol on tal ka sellesama jaoks: et inimsööjate vastu end tulistamisega kaitsta.
Et mittemõistmist ja umbusku hajutada, näitas Vasja internatsionaalse žestiga, et poleks paha juua Esimese Mai ja eduka maandumise puhul. Meil on, mida juua. Pärast – tere tulemast.
Langevarjur ei mõistnud selliseid lihtsaid ja kõigile mõistetavaid signaale. Ja siis äkki saabuski lihtne ja hirmus selgus: võõras!
Ta oleks siinsamas maha löödud, kuid päästis kiiver. Selle pihta löö või haamriga. Paar korda rehaga selle kiivri pihta on sama, mis laste kõristiga.
Parajasti siis hüppasid sõjaväelased GAZ-63 pealt ligi, ajasid rahva laiali ja temale: käed kukla taha! Ja näitasid, kuidas. Tulnukas sai aru. Paha mees, aga aru saab.
Hea, et tal relva polnud. Ainult tühi kabuur.
„Lasen kõik maha,” karjub Nõukogude kapten. „Kes püstoli välja tõmbas? Tagasi anda!”
Tulnukas koputab vasakut rannet sõrmega: poleks paha ka kell tagasi anda.
3. mail 1960. aastal teatas USA valitsus, et Ameerika lennuk, mis tegeles teadusliku informatsiooni kogumisega atmosfääri kõrgemates kihtides, kaldus marsruudilt kõrvale ja läks kuskil Türgi mägedes kaduma. Mõni minut enne side katkemist teatas lendur, et tal on probleemid hapnikuaparaadiga. Samal päeval korraldas NASA pressikonverentsi. Öeldi välja oletus, et lennuk kukkus Vani järve. Kuid pole välistatud ka teine variant: lendur kaotas hapnikupuuduse tõttu teadvuse ning lennuk võis lennata ükskõik millises suunas, kas või Aafrikasse või India ookeani.
Esinedes 5. mail Ülemnõukogu istungjärgul, teatas Nikita Hruštšov: sugugi mitte, kodanikud-seltsimehed, siin ei lõhna teaduse, vaid spionaaži järele. Lendas meie juurde. Tulistasime ta alla, vaesekese.
Ja siis teatasid ameeriklased 6. mail: lendur eksis ära.
Hruštšov