vähe vahet.” Nõukogude võimu hakkavad raputama pidevad vastuhakud. „Kuna NSV Liidus aluseks võetud majandussüsteemil on madalad ootused, on vähe väljavaateid, et mujal elavad inimesed lepivad sama madala elustandardiga kui Nõukogude inimesed.”
Kennan oli kaugelenägelik. Ta ütles, et NSV Liit külvab ise oma hävingu seemneid. Imperialistlik ülepingutus võib tähendada seda, et kui lääs seisab kindlalt vastu nõukogulaste heidutamiskatsetele ja hoiab nõukogulased neil aladel, mis nad sõja ajal vallutasid, ei suuda Venemaa pikka aega edukalt säilitada oma haaret territooriumi üle, mida ta praegu nõudleb.23
See oli aeg, mil sündis mõte Nõukogude ekspansiooni ohjeldamisest, põhimõte, mille Truman innukalt omaks võttis ja mida Ameerika Ühendriigid järgisid nelikümmend aastat, kuni NSV Liit ja selle impeerium kokku varises – nagu Kennan oli ennustanud.
Sama hoolikalt, kui nõukogulased olid rajanud USA-sse ja Euroopasse oma luurevõrgu, käitusid ameeriklased Saksamaal ja Ida-Euroopas. Seal olid sajad silmapaarid jälgimas uut vaenlast, kelleks nõukogulased olid kiiresti muutumas.
Luure Keskagentuur loodi alles 1947. aasta kevadel, kuid USA-l oli keskluure direktori Hoyt Vandenbergi hoole all arvukalt eraldi luureagentuure. Vanderberg ütles Trumanile 1946. aasta märtsi alguses, et ükskõik mis laadi Nõukogude vägede liikumisest või sõjalisest tegevusest Euroopas ja Lähis-Idas pole mingeid märke. (6) Venelased kuulutasid, et nad demobiliseerivad kiiresti ja luure andmed näitasid, et see on tõsi. 1946. aasta lõpuks oli Punaarmee sõdurite arv kahanenud sõja tippaja 11,5 miljonilt kõigest 2,8 miljonini – see oli arv, mis on võrreldav USA ja Suurbritannia vägede hulgaga Euroopas kokkuarvatult (2,45 miljonit).
Nõukogulased olid kiskunud üles hulga raudteid, mis olid viinud Berliinist ja nende okupatsioonitsoonist läände, ja viisid need sõjareparatsioonina Nõukogude Liitu kaasa. See ei viidanud kuidagi sellele, et nad kavandaks sissetungi Lääne-Euroopasse. Sõjaministeeriumi sõjaväeluure divisjon teatas Trumanile, et Nõukogude Liidu suutlikkus totaalseks sõjaks pole piisavalt suur, et rünnata Ameerika Ühendriike … (või selle liitlasi), see pole muud, kui hasartmäng.(7)
Arvukad aruanded ütlesid kõik sedasama. Kindral Eisenhower, kes oli just naasnud Saksamaalt liitlasvägesid juhatamast, ütles Trumanile, et punased ei taha sõda … Nad on juba saanud kõik, mida suudavad seedida. Kindral Marshall, laevastikuoperatsioonide asejuhataja admiral Forrest Sherman ja teised staabiülemate ühendkomitee liikmed ütlesid: „USA pealetungivõime on mõõtmatult suurem kui Nõukogude Liidu oma. Igasugune sõda meie vahel oleks nende jaoks märgatavalt kulukam kui meie jaoks.” Neil ei olnud tuumarelva, nad olid võimetud sooritama üllatusrünnakuid ja sõjaministeeriumi parimate luure- ja logistikaasjatundjate arvamuse kohaselt ei tundnud nad end vaatamata oma eelistele tugevana. Neil läheb vähemalt viisteist aastat, et saada üle inimkaotustest ja sõtta jäänud tehnikast, kümme aastat, et asendada kaotused tehnikute ja inseneride seas, viisteist, et rajada strateegiline lennuvägi, ja viisteist kuni kakskümmend aastat, et ehitada laevastik. (8)
Lääs ei kartnud sõjalist rünnakut, vaid üldist nälga ja korra kokkuvarisemist Ameerika liitlaste seas. „Euroopa kohal rippuv hirmulina … valmistab seda maailmajagu küpse puuviljana Stalini pihku langema,” ütles aseriigisekretär Dean Acheson. Keskluure direktor ütles Trumanile otse: „Tõenäoliselt on Ameerika Ühendriikide turvalisuse jaoks kõige suurem oht Lääne-Euroopa majanduslik kokkuvarisemine.” (9)
10.
Troonist loobumise kriis
Prints Naruhiko Higashikuni oli esimene Jaapani keisriperekonna liige, kes lõhestas read ja ütles selle avalikult välja. 27. veebruaril 1946 ütles ta New York Timesi ajakirjanikule, et keiser Hirohito peaks loobuma troonist oma poja kasuks, ja selle ajani, kuni kaheteistaastane kroonprints Akihito saab täisealiseks, määrataks regent. Higashikuni, kes oli saanud keisri onuks abielu kaudu, oli üks väheseid Jaapani valitseva ringkonna liikmeid, kes oli 1930. aastatel olnud vastu sõjale Aasias ja hoiatanud asumast teele, mis viib lõpptulemusena konfliktini Ameerika Ühendriikidega. Pärast Pearl Harborit otsis ta järjekindlalt viise rahu sõlmimiseks. Jaapani allaandmise järel 1945. aasta augustis sai temast peaminister, kes pidi jälgima vaenutegevuse lõpetamist ja veenma rahvast, et vaatamata lüüasaamisele on Jaapani keisririik kaitstud. Kahe kuu pärast läks ta priitahtlikult erru, kuid jäi sellegipoolest valitsuse kõige mõjukamaks liikmeks. Nüüd tunnistas ta, et Tōkyō õukonnaringkondades oli troonist loobumise mõtet arutatud juba kuid. Vaid mõni päev varem oli ta eraaudientsil öelnud keisrile, et too peaks tagasi astuma. Ta oli sedasama öelnud ka kabinetiistungil. Hirohito, kuulutas ta, kannab riigi lüüasaamise eest surnute ja tema paljaks riisutud alamate ees moraalset vastutust.
Selline ennekuulmatu kommentaar põhjustas sensatsiooni. Jaapan oli rangelt hierarhiline ühiskond. Keisriperekond ja tähtsaimad suurnikud rääkisid harva avameelselt või näitasid üles mingit ebalojaalsuse märki. Mõni päev hiljem kuulutas keisri noorim vend, prints Misaka, et Hirohito peab võtma lüüasaamise eest vastutuse ja pakkus end lahkesti regendiks. Pakuti ka teist venda Takametsut. Vaatamata sellele, et enamiku jaapanlaste mõtted oli hõivanud näljahäda ja äärmiselt rasked olud, arutas kogu riik võimalikku troonist loobumist. Tsenseeritav ajakirjandus puudutas teemat sellegipoolest vaevu, ometi tekkis tohutu mäsu, kui Jaapani väljapaistvaim luuletaja Miyoshi Tatsuji avaldas essee, mis innustas keisrit astuma tagasi, kuna ta oli olnud oma kohustuste täitmisel äärmiselt hooletu … ja vastutab oma ustavate sõdurite reetmise eest, kes ohverdasid lahinguis tema pärast oma elud. (1)
Kuid kõige võimsam mees riigis oli troonist loobumise vastu. Ameerika okupatsiooni aegne Jaapani prokonsul kindral Douglas MacArthur nõudis, et Hirohito jääks troonile – ja mida iganes MacArthur sõjajärgses Jaapanis tahtis, seda ta ka sai. Ameerika kavatsus oli Jaapan täielikult ümber kujundada ja muuta see poolfeodaalsest despootiast kahekümnenda sajandi mudeldemokraatiaks, mis rajaneb õhtumaa ettekujutusel vabadusest. Ameeriklased olid valmis suruma demokraatia Jaapanile peale käsukorras, tahavad jaapanlased seda või mitte, kuid nad tahtsid seda teha, kasutades keiserlikke institutsioone, kaasa arvatud olemasolevat riigiaparaati. Nad valisid oma peamiseks liitlaseks ja ülesande täideviijaks keisri, keda tema rahvas ja eks ta isegi oli veel mõni nädal tagasi pidanud jumalate järeltulijaks. Vaatamata selle ilmselgele iroonilisusele oli uue Jaapani loomine tähelepanuväärne saavutus – asjalik, tõhus, veretu – ja kestva tähtsusega mitte ainult Jaapani, vaid kogu Aasia maailmajao ümberkorraldamises.
1946. aasta alguseni poleks vaatamata kõigile alandustele ja täielikule lüüasaamisele ükski prints ega luuletaja julgenud seada Hirohito valitsemisõigust kahtluse alla. Kuid uue aasta alguses üllitas keiser teadaande, milles ta kuulutas end inimeseks. See oli esimene samm protsessis, mis muutis Hirohito piiramatu võimuga valitsejast, keda tema alamad jumalana kummardasid, põhiseaduslikuks monarhiks.
Teadaanne ehk „Inimeseks olemise deklaratsioon” ei olnud keisri enda kirjutatud, ka ei olnud seda teinud mõni Hirohito õukondlane. Selle visandas Ameerika okupatsioonivõimu keskastme ohvitser. MacArthur, keda kõik Jaapanis, tema ise kaasa arvatud, mainisid kui SCAP-i (Supreme Commander of the Allied Powers – liitlasjõudude ülemjuhataja), tahtis, et keiser teeks avaliku žesti, mis aitaks kindralil teda troonil hoida ja vältida sõjakuritegude eest kohtu alla andmist. Teadaanne oli kavandatud selliselt, et seda kuuldaks Washingtonis ja Londonis sama valjusti kui Kyōtos ja Okinawas. Selle autor, kolonelleitnant Harold Henderson, SCAP-i haridusosakonna nõunik, oli maadelnud selle sõnastamisega üsna mitu päeva.
Omaenda sõnade kohaselt lõpetas Henderson visandi lõunatunni ajal, lebades voodis Tōkyō kesklinnas Daichi hotellis, kuhu olid majutatud paljud Ameerika vanemohvitserid, ja kujutledes, mis tunne võiks olla Jaapani keiser. Ta tuli välja lihtsa kaheparagrahvilise teadaandega, mis olid sügava tagamõttega. Keiser ütles, et ta „vaatab ettepoole, uute aadetega uue maailma suunas, kus inimkonna hulka kuulumine kõrgub rahvuse hulka kuulumise kohal nagu suur jumal. Sidemed meie ja rahva vahel ei sõltu ainult müütidest ja legendidest … ega sõltu sugugi ekslikust mõttest, et jaapanlased on teist tõugu ja muudest rahvastest ülemad ning määratud nende üle valitsema. Need on sajandite pikkuse pühendumuse ja armastuse käigus kujunenud