Arstina läbi elu. Arvo Tikk

vähimatki ülekoormust. Kokkuhoiu tagamiseks olid ülikooli elektrikud voolumõõtjatele monteerinud koormuse tõusul toimima hakkavad elektrikatkestajad. Siiski sai „traktorit“ aeg-ajalt kasutatud, sest see oli lihtne ja mugav.

      Päeval käidi tavaliselt väljas söömas ja õhtuti nokitseti midagi voodiserval istudes. Sobiv odav koht oli ülikooli söökla. Tiigi internaadile lähim oli Edu söökla praegusel Julius Kuperjanovi tänaval. Endise omaniku järgi kutsuti seda Horni sööklaks. Sealt on meelde jäänud tudengite hulgas populaarsed kartulikotletid. Kord arutasime oma toas, kui palju neid võiks süüa. Artur keetis endale tavaliselt viieliitrise potiga suppi ja sellest talle kauaks ei jätkunud. Arutati, kas Artur suudaks 20 portsjonit kartulikotlette ära süüa. Mees ise arvas, et suudab küll, kui suppi võib kõrvale võtta. Otsustasime seda Horni sööklas kontrollida. Meie, kõrvalseisjad, arvutasime naeru kihistades välja, et tegemist oleks ligi kaheksa kilo kotlettidega koos selle juurde kuuluvaga. Ühel pühapäevalõunal läksimegi terve toaga sööklasse ja hakkasime kotlette tellima. Kui Artur oli vapralt – küll mõningate raskustega – lõpetanud kaheksanda portsjoni, tahtsime järgmised paar juurde tellida, siis aga teatati meie kurvastuseks, et kartulikotletid on otsa saanud. Me pidime Arturi võitjaks tunnistama ja maksime ta lõuna kinni.

      Meie toa keskel oli suur laud, seal söödi ja õpiti. Toal oli tänava kohale ulatuv kinnine rõdu, ka seal oli laud keskel. Kui tahtsid rahulikumates tingimustes õppida, siis hoovipoolses tiivas oli õppimistuba. Õppimas sai peamiselt käidud Toomel ülikooli raamatukogu suures lugemissaalis (praegune ülikooli ajaloo muuseumi valge saal). Sessioonide ajal oli raamatukogus palju rahvast ja lugemiskohta tuli otsida. Hiljem paigutati ülikooli peahoone kolmandale korrusele, kus praegu on ülikooli teadus- ja arendusosakond, ajaloo-keeleteaduskonna seminariraamatukogu ehk seminarka. Kesklinnas viibides oli vabal hetkel seal hea ja rahulik oma materjale uurida. Enne seda, vähemalt 1949. a, oli seal orgaanilise keemia labor. Mul on see hästi meeles, kuna 25. märtsil 1949, suure küüditamise päeval, oli meil seal parajasti orgaanilise keemia praktikum. Kõik olid ärevil ja mingit tööd ei toimunud, arutati, mis saab edasi ja keda võidakse veel ära viia. Hillar Palametsa raamatust „Lugusid vanast Tiigist“ saab teada, et 1948/49. õppeaastal oli Tiigi internaadis 353 õppurit. Kuna Tiigi tänava ühiselamu oli väga suur, siis olid paljud kaastudengid nägu pidi tuttavad, kuid nime enamasti ei teatud.

      Muidugi tehti igasuguseid tudenginalju. Minu ajal korraldati ka suur veesõda, tõenäoliselt oli see üks esimesi. Veega ei oldud kokkuhoidlikud ja akendest lendas kõigile õues liikujatele seda ämbritäite kaupa kaela. Ka alumiste korruste akendest pea väljapistjad said oma jao. Järgmisel paaril aastal võtsid need legendaarsed veesõjad aina hoogu juurde, neid arutati mitmel tasandil ja lõpuks pandi sõjale piir.

      Kusagil esimese aasta sügisel sain ma teada, et ülikooli puutöökojas Laial tänaval saab ise endale mööblit teha. Võtsin plaani voodi otsa kohale riiul meisterdada, sest asju polnud kusagil hoida. Töökoja juhataja võttis mind heatahtlikult vastu ja näitas, kus on tööriistad ja kust saab materjali. Asusin siis tööle ja järgmiseks nädalaks oli riiul valmis. Alumisel riiulil olid lükatavad vineerist uksed, kaks ülemist olid lahtised. Sel ajal seisid Tartu raudteejaamas kärumehed, kes vedasid rongilt tulnud reisijate pakke. Palkasin ühe kärumehe ja see tõi mu riiuli töökojast ära. Olin nüüd oma „luksusliku“ kapiga üle toa poiss. Muide, sel ajal tegutsesid Tartus ka mõned sõiduvoorimehed oma troskadega. Nende peatuskoht oli raekoja taga. Vahel kasutasid neid mõned ülemeelikud seltskonnad, kui nad tulid restoranist Ateen (praegune Volga).

      Ei mäleta, et tol ajal oleks Tartus taksosid olnud, ka sõiduautosid oli vähe. Autoomanik olla tähendas neil aegadel midagi erilist, neid peeti tähtsateks isikuteks ja miilits ei tundnud kaua aega nende vastu vähimatki huvi. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli suur osa veoautodest Saksa päritolu. Sõja lõpul jäi Saksa sõjaväest Kuramaa kotti maha suurel hulgal autosid ja mitmed asutused hakkajamate meeste abiga tõid need ära, tegid korda ja nii nad sõitsid veel tükk aega.

      Küttega oli sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel pidevalt probleeme. Meenub, kuidas Tiigi tänava internaadist käisime korra sügisel Järvseljal ülikooli metsandusteaduskonna õppe-katsemajandis oma ühiselamu jaoks küttepuid lotjadele laadimas ja hiljem neid Tartus pärmivabriku juures jälle maha tõstmas. Raskused küttega jätkusid ka hilisematel aastatel. Kui ma erakorteris elasin, siis läksime kord mitmekesi kohvitermosega varustatult juba keskööl küttekontori ukse taha järjekorda. Jõime seal öö läbi kohvi ja mängisime kaarte, aga selle eest olime ka hommikul esimesed, kes said puid osta.

      Üheks võimaluseks raha teenida oli käia raudteejaamas vaguneid tühjaks laadimas. Eriti vastik oli suhkrukottide tassimine. Suhkur kleepus higisele ihule ja pani selle kihelema. Pärast sellist tööd tuli minna sauna.

      Õppetööst esimestel ülikooliaastatel

      Minu ühikaelu kestis kuni esimese kursuse kevadeni, siis kolisin erakorterisse Tolstoi tänavale. Sinna kutsus mind aasta vanem koolivend, zootehnikat õppima tulnud Eeri ehk Erich Loigom, kes otsis endale toakaaslast. Elasime seal kahekesi kolmetoalise korteri tänavapoolses toas. Tutvusin paljude Eeri kursusekaaslastega. Pea iga päev käis meie esimesel korrusel tänava ääres paiknenud toas mõni nendest ukse või akna kaudu külas. Kui mina olin neljandal kursusel, siis hakkas Eeri lõpetama ja abiellus Eviga oma kursuselt, mina kolisin seetõttu sealt ära Salme tänavale. Salme ja Tolstoi tänava nurgal teise korruse kahetoalises korteris olid suuremas tänavapoolses elutoas minu päralt diivan, laud ja riiul. Perenaine ja tema tütar elasid tagumises toas, mille taga oli ka väike poolpime köök. Nii me elasime seal ühise perena üle kahe aasta, kuni ma lõpuks sain peale ülikooli lõpetamist väikese kahetoalise köögiga ärklikorrusekorteri Nigula tänavale meie Tallinna tuttavatele kuulunud majas.

      Esimestel kursustel toimus meil õppetöö põhiliselt vanas ja uues anatoomikumis, nn marksumajas ja ülikooli peahoones. Peahoone keldri võlvide all oli anorgaanilise keemia praktikum, seda nimetati põrguks. Seal tuli määrata meile antud segudes esinenud erinevaid ioone. See tegevus edenes õnnega pooleks – vahel tuli välja, vahel mitte. Mõnikord olid meiega üheaegselt seal ka teise kursuse keemikud. Nende käest sai üht-teist küsida, kui oma tarkusest puudu tuli. Mäletan nende hulgast üht blondi aktiivsemat poissi, kes jagas meile õpetusi, kui me kuidagi hakkama ei saanud. Temast sai keemiaprofessor Vello Past. Nüüd elame temaga juba üle neljakümne aasta ühes majas.