ma olen täiesti kindel. Meil mehega on ka kummalgi oma Mercedes. Minul väike ja temal pisut suurem, et kõik ta golfikepid ära mahuksid, aga see oli minu mehe autost veel palju suurem, kindlasti kallim ka kui meie mõlema omad.”
„Sa ei märganud auto juures midagi muud erilist? Numbrimärki? Kas sellel oli kleepse või erimärke?”
„Ei. Seda numbrimärgi-asja ma isegi ei mõelnud. Märke või kleepse ma ka ei näinud. See ei olnud nagu seda sorti auto, nii et muidu oleksid need vast silma jäänud. Kuigi nüüd ma taipan, miks sa küsid. See, mis juhtus, on ju õudne. Viimane asi, mida siin piirkonnas ette võiks kujutada. Meil ei ole siin isegi eriti palju sissemurdmisi olnud. Minul ja mu mehel varastati ühe korra paat ära, meil on paadikoht sadamas, mis on Erikssoni maja kõrval, aga see juhtus vist ka oma kümme aastat tagasi.”
„Ma loodan, et te saite selle tagasi.”
„Saime küll, ja asi oli väga lihtne. Selgus, et meie kõige noorem poeg oli koos oma sõpradega selle luba küsimata võtnud ja sellega karile sõitnud, ja siis ei julgenud ta sellest muidugi emale ja isale rääkida. Kuigi lõpuks imbus asi ikka välja.”
„Aga pärast seda on poiss korralik olnud?” küsis Stigson naeratades.
„Nüüd on ta abielus, kahe lapse isa, töötab SEB-pangas juristina, nii et tahaks loota,” ütles poisi ema naeratades.
Kümme minutit hiljem tänas Stigson vastuvõtmise eest ja jättis lõpetuseks oma visiitkaardi. Kui naisele peaks veel midagi meelde tulema, siis helistagu ainult. Suur või väike, tähtis või tähtsusetu asi, helistagu rahulikult, ja ise on ta alati ärkvel.
Nii lähedal, nii lähedal, kuigi lähedalt juba jänest ei lase, mõtles ta, kui ta tänavale astus ja suuna järgmisele oma nimekirjas olevale majale võttis.
28
Esmaspäeva pärastlõunal – umbes samal ajal, kui Jenny Rogersson tutvustas üha enam hämmeldunud Evert Bäckströmile oma teooriaid – kohtusid Lisa Lamm ja Annika Carlsson Thomas Erikssoni töökaaslastega advokaadibüroo Eriksson ja Partnerid kontoris Stockholmis Karlavägenil.
Enne sinnasõitu oli Lisa Lamm külastanud büroo kodulehte, et ees ootavaks valmistuda. Kohtumine, mis ei tõotanud tulla kergete killast, mis halvimal juhul võis üle kasvada puhtjuriidiliseks noaloopimiseks ja kus oli oluline, et ta võimalikult vara oma vastaseid tundma õpiks.
Advokaadibüroo Eriksson ja Partnerid oli asutanud Thomas Eriksson viisteist aastat tagasi. See oli spetsialiseerunud kriminaalõigusele ja perekonnaõigusele ja veel vähem kui ööpäeva eest oli seal töötanud kuusteist inimest. Viis võrdõiguslikku partnerit, kes kõik olid advokaadid, lisaks viis juristi, üks majandusjuht, kelle õlul olid raamatupidamine, personaliküsimused ja muu haldus, kaks naissoost juristiabi ja kolm sekretäri. Töötajate arvult ja pakutavate teenuste hulgalt kindlasti mitte oma valdkonna suurimate hulgas, ent siiski märksa suurem, kui Lisa Lamm oli ette kujutanud. Nendel vähestel kordadel, kui ta oli Thomas Erikssoni kohtus kohanud, oli mees jätnud endast mulje kui tüüpilisest üksikust hundist. Mitte mehest, kes oleks nii suure firma asutaja ja vanim osanik.
Ütle, kellega sa suhtled, ja mina ütlen, kes sa oled, ning arvestades Erikssoni kuulsust, olid neli advokaati ja viis juristi arvestatav meeskond, mõtles Lisa Lamm ja vangutas arvutit sulgedes murelikult pead.
Ka Annika Carlssonil paistis olevat ees ootavatest raskustest selge pilt, ja juba enne kui nad politseimaja garaažist välja sõitsid, esitaski ta küsimuse.
„Advokaadibürood pole vist kuigi lihtne läbi otsida,” ütles Annika Carlsson, ja tegu oli rohkem väite kui küsimusega.
„Ei, seda tõesti mitte,” nõustus Lisa Lamm, hääles rohkem emotsiooni, kui ta tegelikult mõelnud oli.
„Esita lühike versioon. Ja võimaluse korral lihtne,” ütles Annika Carlsson naeratades.
„Olgu. Esiteks on see keerukas juba üldiselt, arvestades seda, millega advokaadid tegelevad. Ei tohi kahjustada klientide huve ja salastatuse reeglid on märksa rangemad kui tavaliselt. Kui nad tahaksid meie elu raskeks teha, siis …” Lisa Lamm kehitas õlgu.
„Aga teiseks?”
„Teiseks on ju Thomas Eriksson kuriteo ohver, mitte kahtlustatav kuriteo toimepanemises, ja pealegi … kolmandaks … tapeti ta oma kodus ja mitte tööl. Kui need kõik kokku panna, siis tuleb ikka üht koma teist,” ütles Lisa Lamm ja ohkas.
„Ja kõige olulisemat ei ole sa veel öelnud,” üles Annika Carlsson.
„Mida siis?” küsis Lisa Lamm, kuigi teadis juba vastust.
„Eriksson oli gangster,” ütles Annika Carlsson keerutamata, samal ajal oma laiu õlgu kehitades. „Ma mõtlesin ta töökaaslaste peale. Mis inimesed tahavad gangsteriga koos töötada? Teised gangsterid.”
„Sellele olen ka mina mõelnud. See teeb ka mulle muret.”
„Mulle ei tee,” ütles Annika Carlsson pead raputades. „Kui nad meiega vigurdama hakkavad, eks siis ma pean neil käed selja taha väänama.”
„Aitäh, ja ma mõtlen seda tõesti tõsiselt, kuigi ma ise mõtlesin teisest otsast peale hakata,” ütles Lisa Lamm.
„Pole tänu väärt,” ütles Annika Carlsson. „Ütle kohe, kui sa ümber mõtled.” Meil omavahel sujub kõik kindlasti hästi, mõtles ta.
29
Nadja Högberg oli viiskümmend kaks aastat vana. Veel kakskümmend aastat tagasi oli tema nimi olnud Nadežda Ivanova, ja ta oli sündinud väikeses külakeses paarikümne kilomeetri kaugusel Leningradist, mille nimi on nüüdsel ajal Peterburi. Nadežda oli andekas tüdruk, ja kohaliku parteikomitee esimees, kes oli tema isa nõbu, hoolitses selle eest, et ta satuks võimalikult aegsasti õigetesse koolidesse, et tulevikus suurt Nõukogude riiki parimal moel teenida.
Sugulane ei pidanud pettuma. Kahekümne kuue aasta vanuselt sai Nadežda Leningradi ülikoolis rakendusmatemaatika erialal doktorikraadi. Lisaks ka kõrgeima hinde ja praktiliselt otsekohe palgati ta piirkonna tuumaenergiaametisse riskianalüütikuks. Ainult kolm aastat enne „vabanemist kommunistliku ikke alt”, nagu tema kunagine mentor ja endine parteijuht õige pea kaheksakümnendate lõpus toimunut kirjeldama hakkab.
Just seesama mees oli andnud Nadeždale ka nõu astuda järgmine samm. Kui ta tõesti ei soovi võtta vastu pakkumist hakata tööle erakätesse kuuluvas põllumajandusühistus, mille juht kunagine partorg nüüd oli, vaid eelistas jätkata oma senist tööd, siis oli tema mõistusega naisele loogiline samm otsida eneseteostust väljaspool uut Venemaad, kuni tema vana tööandja lõpuks asjadele pihta hakkab saama ja kohandab end tingimustega, mis on nüüdsel ajal majanduse toimimiseks hädavajalikud, valdkonnast olenemata. Et temasugune kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, tuumafüüsik ja matemaatikadoktor, peab teenima mitu korda rohkem kui tavaline arst, õpetaja või miilits.
Üsna pea ilmnes ka, et see polnud sugugi ainus asi, millest tema tööandja aru ei olnud saanud. Esimest korda palus Nadja luba kodumaalt lahkuda suvel 1991. Siis töötas ta ühes Leedu tuumajaamas, paarikümne kilomeetri kaugusel Läänemerest. Ta ei saanud oma taotlusele kunagi vastust. Nädal hiljem kutsuti ta hoopis ülemuse jutule, kes teatas, et ta on ümber paigutatud ühte teise tuumajaama, mis asub paar tuhat kilomeetrit põhja pool, Murmanskist põhjas. Paar vähese jutuga meest olid aidanud tal kompsud kokku pakkida. Sõidutanud ta uude töökohta, liikumata reisiks kulunud kahe ööpäeva jooksul sammugi ta kõrvalt.
Kaks aastat hiljem ta enam luba ei küsinud. „Uute ja siseriiklike kontaktide” abil läks ta üle piiri Soome. Kohtus seal „uute välismaiste kontaktidega”, et juba järgmisel hommikul, see juhtus sügisel 1993, ärgata ühes Rootsi maamajas.
Nadja eest ei olnud elu sees nii hästi hoolitsetud ja esimesed kuus nädalat oli ta enamjaolt pühendanud oma vastuvõtjatega vestlemisele. Vestlus, kus nemad esitasid küsimusi ja tema vastas, ja mille käigus muide oli eraldatud aeg ka sundimatuma dialoogi jaoks. Aasta hiljem oli ta õppinud selgeks ladusa rootsi keele, saanud Rootsi kodakondsuse,