välja kell 5.47 naaberarmee informatsiooni põhjal, ootamata ära käsku kõrgemalt. Kahe minuti pärast tuli lahinguhäire signaal ka Moskvast.
4. üksiku õhutõrjearmee koosseisus oli kaks korpust, 5. ja 19. ning üks formeerimisel olev diviis.
Riigi õhutõrje 5. korpuses oli neli seniit-raketibrigaadi, viis seniit-raketipolku, kolm hävituslennuväe polku ja raadiotehniline brigaad.
Riigi õhutõrje 19. korpuses oli sel ajal kolm seniit-raketibrigaadi, viis seniit-raketipolku, kaks hävituslennuväe polku ja raadiotehniline brigaad.
Seniit-raketiväeosade relvastuses on kompleks S-75, lennuväepolkudel – MiG-19, raadiotehnilistel brigaadidel – P-8, P-10 ja P-30 tüüpi raadiolokatsioonisüsteemid.
Probleem number üks: piiririkkuja võib minna kõrvalt, seniitrakettide tabamuse tsooni mitte sattuda.
Probleem number kaks: sellisel kõrgusel MiG-19 piiririkkujat kätte ei saa.
Kuid on lootus: võib proovida teha sööstu üles, püüdes tabada sihtmärki automaatkahurite tulega. Aga kahurid on MiG-19 peal oivalised.
Esimene veidra sihtmärgi ilmumine Nõukogude Liidu õhuruumi fikseeriti 4. juulil 1956. aastal, Ameerika Ühendriikide iseseisvuse 180. aastapäeval. Tundmatut tüüpi ja teadmata riikliku kuuluvusega lennuk rikkus SDV piiri, läks üle Ida-Saksamaa, üle Poola, rikkus Nõukogude Liidu õhuruumi Grodno piirkonnas, edasi kulges selle marsruut üle Minski, Vilniuse ja Kaliningradi. Piiririkkuja püüdelennuks tõusid õhku kokku 132 Nõukogude hävitajat. Üksnes neli neist (kolm MiG-17 ja üks Jak-25) suutsid visuaalselt sihtmärgi avastada, kuid püüdmiseks ei jätkunud ei kõrgust ega kiirust.
Pärast seda ilmus viirastus üha uuesti. Iga kord erinevast suundast. Radarite andmed panid Nõukogude juhtkonna tupikusse: mingi objekt kättesaamatus kõrguses kord rippus peaaegu liikumatult stratosfääris, kord kihutas kiirusega 750–800, mõnikord ka 850 km/h.
Küsimus pandi juhtivate nõukogude lennukikonstruktorite ette. Ja saadi Mikojani, Jakovlevi ja Tupolevi käest kategooriline vastus: see ei saa olla võimalik. Kui tundmatu lendav objekt vähendab kiirust linnu kiiruseni, siis peab ta alla kukkuma. Ja mis lennuaparaat see on, mis kihutab viis või ka kuus tundi sellisel kõrgusel? Jamps. Kõik, mida räägivad raadiolokatsioonisüsteemide operaatorid, on väljamõeldis.
Tuleb lisada, et Nõukogude P-8 ja P-10 tüüpi raadiolokatsioonisüsteemid suutsid suure vaevaga avastada selle arusaamatu sihtmärgi ja seda jälgida. Olukord muutus täiuslikuma tehnika saabumisega.
13. jaanuaril 1959. aastal avastas õhutõrje Turkestani korpuse raadiolokatsioonisüsteem P-30 (tol momendil ainus kogu korpuses) sihtmärgi kõrguses 20 600 meetrit. Püüdelennuks tõusis õhku hävitaja MiG-19. Lendur – vanemleitnant N. Širjajev. Hävitaja lennulagi – 16 500 meetrit. Kuid lendur, võtnud kiiruse üles, sööstis üles, muutes kiiruse kõrguseks. Tal õnnestus söösta 17 500 meetri kõrgusele. Ja avanes veider pilt. Lendur kandis maa peale ette, et näeb enda kohal ebatavalise kujuga lennukit umbes 20 000–21 000 meetri kõrgusel.
Saavutatud kõrgust Nõukogude lennuk muidugi ei suutnud hoida. Hävitaja, kaotanud kiiruse nullini, varises kohe nendele kõrgustele, milleks ta oli sündinud. Pärast maandumist joonistas piloot paberile piiririkkuja silueti: suhteliselt lühike korpus, tiibade ulatus aga uskumatu. See oli ilmselgelt purilennuki siluett. Kuid purilennukid sellisel kõrgusel lennata ei saa, nagu ei saa nad kihutada ka sellise kiirusega. Lenduri ettekanne saadeti Moskvasse. Moskvast saabus viivitamatult grupi ekspertide eesotsas õhutõrje hävituslennuväe juhataja, kahekordne Nõukogude Liidu kangelane lennuväe kindralpolkovnik J. Savitski. Toimus tõsine jutuajamine, pigem ülekuulamine, mis kestis viis tundi. Tehti järeldus: lendur tahtis silma paista, kogu tema jutustus on väljamõeldis.
Aeg läks, raadiolokatsioonisüsteemi operaatorid jätkasid ettekannete tegemist sihtmärkide ilmumisest. Sihtmärk ilmus alati kõrgusel 20–21 kilomeetrit. Ja alati selliste objektide kohal nagu tuumapolügoon Semipalatinski oblastis, raketipolügoon Töre-Tam, õhutõrje raketivägede polügoon Sarõ-Šagan, raketipolügoon Kapustin Jar, uraani rikastamise tehas Majak Sverdlovski all, raketipolügooni ehitus Plessetskis.
Ja veel üks reegel. Sihtmärk ilmus harva, kuid millegipärast puhkepäevadel ja pidupäevadel, Ameerika ja Nõukogude omadel: 4. juulil, 7. novembril, 31. detsembril, 23. veebruaril.
Ja nüüd 1960. aasta 1. mai varahommikul ilmus see uuesti.
Sügaval Moskva maapõues, riigi õhutõrje keskkomandopunktis käib lühike nõupidamine. Olukord selgines. Ja saabus isegi mingi rahunemine. Piiririkkuja on juba üle kahe tunni Nõukogude Liidu õhuruumis. Läheb põhja poole. Iga lennuminutiga eemaldub üha enam piirist, mille ületas. Iga minutiga läheneb riigi keskrajoonidele, kus kasvab võimalus sattuda seniitrakettide lasketsooni. Territoorium on tohutu. Kõige suurem maailmas. Tervenisti seda seniitrakettidega ei kaitse. Vahemaid seniitrakettide lasketsoonide vahel katavad õhutõrje hävitajad MiG-17 ja MiG-19. Kuid selle sihtmärgi peale neil ilmselgelt hammas ei hakka.
Pärast veidra piiririkkuja esimesi ilmumisi Nõukogude taevasse võeti ette täiesti uskumatuid pingutusi, et luua hävitaja-püüdja, mis on suuteline häbematutele aru pähe panema, mis kõrgustel nad ka ei lendaks.
Sellise hävitaja lõi suur lennukikonstruktor Pavel Ossipovitš Suhhoi. Kandis nime Su-9. Loodi see mitte õhuvägedele, vaid spetsiaalselt riigi õhutõrje lennuväele. See polnud mitte lihtsalt hävitaja, vaid ühtne kompleks, mis sisaldas hävitajat-püüdjat, juhitavaid rakette, mida ta kandis ning sihitamisjaama maa pealt. Su-9 lõi juba eksperimentaalvariantide staadiumis kõrguse maailmarekordi – 28 857 meetrit. Seejärel tulevad maailmarekordid horisontaallennul ja kiiruse maailmarekordid 100- ja 500-kilomeetristel suletud marsruutidel. Siiski tuli nende saavutuste eest maksta kõrget hinda. Lennuk tuli keeruline tootmiseks, omandamiseks, juhtimiseks, ekspluatatsiooniks ja remondiks. Su-9 polnud veel võetud riigi õhutõrje relvastusse, kuid juba liikus kuuldus sellest, kuidas hakkavad olema asjad lennuväljadel: konstruktor kuiv (Суxой), lendur märg, tehnik higine.
Ent sellised kuuldused olid seal, ülalpool. Aga all lennuväljadel polnud keegi sellisest konstruktorist veel kuulnud.
Saatus kogus kogu oma tigeduse üheks purustavaks rusikaks ja selle rusikaga tagus kaks aastakümmet vaest valgevenelast Pavel Suhhoid, tundmata ei armu ega halastust. Alustas ta Tupolevi konstruktoribüroos. Ja tõusis kiiresti lihtsa inseneri ametist peakonstruktori asetäitja ametikohale. Tupolevi impeeriumis oli Suhhoil oma udell, nagu autonoomne vürstiriik. 1933. aastal lõi Suhhoi lennuki ANT-25, mis lendas 1937. aastal üle põhjapooluse Ameerikasse, lüües lennukauguse maailmarekordi 11 500 kilomeetrit. ANT – see on Andrei Nikolajevitš Tupolev.
Suhhoi lennuk, kuid kuulsus – Tupolevile.
ANT-25 ei ehitatud mitte rekordite nimel. See oli ülikaugpommitaja DB-1 prototüüp.
Edasi oli Suhhoi lennuk ANT-37. See lõi samuti rekordeid. See oli samuti tegelikult ülikaugpommitaja.
Kuid Stalin valmistus sõjaks lähinaabri vastu. Ülikaugpommitajaid polnud talle neil aastail vaja. Ja suurtootmisse DB-1 ja DB-2 ei läinud.
Enne sõda juhtis Suhhoi oma konstruktoribürood ning võitis kohe konkursi ühemootorilisele pommitajale „Ivanov”, võites selliseid hirmuäratavaid vastaseid, nagu Grigorovitš, Neman ja Polikarpov. Suhhoi lennuk tuli kerge, elegantne, lennukas, lihtne toota, teenindada, remontida ja juhtida. Kuid sõda ei puhkenud hoopis mitte selline, milleks valmistus seltsimees Stalin. Sõjaks Stalini stsenaariumide kohaselt sobis Suhhoi lennuk ideaalselt. Kuid sõda läks Hitleri plaanide järgi. Selle situatsiooni jaoks oli tarvis hoopis teist lennukit.
Ja Suhhoi lõi sõja käigus väljapaistvate lennuomadustega soomustatud ründelennuki Su-6. Kõigi parameetrite järgi ületas Su-6 kuulsa Il-2. Su-6 loomise eest sai Suhhoi Stalini esimese järgu preemia. Kuid… lennuk seeriatootmisse ei läinud. Ei hakatud lõhkuma juba hästikorraldatud Iljušini ründelennuki tootmist.
Suhhoi loob veel võimsama, ülivõimsa relvastuse, raske soomuse ja üldmassiga 1680 kg ning taas väljapaistvate lennukarakteristikutega soomustatud ründelennuki