õhku isegi kõige kaugemates paigus, siis võime ikka enda aknad välja lüüa. (Tormilised kiiduavaldused). Seepärast hoiame esialgu tagasi ja ei hakka seda pommi õhkima. Kuid õhkides 50-miljonilise pommi, katsetame me samas seadet ka 100-miljonilise pommi tarbeks. Siiski, nagu varem öeldi, annaks Jumal, et neid pomme ei tuleks meil kunagi õhkida mitte mingi territooriumi kohal. See on meie elu kõige suurem unistus!” (Tormilised kiiduavaldused).
NLKP XXII kongress arutas uut, nüüd juba kolmandat kommunistliku partei programmi.
Esimene, revolutsioonieelne programm: võtta võim!
Programm täideti, võim võeti. Seepärast võeti 1919. aastal vastu teine programm: ehitada üles sotsialism!
Sotsialism ehitati üles. Mis on sotsialism? Marxi vastus on lihtne: eraomandi likvideerimine. Omand likvideeriti. Mis edasi? Edasi – kolmas programm: ehitada üles kommunism!
Partei kolmas programm avaldati 31. juulil 1961. aastal kõigis keskajalehtedes. Partei programmi arutati terve rahvaga: tsehhides ja farmides, kaevandustes ja välilaagrites, teadusasutustes ja väeosades, suurtel ehitustel ja kaugetes mägiauulides. See oli kõige suurejoonelisem tegevusprogramm, mida inimkond kunagi oli tundnud: 1970. aastaks ehitada kommunismi esimene faas, 1980. aastaks – täielik kommunism!
Tolles programmis oli palju tarku kavandusi:
Ületada mitu korda USA tööstustoodangu maht.
Kindlustada Nõukogude Liidus kõige kõrgem elatustase võrreldes ükskõik millise kapitalistliku riigiga.
Igale perele – tasuta korter, elamu kasutamine tasuta.
Elekter, vesi, gaas, küte – tasuta.
Tasuta ühiskondlik transport.
Tasuta riietus ja toitlustus koolilastele. (Tõsi, see punkt sisaldus juba 1919. aasta programmis, kuid polnud veel täidetud.)
Tasuta ühiskondlik toitlustus tootmises.
Järsk tööviljakuse tõus üheaegselt tööpäeva ja töönädala järsu lühenemisega.
Sanatooriumid, kuurordid, puhkekodud, turismibaasid – tasuta.
Järsk töötajate meditsiinilise teenindamise parandamine. Mõistagi, et tasulist meditsiini ei saa olla. Kõik medikamendid – tasuta.
Lasteaiad, sõimed, spordisaalid, basseinid, staadionid – tasuta.
Kommunistliku moraali juurutamine rahvamassidesse: minna üle kauplustele ilma müüjateta, ühistranspordile ilma konduktoriteta.
1980. aastaks oli ette nähtud riigi ja kõigi selle funktsioonide järkjärguline hääbumine, üleminek ühiskondlikule isevalitsusele ja suure printsiibi teostamine: IGAÜHELT – TEMA VÕIMETE KOHASELT, IGAÜHELE – VAJADUSTE JÄRGI.
Programm lõpeb võimsa loosungiga: PARTEI KUULUTAB PI-DULIKULT: PRAEGUNE NÕUKOGUDE INIMESTE PÕLVKOND HAKKAB ELAMA KOMMUNISMIS.
Kõik oleks hea, kuid helendavate kõrguste saavutamist segasid välised asjaolud. Kui elu meil muutub nii helgeks, kui võib töötada niipalju, kui süda kutsub ning saada nii palju, kui tahad, kui kõik on tasuta, oivalise kvaliteediga ja ammendamatutes kogustes, siis tahaks ju kõigi kapitalistlike riikide rõhutud proletaarlased sellist elu. Ja nad tõusevad üles. Aga pursuid seda lubada ei või. Seepärast hakkavad nad meid paratamatult segama, nad hakkavad meile kaikaid kodaratesse loopima, külvama meil kõike kõige madalamat, meie inimesi lolliks tegema ja narritama, nad hakkavad ergutama meil kõlblusetust, jultumust ja matslust, valet ja pettust, narkomaaniat ja joomarlust, varastamist, prostitutsiooni, liiderlikkust ja kuritegusid. Kuid sellega nad ei saa piirduda. Oma eluviisi säilitamise nimel on nad sunnitud meid hävitama, et me oma suurepärase eeskujuga ei näitaks kogu maailma proletaarlastele suurt näidet sellest, kuidas võivad elada kapitalistliku orjuse ahelad heitnud inimesed. Pursuid peavad paratamatult püüdma kukutada meil tööliste ja talupoegade võimu või üldse meid kõiki hävitada.
Seepärast me oleme sunnitud end kaitsma.
Kommunistlik partei ja selle leninlik keskkomitee, mille eesotsas seisis ustav leninlane seltsimees Hruštšov, said selgelt aru, et kommunismi võiduks Nõukogude Liidus on hädavajalik luua välised tingimused, see tähendab teha nii, et kapitalistid meid ei segaks. Aga segada nad ei suuda üksnes siis, kui neid pole üldse sellel planeedil. Lihtne ja arusaadav mõte. Kuid iga hea idee peab olema kinnitatud teoga.
Vaat miks kaks NLKP XXII kongressi delegaati, Slavski ja Moskalenko, lahkusid salaja istungitesaalist. Vaheajal surus Nikita Hruštšov neil koridoris, kus polnud kõrvalisi isikuid, kätt ja soovis edu.
Moskva Kesklennuväljal ootas Slavskit ja Moskalenkot valitsuse Il-18. Kurss – põhja.
Moskalenko – Nõukogude Liidu marssal, strateegiliste raketivägede ülemjuhataja. Slavski – keskmasinaehituse minister.
Mis see on – Nõukogude Liidu keskmasinaehituse ministeerium?
Selgitan. Veel Teise maailmasõja ajal ütles seltsimees Stalin: peab lahendama Probleemi nr 1. Otsekohe loodi Probleemi nr 1 peavalitsus. Kuid selline nimetus, kas või isegi täiesti salajane, tekitas tahtmatult küsimuse: aga mis see on – Probleem nr 1? Seepärast sai organisatsioon peagi teise nime: NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv 1. peavalitsus. Nõustugem, nimetus muutus vähem väljakutsuvaks. Kuid kui arutleda, siis võinuks nimetust ka mitte muuta, sest sellise organisatsiooni olemasolust teadsid väga vähesed.
Probleem nr 1 tõi endaga paratamatult kaasa Probleemi nr 2. Seepärast loodi Probleemi nr 2 peavalitsus, mis peagi nimetati ümber NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvaks 2. peavalitsuseks.
1. peavalitsus kasvas peagi keskmasinaehituse ministeeriumiks, 2. peavalitsus muutus aastatega üldmasinaehituse ministeeriumiks.
Keskmasinaehituse ministeerium – aatomitööstus, tuumarelva tootmine.
Üldmasinaehituse ministeerium – rakettide tootmine selle relva kohaletoimetamiseks.
Glavgosstroi Volga-äärne kontor, KB-11, NKVD 880. ehitusvalitsus, linnad Kremlev, Jasnogorsk, Arzamass-16, Arzamass-75, Gorki-130, NSV Liidu TA laboratoorium nr 2, tehas 550, objekt 550, baas 112 – need kõik on ühe ja sama asutuse, ühe ja sama koha nimetused. Just selle, kus töötatakse välja ja tehakse tuumalaenguid. Kõige võimsamaid maailmas.
Rong lahkus, vilgutas viimase vaguni punaste tulukestega ja kadus pimedusse.
Aga rahvas ei maga. Hommikul ei edene töö kellelgi. Mis kuradi töö. Inimesed longivad koridorides. Kõigil on mõttes vaid üks: kui vaid kõmataks! Ja kerge kahetsus: milleks Nikita Sergejevitš kuulutas kongressil katsetustest? Palju kergem oleks ära oodata, kuni kaunitar viiakse sihtkohta, kontrollitakse veel kord ja õhitakse. Tuleb välja – hurraa! Ei tule välja – ei saa keegi sellest teada. Aga võib ju mitte õnnestuda. Keegi pole maailmas kunagi midagi sarnast loonud ega õhkinud. Selle tõenäosus, et ei tööta, on suur. Küll siis on häbi: Nikita Sergejevitš kuulutas 50 miljoni tonni kohta, aga see võtab ja näitab palju vähem. Ka matemaatilised arvestused näitavad seda, et kogu konstruktsiooni põhiline idee on algusest peale puudulik. Aga kui ei hakka tööle? Ah, kui see ainult kõmataks!
Akadeemik Juli Borissõtš Hariton sulges end oma kabinetti, tardus telefoni äärde. Aga oodata on vähemalt kümme päeva: kuni kohale veetakse, ja kuni veel kord kontrollitakse… Kui ainult kõmataks. Kui…
Aga strateegilise kaugpommitaja Tu-95V komandör major Andrei Jegorovitš Durnovtsev vaatab asjadele hoopis teisiti: kui ainult ei kõmataks!
Ei, see, muidugi, las kõmatab, kuid alles pärast seda, kui on kandja küljest alla kukkunud ja laseb lennukil lahkuda kas või saja kilomeetri kaugusele. Aga enne seda: ah, peaasi et ei kõmataks. Üks rahustab: kui kõmatab, siis on see lennuki ja selle ekipaaži hetkeline hävimine, ei jõua silmagi pilgutada. Nii et pole hirmus. Õigemini, hirmus, kuid mitte väga.
Tu-95V – see on strateegilise pommitaja eriline modifikatsioon. Üleni valge, justnagu aurik. Valged esemed peegeldavad kõige paremini valguskiirgust. See pommitaja erineb veel sellegi poolest samatüübilistest,