ja teostuselt on peeker väga sarnane Tönnis Muicki omaga.
Tönnis Muecki vapijoonis hõbepeekril 1721. aastast.
18. sajandist pärit kolm talupoegade hõbepeekrit Sae veskitalust.
Ewaldt Muick esineb Kadrina kirikuraamatus korduvalt (alates 1712) vaderina ja 1714 on nimetatud „Vatku valitsejaks”, ka on tema vapi vitraažmaaling teiste kõrval Ilumäe kabeli aknal kujul „Hr. Ewaldt Muick”.
Kolmandalt Sae peekrilt võib lugeda „Kert Sulle Anso Tüttar 1746”. See hõbepeeker on 16 cm kõrge, kuid kuldamata. Ülaservast 15 mm allpool jooksevad kaks peenikest ringjoont ja nende all on ülalmainitud tekst. Peekri jalaosa on 12 mm kõrgune kumera pinnaga ja profileeritud vaolise mustriga. Peekri põhja alla on pressitud märk „SH” ja selle kõrvale teine märk väikese võrdhaarse ristiga. „SH“ on Stockholmis 1701 sündinud ja sealt Tallinnasse tulnud hõbesepa Sven(o) Herlingi märk. Ta esitas oma meistritöö 15. juunil 1733 ja tegutses Tallinnas eduka hõbesepana 1733–1771. Rist on Tallinna linna märk. Väliselt on peeker täpselt samasugune kui Enn Tarveli raamatus toodud Ligedama veskitalu Liggoda Hanse Mülleri (mölder – saksa k) peeker, mis asub praegu Tallinnas. Ka nimi on sama moodi graveeritud. Selle alusel võiks ehk arvata, et see Sae peeker on ka Ligedama perest pärit. Võimalik, et nimekuju Hanse tähendab sama kui Anso.
Keegi Sae peekrite täpset lugu ei tea, kuid on tõenäoline, et need on Sae veskitallu tulnud kaasavarana. On teada, et Palmse mõisa möldripered on abiellumiste kaudu olnud tihedates omavahelistes sugulussidemetes. Sae Greenvaldtid ongi lisaks varasemale sugulussuhtele Muickidega (1758) seotud ka Võsu Jaanioja veskitalu Muikmannidega (Muick). Samuti on Sae perel olnud Ligedama veskitalu pidajatega sugulussuhted.
Niisugused peekrid olid tol ajal nähtavasti mitmetes peredes. Enn Tarvel märgib, et Palmse Võhma küla Rünga talus, kus oli üks Ligedama peekritest, olevat räägitud, et Ligedama mölder olevat lasknud hõbesepal teha igale oma lapsele karika, neid olevat kokku olnud seitse või kaheksa. Sellised hõbepeekrid olid 18. sajandil laialt levinud nii Eesti- kui ka Liivimaal. Saksa linnakodanikud, kes ei jõudnud hankida kallihinnalisi hõbeserviise, lasid endale teha hõbepeekri, mida kaunistati sugukonna vapi või muu graveeringuga. Nähtavasti siis ka tolleaegsest moest lähtudes lasksid ka jõukamad talupojad endale samamoodi teha hõbepeekreid. Annelore Leistikowi raamatus „Baltische Silber“ (Lüneburg, 1996) on esitatud 46 niisugust peekrit 18. ja 19. sajandist, mis nüüd on kas eravalduses või muuseumides Rootsis, Saksamaal, Inglismaal ja mujal. Enamasti on need peekrid valmistatud Tallinnas, Tartus, Narvas ja Riias. Kuivõrd levinud olid sellised hõbepeekrid 18. sajandil, näitavad ka säilinud andmed hõbesepp Franz Dreierist järelejäänud varanduse üleskirjutuse kohta Tallinnas 1703. aastal. Üles oli kirjutatud ka 79 hõbepeekri toorikut.
Kuigi nii hõbepeekrid kui ka eespool mainitud talupoegade vapid ei ole iseenesest kunstiajalooliselt unikaalsed, annavad nad siiski teatud pildi talupojakultuurist 300 aastat tagasi. Võib öelda, et Võsu kandis, täpsemalt Palmse mõisa valdustes, olid juba nendel kaugetel aegadel jõukamatele talupoegadele tuntud ja kättesaadavad samasugused moeasjad nagu linnakodanikele, samuti polnud neile tundmatud ka muud tavad, mis iseloomustasid teisi omaaegseid Põhja-Euroopa piirkondi (näiteks perevappide tegemine).
Veel Sae talust, aga ka Kingust
Sae talus veetsin ma kõik oma suved enne sõda ja sõja ajal. 1930ndatel aastatel pidas talu minu onu Paul Greenvaldt. (Enn Tarveli andmetel oli Sae Mart tõenäoliselt tema vanavana vanavana vanavanaisa.) Minu vanaisa ja vanaema olid 1930ndatel aastatel aktiivsest tegevusest siis juba kõrvale astunud. Kuivõrd onu oli poissmees, siis polnud talus ka perenaist, seetõttu tegeles minu ema suviti talu majapidamise korraldamisega. Mina jõlkusin kõigil talutöödel kaasas ja üht-teist sellest jäi külge, millest hiljem oli palju kasu.
Lõpuks jäi Sae talu minu õele Raunile. Õde Rauni Tikk (1932–2000) lõpetas TPI keemiateaduskonna ja töötas Tallinnas keemikuna, algul Maardu Keemiakombinaadis ja hiljem keemiakombinaadis Flora. Tema kaks tütart, Annaliisa Siimar ja Maia-Leena Varjun, pärisid Sae talu.
Minu perel on oma suvekodu Võsul. Selleks on Kingu (Kingo) talu. 1725–1726. aasta adramaarevisjoni järgi ei olnud Kingo talu, vaid popsikoht. Kingo Jahn oma naise ja kahe lapsega oli üheks üheksast Võsu maata talupojast ehk vabadikust. Kingol elas ka Kingo Arent. 1739. a on Võsu (Vesso) rannaküla all kirja pandud 13 peret, nende hulgas ka Kingho Ado. 1806. aastal oli Kingo märgitud juba taluna ja seda pidas Kingo Jürri. Perekonnanimede panemise ajal elas seal Jakob Jakobi poeg Kingsberg ja tema poeg Samuel Kingsberg oma naise Maiga. Pärast neid tulid Jürri Kingsberg ja tema naine Els ning nende poeg Juhan ja tütar Tiina. Edasi pidasid talu Juhan ja tema poeg Jürri. Kingu talu põllud olid vähemalt 19. sajandi keskel jõe ääres ja enam-vähem ühes tükis. 1861. a arhiiviandmetes on uue talupidajana märgitud juba Heinrich Rudolf Säesk. Kodu-uurija Endel Isop Võsult kirjutab, et Palmse mõisnik von der Pahlen hakkas talukohti müüma 1866. aastal. Ilmselt siis oli Rudolf Säesk talu ostnud päriseks. Ostetud talu suuruseks oli 23 hektarit. Minu vanaema meenutuste järgi oli tema isa Heinrich Rudolf tulnud Võsule Hiiumaalt. Heinrich Rudof Säesk oli ka üks Käsmu merekooli asutajatest. Edasi pidaski seda talu oma elu lõpuni tema poeg Gustav (Kingu Kusti). Gustav oli aktiivne isetegevuslane ja mängis 1912. aastal asutatud Võsu pritsimeeste puhkpilliorkestris. Tema ehitas oma maa peale ka veeremänguraja, mis toimis kuni Teise maailmasõja alguseni. Rada oli Kingu metsa all külgedelt lahtise katusealusena. Meenub, kuidas igal kevadel arutati Sael, kas rada on ikka kasutamiskorras ja kas see pole talve jooksul mitte kiiva kiskunud. Rada kohendasid aeg-ajalt Võsu Leemetsade pere puutöömehed. Võsu suvitajad käisid seal mängimas. Enne sõda küsiti 50 senti tunni eest. Ka mina olen seal pallipoisina taskuraha teeninud – 10 senti tund.
Minu Sae vanaisa Gustav Greenvaldt abiellus Kingu talu Gustavi õe Marie Scharlotte Friederike Säeskiga (1866–1948). Nagu ma mäletan, oli minu vanaema käinud Tallinnas koolis. Mis kool see oli, ei osanud õigel ajal küsida. Kingu Gustav oli poissmees ja peale tema surma läks talu pärandina Greenvaldtite omandiks ning kusagil enne Esimest maailmasõda hakkasid siin tegutsema rentnikud. Kõigepealt oli rentnikuks Evald Kruusvald. Tema tütar Anette Kruusvald jäi Kingule ja 1918. aastal abiellus Venemaalt tulnud Judenitši armee valgekaartlase Vassili Beljajeviga (1898–1941). Peale Anette surma jäi Kingule Beljajevite tütar Irina (1935–1999), viimase tütar Reet Kivi lahkus Kingult aastal 2008.
Võsu oli tsaariajal 1880ndatest aastatest alates suvituskuurort (Датчное место Везо oli reklaamprospektil), kuhu tulid suvitajad peamiselt Peterburist ja Moskvast, aga ka Tallinnast ja mujalt. Rongiga sõideti Rakverre ja sealt postihobustega üle 30 kilomeetri Võsule. Enamus Võsu maju oli ehitatud arvestusega, et neid renditakse suvel puhkajatele. Rakvere muuseumis on säilinud Eduard Langsepa fondis vene- ja saksakeelsed trükitud materjalid (ilmselt mujal levitamiseks) üle 150 Võsu maja kohta. Kirja on pandud omanike nimed ja maju iseloomustavad andmed: tubade ja verandade arv, suveköögi, jääkeldri ja küttepuude olemasolu, maja pikkus ja laius arssinates ning üüri suurus suve eest. Kingul on väljaüürimiseks olnud kaks maja. Neist üks teeäärne maja oli nelja toa, kahe veranda ja ühe pööningutoaga, üür 90 rubla suve eest. See maja on püsinud tänaseni ja meie pere kasutab seda suviti ka nüüd. Metsa all oli veel teine maja kolme toa ja verandaga, selle üür oli 65 rubla (maja lammutati peale sõda 1940ndatel aastatel). Pererahvas ise elas suviti kaugemal tagaõues olnud rehetare otsas olevates tubades. Enne Teist maailmasõda elas rehetare eluruumides rentniku pere.
Selles prospektis on andmed ka Sae talu kohta. Väljaüüritavas Sae elumajas oli seitse tuba ja kaks verandat, üür 100 rubla suve eest. Pererahvas ise elas suvitajate saabudes teises nelja toa ja köögiga suvemajas, teenijad aga aitades. Vanaisa ja minu ema ning tädi juttudest on mulle jäänud mulje, et enne Esimest maailmasõda olid Sael igal aastal ühed ja samad suvitajad Peterburist.
Meie suvekodu Võsul. Vasakul saun-suvila, paremal elumaja.
Mona