ajast, kui mina mäletama hakkan, umbes 1930ndate keskelt, suvitasid Kingul peamiselt ema tuttavad õpetajad oma peredega ja vahel ka mõni muu. Seal, kus praegu seisab 1973. aastal kälimehe Ennik Sulase poolt ehitatud saun-suvila, oli võrkpalliplats. Teatud tutvusringkonda kuulunud Võsu suvitajad käisid siin sageli palli mängimas.
Nõukogude võimu saabudes 1940. aastal võeti Kingu talu ära. Kolhooside moodustamisel liideti see kohaliku kolhoosiga ning teeäärses elumajas paiknes esimestel aastatel kolhoosi kontor, maja teise otsa asusid elama endised rentnikud Beljajevid. 1950ndate alguses anti elumaja minu emale tagasi.
1956. aastal abiellusin ma oma kursusekaaslase Mona Karusega, kes oli seni töötanud kõrvaarstina Kohtla-Järvel. Meie tütar Tiina sündis 1957. a ja Reet 1961. a. Suvesid hakkasime veetma Võsul Kingu talus ja nii on see olnud tänaseni. Meil on Võsul suviti alati olnud rahvarohke. Lisaks meie perele tulid Kingule ka Mona õe Piia Sulase pere ja Mona vanemad, keda kõik tundsid mamma ja taadina. Mamma oligi meie suvise elamise peamine korraldaja ning laste kamandaja. Meid oli nendel aegadel koos lastega Kingul kokku vähemalt kümme inimest, seetõttu on aastate jooksul Võsu elamist ka laiendatud (saun-suvila) ja korrastatud. Lastel on siin piiramatult ruumi ringijooksmiseks.
Suve saabudes hakkame juba varakult Võsule kippuma. Nii me käimegi aeg-ajalt nädalavahetustel seal juba alates maikuust. Suvekodu on olnud ka meie sõpruskonna kokkusaamiste kohaks. Siin on peetud palju meeldejäävaid pidusid. Augusti keskel peab hakkama jälle mõtlema Tartusse tööle mineku peale. Kuna minu abikaasal Monal on 13. augustil sünnipäev, siis on sel puhul olnud põhjust kokku tulla sugulastel ja headel sõpradel. Samas on see tähtpäev kujunenud suvitushooajale punkti panemiseks.
Kuigi vahepealsetel aastatel on Mona õe pere Võsul loonud endale uued elukohad, ei ole ka Kingul elu seisma jäänud.
Meie lapsed on suureks kasvanud, neist on saanud arstid. Tiina elab Väike-Maarjas ja töötab seal perearstina, tema abikaasa Jüri Vilimaa on põllumajandusinsener. Neil on peres kolm tütart: Triin (sünd 1981), Mari (sünd 1982) ja Pille (sünd 1988). Triin ja Mari on abielus ning töötavad samuti arstidena, üks günekoloogi ja teine silmatohtrina. Ka nende abikaasad Mart Kull ja Madis Parksepp on arstid. Triinul on kaks poega: Mart Oskar (sünd 2005) ja Kaarel (sünd 2007). Maril sündis 2010. a tütar Agnes. Pille on veel Tartu Ülikoolis tudeng.
Meie nooremal kõrvaarstist tütrel Reet Tikul on poeg Martin (sünd 1999). Kui kogu meie pere Võsule kokku tuleb, on meid seal päris palju.
Suve lõpetamine Mona sünnipäevaga Võsul 1989. aastal.
Meie pere jõulude ajal kodus. 1968.
Monaga Tartu Ülikooli juubelil. 1982.
2006. aastal tähistasime abikaasa Monaga kuldpulmi.
KOOLIAEG
Õpilane Arvo Tikk Riikliku Inglise Kolledži vormis koduõuel 1939. aastal.
Riiklik Inglise Kolledž 1937–1940
Minu koolitee algas 1937. aastal. Valida oli mitme kooli vahel. Lõpuks arvati kodus, et sobiv oleks Riiklik Inglise Kolledž (RIK), mis oli alles 1936. aastal asutatud. Koolil ei olnud isegi veel oma õiget maja. Algklassid käisid Imanta tänav 6 väikeses puumajas, kus eelnevalt oli olnud Kaarli ühisgümnaasium, mis selleks ajaks oli oma tegevuse lõpetanud. Imanta tänava koolimaja tagahoovis asus suuremas kivimajas Kubu tütarlaste eragümnaasium. 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal põles kogu see piirkond maha ja on tänaseks tundmatuseni muutunud. Inglise kolledž oli ainuke riiklik alg- ja keskhariduslik õppeasutus Eestis, kuid tema tegevusaeg jäi küllalt lühikeseks – vaid viieaastaseks. Sellest on põhjalikult kirjutanud üks minu algkooliaegsetest pinginaabritest ja meie poistepundi liikmetest, praegu Washingtonis elav kirjandusteadlane ja publitsist Hellar Grabbi oma 2008. a ilmunud ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga pärjatud raamatus „Vabariigi laps“. Samuti on mälestusi RIKist avaldanud USAs töötanud keemiaprofessor Lauri Vaska oma raamatus „Riiklik õppeasutus Inglise Kolledž“ (2002).
Kooli võeti vastu eksamitega, need olid vist kahel päeval. Nõuti lugemise oskust, samuti kirjutamise ja arvutamise oskust. Millal ma lugema õppisin, ei mäleta, see juhtus nagu iseenesest juba enne kooli. Kui Kristjan Palusalu 1936. aastal tuli kahekordseks olümpiavõitjaks, siis lugesin sellest, kuidas Palusalu rahva poolt Balti jaamas juubeldades vastu võeti, juba raskusteta Päevalehest. Kuidagi sai selgeks ka gooti tähestik, sest seda kasutati palju ajalehtedes, ka vanemad raamatud olid sageli trükitud gooti tähtedega. Et heasse kooli sissesaamine oleks kindlam, saadeti mind Kevade tänavale Jakob Westholmi gümnaasiumi vastuvõtukatsetele. Seal tuli direktoriga vestelda, veidi lugeda ja arvutada näiteks seda, kui palju maksab pudel piima ja üks prantssai. Mina ei teadnud, kui palju prantssai maksab, küsisin seda direktorilt ja sain teada, et viis senti. Seejärel sooritasin hiilgavalt selle matemaatilise tehte: piim 7 senti pluss 5 senti saia eest. Nii sain sisse ka Westholmi gümnaasiumi esimesse klassi, kuid sinna ma seekord siiski ei jõudnud. Alles peale kuuenda klassi lõpetamist 1943. aastal astusin ma uuesti nüüd juba Jakob Westholmi nimelisse Tallinna 7. Keskkooli.
RIKis olid segaklassid ja kooli direktoriks oli Inglismaal koolitust saanud Paul Vaarask, hilisem TPI võõrkeelte kateedri professor ja juhataja. Olles juba 72-aastane, kaitses ta Thbilisi Ülikoolis oma doktoritööd inglise keelest. Kooli lastevanemate nõukogu esimeheks oli kindralleitnant Nikolai Reek. Tema tütar Tiiu oli minust kaks klassi eespool. Üldse oli selles koolis palju kõrgemate sõjaväelaste ja riigiametnike lapsi. Klassivend Hellar Grabbi meenutab oma mälestusteraamatus, et meie klassis oli kaksteist sõjaväelaste last. Klassid olid tol ajal suured. Hellar on oma raamatus kokku lugenud, et meie klassis oli 50 õpilast. Kooli õppemaks oli 70 krooni aastas. Õpilased kandsid vormi, seetõttu oli üks esimesi käike kooli kantseleisse, kust anti vormi õmblemiseks riidenäidised ja nõuded. Poistele oli ette nähtud lips ja pintsaku rinnataskule õmmeldav vapitaoline tammelehtedega embleem, millel oli kolm tähte – RIK. Tütarlastel oli sinine pluus, traksidega tumesinine seelik ja koolilips. Trakside või lipsu peal kandsid tütarlapsed hõbedast ringitaolist sõlge kooli nimetähtedega – RIK. Pidulikel juhtudel oli tütarlastel tume kleit ja sellel lai õlgu kattev eest lai teravate nurkadega valge krae, mis kinnitati lõua all hõbesõlega. Meie koolil, nagu kõigil teistelgi koolidel, oli oma vormimüts, poistel oli selleks sinine laia põhjaga nokkmüts, mille sinist ranti pidi jooksis sentimeetrilaiune kuldne pael ja mille vasakule poole oli kinnitatud ümmargune koolimärk tähtedega RIK. Lisaks vormile tuli koolis kanda ka kitlit.
Nagu nimi ütleb, oli kool inglise kallakuga. Inglise keel algas juba esimeses klassis. Vastavad õpikud tuli osta Kluge & Strömi raamatukauplusest Pikalt tänavalt. Need olid Inglismaalt tellitud ja üksnes ingliskeelsed. Meie inglise keele õpetajaks oli pr Kansberg. Õpilastega rääkis ta ainult inglise keeles ja mulle jäi mulje, et ta eesti keelt ei oskagi. Nõuded olid koolis küllaltki ranged.
Meie klassijuhatajaks oli pr L. Järvet, kelle iganädalastes klassijuhatajatundides arutati, mis sobib ja millest tuleks hoiduda. Sel ajal ilmus taskuformaadis „Õpilase A ja O”. Selles oli huvitavate faktide kõrval ka paar lehekülge õpilaste slängi, nagu dire, õps ja muud taolist. Klassijuhataja käskis need leheküljed raamatust välja rebida, sest niisugune sõnavara korralikule õpilasele ei kõlbavat. Vaevalt küll keegi lehti seetõttu välja rebis. Ühes klassijuhatajatunnis tulid jutuks ilusat elu kajastavad kaasaegsed filmid. Õpetaja seletas meile, et neid ei maksaks liiga tõsiselt võtta, sest tegelik elu erineb siiski filmidest. Vaatamata sellele, et meil oli ühtlane koolivorm, arutati klassijuhatajatunnis ka riietumise küsimusi. Ühel meie klassi tüdrukute liidril olid kitli kulunud küünarnukkidele õmmeldud peale tugevduslapid. Seda toodi esile kui otstarbekat riiete kasutamist. Moraal oli, et alati ei pea uhkust taga ajama ja võib ka kulunud asju parandada. Nii püüti meist kombekaid ja viisakaid inimesi kasvatada.
Koolis