1946: tänapäeva maailma vormimine. Victor Sebestyen

nõuandjad ja SCAP olid teda hoiatanud, et kui ta tahab säilitada monarhia ja jääda troonile – et mitte öelda ellu –, peab ta häilima oma kuvandit kui rahuarmastavast, Euroopa stiilis juhtkujust, kelle reetsid teda ümbritsevad halastamatud sõjaväelased. (2)

      Arvukad mõjukad tegelased Washingtonis, sealhulgas enamik kõrgeid sõjaväelasi tahtsid, et keiser tagandataks, antaks sõjakurjategijana kohtu alla ja hukataks. Britid, venelased, austraallased, korealased ja hiinlased avaldasid president Trumanile survet, et ta annaks Hirohito kohtu alla. Ei Attlee ega Stalin suutnud mõista, mida ameeriklased ootavad. Senati otsus ja staabiülemate ühendkomitee käskisid MacArthuril alustada otsekohe kõikide saadaolevate tõendite kogumist Hirohito osalemise ja vastutuse kohta Jaapani-poolses rahvusvahelise õiguse rikkumises. Kuid MacArthur kõhkles. Ta oli veendunud, et monarhia ja Hirohito keisrina jätkamine on elutähtis Jaapani püsikindluse säilitamiseks ja tema kavandatud revolutsiooniliste muutuste läbiviimiseks riigis. Tagantjärele tarkus ütleb, et tõenäoliselt oli tal õigus. (3)

      MacArthur teadis Jaapani ajaloost ja kultuurist väga vähe, kuid tema meeskonda kuuluv lähedane nõustaja ja ta isiklik sõber brigaadikindral Bonner Fellers teadis sellest üsna palju. Fellers oli õppinud jaapani keelt ja külastanud Jaapanit 1920. aastate alguse ja 1930. aastate lõpu vahel üsna sageli. Tema nõbu Gwen, kellega ta oli väga lähedane, oli abielus Jaapani diplomaadi Terasaki Hidenariga, kes oli palju aastaid olnud ametis Washingtonis. Fellers kirjutas terve seeria mõistuspäraste põhjendustega ettekandeid, mis näisid MacArthurile andvat palju rohkem teavet, kui kodunt saabuv pinnapeale materjal.

      Mõni kuu enne Vaikse ookeani sõja lõppu oli Fellers MacArthurile soovitanud:

      Jaapani täielik ja tingimusteta lüüasaamine on oluline osis kestvaks rahuks idamaadel. Ainult täielik sõjaline katastroof ja sellele järgnev kaos suudab jaapanlased vabastada nende fanaatilisest veendumusest, et nad on ülem rahvas, kellele on määratud valitseda Aasiat. Ainult kõrvetav lüüasaamine ja tohutud kaotused tõestavad rahvale, et nende sõjamasin ei ole võitmatu ja fanaatiline juhtkond on viinud nad hukatuse teele … Rahu tingimustes ei tohi olla nõrku kohti. Sellegipoolest võib keisri kukutamine või poomine põhjustada kõikides jaapanlastes kohutava ja vägivaldse reaktsiooni … Keisri poomine oleks võrreldav Kristuse ristilöömisega meie jaoks. Kõik võitleksid ja sureksid nagu sipelgad. Militaristide positsioon tugevneks mõõtmatult. Sõltumatu Jaapani sõjavägi, mis allub ainult keisrile, on alaline oht rahule. Kuid müstiline võim, mis keisril oma rahva üle on … kui seda õigesti juhtida, ei pruugi see olla ohtlik. Keisri võib muuta headuse ja rahu tööriistaks, kui hävitada [teda ümbritsev] sõjardite klikk.

      Pärast sõda ütles Fellers, et allaandmine oli keisri otsus ja et ta oli isiklikult käskinud oma seitsmel miljonil sõduril relvad maha panna. „Tema tegude tõttu säästeti sadade tuhandete Ameerika sõdurite elu … seetõttu oleks keisri ärakasutamine ja tema sõjakuritegude eest kohtu alla andmine jaapanlaste jaoks võrdne vandemurdmisega. Me muudaksime jaapanlased oma vaenlasteks.” (4)