vandenõuks. Soome seltsimehed maeti pidulikult Marsi väljakule. Ma mäletan, kuidas ma rääkisin kogu seda lugu Kobale.
Ta käis kaua mööda tuba ringi ja ütles siis:
„Targa inimesega on hea asju ajada.”
Varsti oli Kuusinen Moskvas. Kõik naiivsed mässajad-tapjad kadusid igaveseks vanglasse. Kiilaspäisest Kuusinenist sai kohe üks Kominterni ja Soome Kommunistliku Partei juhte.
Niisugune oli see mees, keda ma kohtasin Pjatnitski kabinetis…
Pjatnitski jahmatas mind otsekohe:
„Teie muidugi ei tea seda, aga Iljitš on raskesti haige.” Nii kuulsin ma esimest korda seda suurt saladust. „Meil on õnn teha talle täna tõeline kingitus. Iljitši unistus täitub.” Pjatnitski ütles pidulikult: „Täna öösel juhtub see, mida teie ja meie oleme ette valmistanud peaaegu viis aastat! Revolutsioon Saksamaal! Keskööl vallutavad töölissalgad Berliinis raekoja, ministeeriumid, politseivalitsuse, Riigipanga, kõik tähtsamad raudteejaamad. Samal ööl jätkub revolutsioon kogu Saksamaal. Juba hommikuks on kõik tähtsamad linnad kommunistide käes. See ongi meie suur kingitus haigele Iljitšile…”
Ma kuulasin teda hämmeldunult. Ükski minu agentidest midagi niisugust ei teatanud. Ma ütlesin talle seda.
„Kuid teie agendid ei võinudki midagi teada. Griša (Zinovjev) käskis hoida seda rangelt saladuses,” vastas Pjatnitski. „Ülestõusu valmistas ette meie osakond. Ühe ustava kommunisti, Griša isikliku agendi kaudu andsime me edasi…” Ta nimetas mulle astronoomilise summa. „Eile teatas see inimene meile: „Kõik on valmis! On aeg!” Radek ja Stassova sõitsid juba Berliini. Griša käskis alustada. Praegu ootame Berliinist kokkulepitud telegrammi alguse kohta.”
Ma olen juba kirjutanud, et Lubjanka kontrollis Kominterni juba ammu. Kui suure saladuskatte all nad ka ülestõusu ette ei valmistanud, mina oleksin sellest tingimata teadnud. Minu loodud võrk oli seotud Saksa töölissalkadega. Ja sellest hoolimata ei teadnud ma midagi.
Kuid see-eest olin ma tuttav nende agendiga, „ustava kommunisti, Griša isikliku agendiga”. Ühel oma esimestest sõitudest Berliini andsin ma talle Griša ülesandel üle raha. See leidis aset tema konspiratiivkorteris. Seal nägin ma tõepoolest fantastilist pilti. Valuutat oli igal pool. Rahatähed paistsid raamatute vahelt, fotoalbumid olid pikitud dollaritega. Valuutat olid täis kohvrid, aktikaaned… Ma mäletan, et voodi all, miskipärast ööpotis, olid kellegi poolt Riigihoidlast toodud järjekordsed briljandid…
Tulnud tagasi, kandsin ma sellest kõigest ette Zinovjevile. Ta palus järsult mul mitte sekkuda asjadesse, mis minusse ei puutu, kui ma ei taha kuuli saada! Revolutsiooni esimestel päevadel juurdunud kombe kohaselt armastas see närviline ja arglik intelligendist paanitseja ähvardada mahalaskmisega.
Nii algas see hämmastav öö. Me istusime Pjatnitski kabinetis, akendest paistis Kreml.
„Homme põlevad need tähed Berliini kohal,“ ütles Pjatnitski unistavalt.
Kuusinen vaikis.
Pjatnitski ja Kuusinen suitsetasid vahetpidamata ja jõid lakkamatult kohvi, nagu seda Kominternis tavaliselt tehti. Läbi suitsupilvede paistvad näod olid viirastuslikud… Kogu aeg helises telefon. Haige Leniniga, täpsemalt öeldes tema naise Nadjaga, peeti sidet telefoni teel. Radeki telegramm revolutsiooni puhkemise kohta pidi tulema juba keskööl. Ma ootasin ka oma agentide teateid ootamatu revolutsiooni kohta…
Kesköö sai mööda – telegrammi ei olnud! Kell üks öösel valitses täielik vaikus, kell kaks, kolm – ikka veel ei midagi. Et oma võitlusvaimu säilitada, läks Kuusinen oma kabinetti, kus oli valves noor sekretärineiu. Sealsamas kabinetis olid ka kuulsad rööbaspuud – Kuusinen oli nii naistekütt kui ka väga hea sportlane.
Hommiku eel saatis kohmetunud Pjatnitski Radekile telegrammi: „Mis toimub?” Paari tunni pärast tuli Radekilt pilkav vastus: „Ei midagi.”
Ma lahkusin hüvasti jätmata.
Selgus, et ülestõusu valmistas ette toosama Zinovjevi agent – kindel inimene, „ustav kommunist”, keda võis usaldada. Ta sai Zinovjevilt hiigelsumma raha. Ja vahetas temaga kogu aeg šifreeritud telegramme, teatas ülestõusu ettevalmistamisest.
Kuid saatuslikul ööl lõpetas kindel inimene ootamatult vastamise… Ühesõnaga, selle looga kaotasime me palju raha ja kümneid ustavaid inimesi. Tööliste haledad rühmad, kes olid avantüüri kaasatud, hakkasid tõepoolest tegutsema. Berliinis püüdsid nad olukorda destabiliseerida, ründasid politseinikke, aga löödi laiali. Ka Hamburgis algas tööliste väljaastumine, mis suruti kohe maha. Vaesed osalised võeti kinni.
Haige Iljitši pärand
Mõni päev pärast Kominterni fiaskot kutsus Koba mu Kremlisse.
Koba oli kabinetis üksinda. Ma pärisin talt Iljitši haiguse kohta.
Ta ütles süngelt:
„Lobisesid välja, hoorad, ei pidanud vastu. Muidugi Pjatnitski? Jah, Iljitši piinab väljakannatamatu peavalu, neurasteenia. Ma soovitasin tal sõita päikese kätte Kaukaasiasse. Aga tema ütles: „Kardan pikka maad sõita, see ainult kurnab ära, igavene jama ja sebimine. Käib närvide ravimise asemel närvidele.” Praegu ravib ta end Moskva lähedal Gorkis, mõisas…” Siinkohal Koba vakatas ja lõpetas siis: „Mõisas, mis kuulus kunagi Savva Morozovile. Kas see nimi ütleb sulle midagi?” Ta vaatas mulle otse silma.
Kui erinev oli ta praegu sellest noorest mehest, kes oli kunagi seisnud õnnetu Savva numbritoa juures! Nii et ma vastasin ausalt:
„Mitte kui midagi, Koba.”
„Ja hea ongi. Sekretariaat,” (loe: tema – Koba), „organiseeris parimate Saksa spetsialistide kutsumise… Iljitš ei usalda meie arste: „Seltsimehed arstid on alati idioodid…” Kuid ka tema armastatud sakslased ei oska midagi asjalikku öelda. Keegi levitab parteis vastikuid kuulujutte, et Iljitš põeb käest lastud süüfilist ja teda ootab aju pehmenemine. Ma ei soovita sul neid jutte korrata. Muuseas, pea meeles: me karistame nüüd igasuguse vastutustundetu lobisemise eest rangelt. Vabamõtlemisega on parteis…” Ta ei lõpetanud ja ütles kuivalt: „Noh, sellest hiljem. Praegu on mul sulle üks jutt…”
Sel hetkel astus sisse sekretär. Tema kiilaspea hiilgas aknast tulvavates päikesekiirtes, ta sosistas midagi Kobale.
„Kutsu sisse,” ütles too.
Nad tulid sisse. Esimesena Menžinski, meie OGPU juht.
Ma ei olnud teda pärast Berliini näinud. Me sülelesime ja suudlesime parteilaste kombel.
Ta istus, hingeldas raskelt ja silitas uhkeid vurre. Ma sain hiljem teada, et astmale oli tal lisandunud selgroo häda.
Tema kannul astus kabinetti veel üks mees. Kõhn ja pika ninaga, meenutas ta lausa naljakal kombel verekoera. Ka temal olid vurrud, õieti küll mingid hõredad karvad… Kui isegi küürutav Menžinski nägi härrasmees välja, siis too demonstreeris rõõmsalt oma lakeilikku meelt. Mida lähemale ta lauale tuli, seda väiksemaks ta kuidagi muutus, vajus otse kössi, tema näol mängles totter naeratus…
See mees oli Menžinski asetäitja Genrih Jagoda. Ta oli bolševike seas sinivereline – abielus Sverdlovi enda õega. Punase terrori ajal tegeles see endine farmatseut peamiselt majandusasjadega. Verevalamist tema arvel eriti ei olnud. Alles hiljem sain ma teada, et kohe Tšekaasse tuleku esimestest päevadest peale tegeles Jagoda hoopis perspektiivsemate asjadega, kui seda olid mahalaskmised. Ta mässis riiki öördajate võrku. Meie ametkonnas oli Jagoda tuntud ka kui seelikukütt. Kui ta alustas jahti mõne mehe abikaasale, siis häda mehele. Ma mäletan, et teda paelus nooruke kaunitar, diplomaatilise kulleri abikaasa. Diplomaatilist kullerit süüdistati spionaažis ja lasti maha… Kõik naistöötajad värisesid, kui ta neid oma kabinetti kutsus. Koba kutsus teda „Jagodkaks” – „Marjakeseks”. Kolmekümnendatel aastatel, kui Maksim Gorki Moskvasse tagasi tuli, magas Jagoda ka tema poja punapäise naisega.
Petetud mees suri seejärel üsna varsti. Jagoda alustas seda tšekistide juhtide iharat traditsiooni, mida hiljem jätkavad