Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused. Edvard Radzinsky

seda, et rahvahariduse rahvakomissar Lunatšarski, eilne jumalaotsija, käis näitlejate klubis. „Pärast seda, kui valgus oli korduvalt ära kustutatud, mida saatsid naiste kilked, viidi seltsimees Lunatšarski kätel välja autosse… kuhu koos temaga istus seltsimees Rozonel, näitlejanna, kes on temaga seotud…”

      „Omavahel ütelda tahavad meie seltsimehed, kes olid revolutsioonieelsel ajal kõigest ilma jäetud, nautida elu ja on kõvasti alla käinud… Muuseas, minu sõber Fudži ei jää allakäinud Avelist maha. Magas nõukogudevastase litsiga. Ja palub Jagodal lasta naine välja välismaale…”

      Alles nüüd sain ma aru, miks ta seda kõike mulle ette luges. Jah, mu sõber Koba teadis nüüd kõigist kõike. Ka minu armuafääridest.

      Tsaari lapselaps

      1919. aastal sokutasin ma Avaliku Raamatukogu väliskirjanduse osakonda tööle juba aastates naise (ta oli tollal nelikümmend seitse aastat vana). Tööle vormistati ta Darja Jevgenjevna Leihtenbergi nime all. Ta oli tõepoolest suursugune naine. Mäletan uhket püstipäist naist, tema pikka kaela ehtis suurepärane pärlikee. Raamatukogu töötajad said kohe aru, et ta on „endiste seast”. Said aru ja hakkasid vihkama. Ta pidas end erakordselt sõltumatult ülal. Kui keegi miitingul hüüdis: „Elagu ülemaailmne revolutsioon!”, kahtles Darja Jevgenjevna avalikult, et kas ikka tuleb ülemaailmne, sest selleks ei jätku lihtsalt juute. Ja muidugi arvati ta kohe raamatukogu töötajate hulgast välja ohtliku formuleeringuga: „Sellepärast, et ta ei ole jagu saanud oma klassile iseloomulikest joontest – ülbusest ja antisemitismist.” Kuid ma taastasin Koba abil talle töökoha raamatukogus. Kui seal oleks teatud, kes see „endine” oli! Kuid seda teadsime ainult meie kolm: mina, Koba ja Iljitš.

      See oli kuulus vürstinna Dolly, Leuchtenberg-Beauharnais’ printsess Darja, Nikolai I lapselapselaps, keisrinna Joséphine’i lapselapselapselaps ja Napoleoni võõraspoja Eugène Beauharnais’ lapselaps. Asi on selles, et Maria, dekabristide hukkaja Nikolai I (meie kutsusime teda Nikolai Palkiniks) lemmiktütar läks mehele Joséphine’i lapselapsele Leuchtenbergi hertsogile. Nende poeg Eugène oligi meie Dolly isa. Tüdrukut kantseldas keiser Aleksander II. Kuid Aleksander III ei sallinud teda üldse. „Ta meenutab oma liiderlikku vanaisa Max Leuchtenbergi ja rüvetab nagu toogi oma keha,” ütles eeskujulik perekonnaisa, kui talle kanti ette Dolly arvukatest romaanidest. Pärast revolutsiooni elas ta õnnelikult välismaal, kus me kohtusimegi.

      Kuid meie tutvus algas dramaatiliselt. Ma ootasin ühes Berliini moodsas kohvikus oma sidemeest. Ja siis istus ta minu lauda.