olen ka mina juba mõnda aega üht asja mõelnud. Nagu sa kindlasti tead, tahetakse siin Västerortis sisse seada loomakaitsepolitseiniku ametikoht. Kelle koordineerida jääks ka koostöö südalinna jaoskonna kolleegidega. Ja tead mis, Rosita. Minu meelest on see töö otsekui sulle loodud.”
„Tore, et sa nii ütled, Bäckström. Ma tahtsingi seda kohta taotleda.”
„Siis ma räägin meie politseiülemaga, kohe esimesel võimalusel. Luban sulle.”
„Aitäh, Bäckström. Aitäh. Olen sulle vabanduse võlgu. Ma olin vist saanud täiesti valesti …”
„Mis sa enam, mis sa nüüd enam,” kostis Bäckström. „On see Anna Holt nagu on, aga mind kuulab ta ikka. Mõne aja eest rääkis ta mulle, et peab plaani kassi võtta. Tema kutt töötab ju mõrvakomisjonis, eks ta seepärast ole ju palju üksi. Et oleks natuke seltsi.”
„Mis nõu sa talle siis andsid?”
„Soovitasin ümber mõelda loomulikult. Saad ju aru? Mida kassid rottide ja hiirtega teevad?”
„Aitäh, Bäckström, ma olen südamest tänulik.” Rosita Andersson-Trygg noogutas ja vaatas talle veekalkvel silmadega otsa.
Niipea kui tema oma osakonna kõige hullem hull oli lahkunud, helistas ta oma kõige kõrgemale ülemusele Anna Holtile ja palus viivitamatult kokkusaamist.
„Milles asi?” küsis Anna Holt.
„Ma ei saa seda telefonis öelda,” vastas Bäckström. „Aga tegu on minu osakonna edasikestmise jaoks olulise küsimusega.”
„Hea küll. Näeme viie minuti pärast. Saad kümme minutit.”
„See loomakaitsepolitseiniku koht siin Västerortis,” ütles Bäckström niipea, kui ta politseiülem Anna Holti kabinetti astus, raiskamata eesseisvale lõunale mõeldes niigi kallist aega.
„Rist ja viletsus,” ütles Anna Holt ja näis, nagu mõtleks ta seda tõsiselt. „Mind vaimustab see sama vähe kui sind, aga nüüd on küll nii, et otsus on omavalitsuse, politsei kõrgeima juhtkonna tasemel vastu võetud, ja olenemata sinu arvamusest …”
„Mis sa kolleeg Andersson-Tryggist arvad?” katkestas teda Bäckström.
„Nii et temast võiks sa loobuda,” tõdes Holt kerge muige saatel.
„Jah,” ütles Bäckström.
„Olgu siis nii,” ütles Anna Holt. „Tegelikult olen ma ise sama mõelnud. Sul on ka helgem pool olemas, Bäckström.”
16
Neljapäeval, 30. mail jäi vihm lõpuks järele. Isegi õrn kahvatu varasuvine päike piilus sinises taevas pilvelooride vahelt. Kusjuures seal üleval pidavat olema lausa terve linn, nagu Bäckström väikese poisina pühapäevakoolis käies teada oli saanud. Kuigi näha seda ju ei olnud. Selleks asus see liiga kõrgel. Juba pühapäevakooli õpetaja rääkis seda talle.
Päeva algus ei olnud küll eriti head tõotanud. Vaevalt oli ta jõudnud oma laua taga istet võtta, kui telefon helises – aga niipea kui ta kuulis, kes helistab, läks olukord kohe paremaks. Selgelt paremaks, ja võib-olla oli see märk sellest, et ka see närune nädal hakkab läbi saama. Helistas nimelt tema viimane tööle võetud alluv, inspektor Jenny Rogersson, kes palus ülemuselt veidi juhatust seoses Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil väidetavalt toimunud peksmisega.
„Selline tunne on, et head nõu oleks vaja,” ütles Jenny Rogersson. „Nii et kui sul oleks võimalik selle jaoks viis minutit eraldada, oleksin väga tänulik,” lõpetas ta.
„Loomulikult, Jenny,” ütles Bäckström. „Minu uks on sinu jaoks alati lahti, tead ju küll.” Mitte ainult uks, mõtles ta, kui telefonitoru hargile pani, samal ajal kontrollides, ega ta pole unustanud püksinööpe kinni panna.
Umbes kuu aja eest oli Bäckström saanud telefonikõne oma endiselt võitluskaaslaselt ja kolleegilt, riikliku mõrvakomisjoni inspektorilt Jan Rogerssonilt, kes helistas tegelikult oma tütre pärast. Rogersson oli nimelt kuulnud sahinaid, et Bäckströmi raskete kuritegude osakonnas on vaba ametikoht.
„Kus ta praegu töötab?” küsis Bäckström juttu kõrvale juhtides, sest tal ei olnud mõtteski mõnda Rogerssoni jõmpsikatest enda juurde tööle võtta. Kindlasti on neid oma pool tosinat, jagunedes laiali sama suure hulga nõdrameelsete emade vahel, ja käivad kõlakad, et vähemalt pooled on politseinikuks hakanud. Ei olnud just helged pead ja niikuinii nägid ka jubedad välja. Mis välimust puudutab, siis on nad kindlasti isa suust kukkunud, mõtles Bäckström.
„Ta on Södermalmil kuriteoennetuses,” vastas Rogersson. „Nende triigitud mundrites suvaliste jobukakkude keskel ja tal on kõriauguni kõikidest nendest pensionäridest ja tattidest, kellele ta peab päevast päeva sama juttu nämmutama.”
„Ma kardan, et see ei ole nii lihtne,” ütles Bäckström. „Tead ju küll, kuidas selle palkamisega on. Ega ei ole enam need ajad, kui …”
„No kurat, Bäckström,” katkestas teda Rogersson. „Minuga räägid ju. Roggega, oma parima, et mitte öelda ainsa sõbraga juba politseikooli aegadest.”
„Jaa, jaa. Ma saan aru küll,” ütles Bäckström. Mis tähendab parim sõber? Tõeline mees, kes endaga ise toime tuleb, ei vaja ju ometi sõpru? Saati siis veel praeguses maailmas, kus inimene on inimesele hunt, mõtles ta.
„Väga hea,” ütles Rogersson.
„Jah, ma luban, et räägin temaga,” ütles Bäckström. Küll võib ikka lunida, mõtles ta.
„Just fix it,” ütles Rogersson. Ja seejärel lõpetas vaid kõne.
Nädal hiljem kohtus Bäckström tüdrukuga esimest korda. Tüdruk tuli tema juurde, tema kabinetti, lõi selle oma naeratusega üleni särama, ulatas käe ja ütles oma nime.
„Jenny Rogersson,” ütles Jenny Rogersson. „Tore on lõpuks ometi kohtuda isa parima sõbraga.”
„Võta aga istet,” ütles Bäckström ja osutas tooli poole. Pole võimalik, et sa oled selle ilge peletise sugulane, mõtles Bäckström. Varjatud kaamera, raudselt, keegi tahab minu kulul nalja teha.
Nüüd istus tüdruk jälle sealsamas, seelikuserv pooles reies, kergelt ettepoole nõjatunud, juuksed pikad ja blondid, huuled punased, hambad valged ja raskete rindade vahel sügav lõhe. Kõik see issanda ilu käeulatuses ja piisaks vaid ettepoole kallutamisest, et tast kinni krabada, mõtles Bäckström.
„Mida ma sinu heaks teha saan, Jenny?” küsis Bäckström. Naaldus seljatoele ja manas näole Clint Eastwoodi naeratuse. Pool Eastwoodi alustuseks, et plika kohe spagaati ei kukuks, mõtles ta.
Jenny oli tulnud nõu küsima seoses Drottningholmi lossi juures aset leidnud peksmisjuhtumiga. Uurimine näis kahjuks olevat tupikusse jõudnud. Anonüümne avaldus, kogu sündmust kategooriliselt eitav ohver, ja kui ta eelmisel päeval laboriga rääkinud oli, siis selgus, et DNA-analüüsiga läheb veel vähemalt kuu aega.
„Ja mida sellega üleüldse peale hakata,” ütles Jenny alistunult ohates. „Kui mul ei ole isegi tunnistajat, kes tahaks minuga rääkida.”
„Lõpeta see jant ära,” ütles Bäckström. Tee oma elus midagi olulist, mõtles ta.
„Mõtlesin ise täpselt sedasama,” nõustus Jenny. „Ja siis mõtlesin saata kogu juurdluse kaposse, et nad kursis oleksid.”
„Kaposse,” kordas Bäckström, kellel oli raske oma üllatust varjata. „Mispärast?”
„No ikka mõeldes erijuhistele, mis meile siin Västerortis kehtivad. Et kapo tahab saada oma tarbeks koopiat kõigest, mis siin piirkonnas toimub ja millel võib olla pistmist õukonna, kuninga ja tema perega. Eks tavapärastel turvalisuskaalutlustel. Nii Drottningholm kui Haga asuvad ju meie piirkonnas ning kui ma juhistest õigesti välja lugesin, soovib kapo teada kõikidest juhtumitest, millel on geograafiline või muud laadi seos riigipea ja tema perekonnaga. Piisab sellest, kui keegi Drottningholmi lossi juurest