kahe 25meetrise rajaga lasketiir. Tänu võimlemisõpetaja Rudolf Jõhvika aktiivsusele sai seal keldris palju aega veedetud. Kasutasime väikesekaliibrilisi sportpüsse TOZ-8 ja TOZ-9. Tulemused ei jäänud ka olemata ja lõpuks jõudsin ma I spordijärgu tasemele.
1947. aasta üleliidulisel koolinoorte ja pioneeride korrespondents-laskevõistlusel väiksekaliibrilisest püssist võitsin individuaalse esikoha Eesti arvestuses, esikoha saime ka 7. keskkooli meeskonnaga. Meie võidu äramärkimiseks peeti kooli võimlas, mida kasutati ka aulana, pidulik üldkoosolek. Kõrged külalised andsid diplomid üle ja mina sain karunahas mehe kuju, millel oli mõõk käes ja kilp jalge ees maas. Võitja nimi oli graveeritud alusele. See seisab mul praegugi riiulil ja ma pole tänaseni aru saanud, kust nad niisuguse olid muretsenud. Midagi nõukogulikku selles polnud, kuju näeb välja nagu mõni germaani müütiline kangelane. Tõenäoliselt oli see ostetud antikvariaadist. Minul kästi võitjameeskonna kaptenina esineda sõnavõtuga. See oli mulle täiesti ootamatu ülesanne. Astusin poodiumile kõnepulti, kokutasin paar abitut lauset ja tulin ära. Küllap oli see mu kõige esimene avalik esinemine suure auditooriumi ees ja välja kukkus see silmapaistvalt abitult.
Laskmisega seonduvat meenutavad 1948. aastast kaks Riigikaitse-, Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühingu Kesknõukogu aukirja, üks heade laskesporditulemuste ja teine 7. keskkooli algorganisatsiooni juhtimise eest. 1948. a mais aga saime ENSV III koolinoorte kunstilise isetegevuse, omaloomingu ja kehakultuuri spartakiaadil Tallinna koolinoorte meeskonnaga Rapla järel II koha duell-laskmises.
Aasta aega käisin ma floretiga vehklemas Konstantin Müüri käe all Tõnismäel Kalevi võimlas. Käisin Kalevis proovimas ka maadlust meie tuntud maadleja Edgar Puusepa treeningurühmas. Nägin seal kõiki meie kuulsaid maadlejaid, nagu Johannes Kotkast, Helmut Puuri, Johannes Kaubit jt. Maadlejat minust siiski ei saanud. Uudishimu viis mind mõneks korraks isegi purilennukursustele. Lõpuks jäin pidama riistvõimlemise juurde, mida siis nimetati sportlikuks võimlemiseks. See saigi minu põhialaks, millega tegelesin hoolsasti järgnevad kümme aastat kuni tudengipõlveni välja. Tulid ka mitmed võidud. Nii sai minust aastatel 1947 ja 1948 kaks korda Tallinna koolinoorte (TKSÜNi) meister 17–18-aastaste vanuseklassis. Koolis oli väga prestiižne omada Teksi meistrimärki. Tänini meenutavad mitmed fotod ja nahka köidetud fotoalbumid osalemist ENSV koolinoorte ja spordiseltside vahelistel võimlemise esivõistlustel.
Tallinna Kalevi ja Tartu ÜSK noortemeeskonnad ENSV meistrivõistlustel 29.–30. novembril 1947 Tartus. Ees vasakult: Arvo Tikk, Otto Paatsi ja Ülo Mere. Seisavad Vassili Külaots, Lembit Tähepõld, Gunnar Grossschmidt, Päivu Kull ja Valentin Sepp.
Tallinna koolinoorte meistri märk. 1947.
Tallinna riistvõimlemise meeskond ENSV koolinoorte esivõistlustel 1947. aastal Tartus. Vasakult: Vassili Külaots, Ülo Mere, Arvo Tikk ja Harry Ling.
Spordi kaudu tutvusin esimest korda ka Tartuga. Seal leidsid aset koolinoorte 1947. aasta riistvõimlemise meistrivõistlused.
Õhtul pimedas jõudsime rongiga Tartusse. Meid viidi Tartu Õpetajate Seminari koolimajja Salme tänaval. Aulasse oli põrandale laotatud põhk (ei mäleta, kas see oli ka kottides või mitte), mille peal me magasime. Sõjajärgsel ajal olime sellega täiesti rahul ja ei osanud midagi paremat tahtagi. Võistlused peeti endises Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Viljandi tänaval. Suur saal oli muudetud kehakultuuriteaduskonna võimlaks. Võimlana tegutses see tükk aega, kuni 1959. aastal loodi ülikooli arvutuskeskus ja selle arvuti Ural-4 pandi sinna üles. Raadiolampidega Ural-4 oli nii suur, et võttis enda alla kogu endise võimla. Asjatundjad ütlevad, et praegused sülearvutid on sellest tohutu suurest arvutist palju võimsamad.
Vahel oli vaja kooli esindada ka kergejõustikus. Seda meenutavadki mõned TKSÜNi diplomid ketta- ja pesapalliheites ning teivashüppes. 1948. a kevadel õnnestus mul Tallinna koolinoorte spartakiaadil võita A-klassi kettaheites I koht.
Ega need kergejõustiku saavutused päris tühjalt kohalt ka ei tulnud. Elasin siis Kivimäel, meie maja oli päris linna piiril. Ümber oli männik ja harjutamisruumi laialt. Mul oli kodus neljakilone kuul ja kahekilone meesteketas. Pea igal õhtul käisin nendega metsa all harjutamas. Pidasin ka isiklikku arvet kuulitõuke ja hoota kaugushüppe tulemuste kohta. Kui aga tagantjärele hinnata tolleaegset spordiga seonduvat, siis oli see ikkagi üksnes kehakultuur ja mitte võistlussport tänapäevases mõttes. Meie treeningud toimusid kaks korda nädalas, väga harva kolm korda, mitte iga päev või isegi mitu korda päevas, nagu noored praegu teevad. Eks siis oli ka tase vastav.
Kord sõitsime Tallinna koolinoorte kergejõustikumeeskonnaga Viljandisse võistlustele. Tallinna ja Viljandi vahel sõitis siis kitsarööpmeline rong. Susla kihutas ähkides ja puhkides täiskäigul Viljandi poole. Kusagil poolel teel hüppasid meie poisid enda lõbuks sõitvalt rongilt maha, jooksid mööda raudteed kaugele rongist ette ja tulid siis tagasi. Pärast seda said nad raudteemiilitsalt kõvasti pragada, et segavad rongiliiklust. Nõukogude süsteemis oli eraldi raudteemiilits ja igal rongil oli miilitsamees kaasas.
Aktiivset sportimist soodustas asjaolu, et ega palju muud teha olnudki. Ei mäleta olevat mingeid huviringe. Muusikakoolid siiski olid. Nii kujunesidki peamisteks kooskäimise võimalusteks nädalalõppudel koolipeod väikese programmi ja tantsuga. Minagi esinesin oma kooli peoõhtutel võimlemisnumbritega. Pidude tõttu tekkis meie poistel 9. klassis tõsine vajadus tantsuoskuse järele ja seepärast läksime peaaegu täies koosseisus tantsukursustele tuntud tantsuõpetaja Heino Mutso juurde. Kursused toimusid ühes Raekoja platsi äärses majas. Tantsuoskus võimaldas end pidudel palju kindlamalt tunda ja tüdrukutega vabamalt suhelda. Klassis aga arutati hiljem ägedalt tantsude üle ning vihikute servadele joonistati skeeme fokstrotist ja teistest tantsusammudest.
Spordipeol Moskvas
Väga meeldejäävaks osutus 1947. a juulis üleliidulise kehakultuurlaste päeva puhul Moskvas peetud kehakultuurlaste paraad ja suur spordipidu Dünamo staadionil. Selleks hakati 1947. a kevadel moodustama umbes 150-liikmelist Eesti delegatsiooni. Meie klassis oli palju sportlike huvidega poisse. Kuue poisiga otsustasime saada delegatsiooni liikmeks. See läkski meil korda ja nii käisid Moskvas meie klassist Reginald Liiberg, Olaf Simson, Ülo Mere, Gunnar Grossschmidt, Vello Grünberg ja mina. Ettevalmistus algas juba mai lõpus delegatsiooni moodustamise ja programmi ettevalmistamisega. Ülo Mere, Gunnar Grossschmidt ja mina olime riistvõimlejad ja meid võeti nn õpperühma, kelle peal Kalevi võimlas prooviti iga päev erinevaid programme. Olime siis 10. klassi lõpetamas ja iga päev koolis enam ei käinud, vaid valmistusime kevadisteks eksamiteks. Päeval olime laagris ja õhtul kodus või laagris ning õppisime eksamiteks. Tegelikult oli kogu delegatsioonile ette nähtud elu laagrirežiimil, aga meie sellest väga rangelt kinni ei pidanud. Ühel ajal paiknes meie delegatsioon praeguses Mustpeade majas, mis siis oli Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee. Meie rühma magamiskohad olid saalilaval eesriiete taga. Enne ärasõitu Moskvasse viidi meid praeguse inglise kolledži ruumidesse Pärnu maanteel Vabaduse väljaku juures, kus siis oli Tallinna merekool. Oli ette nähtud, et peame seal kaks nädalat karantiinis olema, et Moskvasse mitte ohtlikke nakkusi viia. Tegelikult oli see karantiin üsna sümboolne ettevõtmine, me käisime vabalt igal pool.
Meie etteasteks Moskvas oli kolmeminutiline kava, meestel aerude ja naistel pallidega. Seda me harjutasime Tallinnas Kadrioru staadionil kaheksa tundi päevas mitu nädalat järjest. Kogu delegatsioonile õmmeldi individuaalse rätsepatööna sportlikud tänavaülikonnad, sinna juurde kuulusid pruunid kingad. Lisaks oli paraadriietus, mis koosnes valgest stiliseeritud sõlega särgist, valgetest villastest pükstest ja valgetest kingadest. Treeninguteks oli veel täiendav varustus. Tolleaegsetes kitsastes majanduslikes tingimustes oli sellise esindusliku riietuse saamine kõigile vägagi meelepärane.
Moskvas saadeti meid esmalt sauna. Selleks oli tsaariaegne luksuslik Sandunovski saun suure basseini ja seda ääristavate rikkalike portselanskulptuuridega. Ka pesuruumide seintel oli rohkelt kaunistusi. Nähtavasti sõjajärgsete kogemuste põhjal arvestati, et tulijad on niikuinii täitanud ja nad tuleb enne majutamist puhtaks pesta.