võimalikult ruttu ja ilma firma tegevust tarbetult häirimata.
Viis minutit hiljem oli olukord täpselt selline, nagu ta oli kartnud. Kõigepealt üha elavam arutelu mitmesugustest juriidilistest peensustest, mis kasvaski õige pea üle suuremaks sõneluseks. Konkreetsemalt puudutas see nelja asja ja tegelikult oli asi lihtsalt selles, et advokaadibüroo Eriksson ja Partnerid esindas võrreldes prokuröriga diametraalselt erinevat arvamust.
Neli asja. Arvuti ja mobiiltelefon, mis leiti Erikssoni majast, olid mõlemad advokaadibüroo vara ja seetõttu ei tohtinud neile rakendada meetmeid, mille kasuks prokurör paistis olevat otsustanud. Sama kehtis loomulikult ka Erikssoni kabineti läbiotsimise kohta, mille prokurör oli juba ära otsustanud. Rääkimata advokaadibüroo muudest ruumidest, kui prokuröril peaks tulema pähe mõte laiendada iseenda ja politsei uurimispiirkonda.
„Seda ei peaks olema nii raske mõista,” nentis tema heas ülikonnas vastane. „Nendel juhtudel ei ole täidetud ei konfiskeerimiseks ega läbiotsimiseks vajalikud tingimused. Piisab, kui kohtuseadust lugeda. Peatükid kakskümmend seitse ja kakskümmend kaheksa ja eriti kakskümmend kaheksa üks, sest ei ole jälgegi eripõhjustest, mida need tegevused praeguses olukorras eeldaks. Me räägime ju ometi advokaadibüroost, mitte suvalisest narkourkast. Kui prokuröril juhtus see kahe silma vahele jääma,” lisas mees sardoonilise naeratuse saatel, samal ajal vasaku käega kergelt oma siledat juukselahku kohendades.
Pärast Lisa Lammi oli jutujärje üle võtnud advokaat Peter Danielsson, kümme aastat Thomas Erikssonist noorem, esimene, kes tema partneriks sai, varasem Erikssoni parem käsi ja nüüd – otsustades kehakeele, sõnade ja töökaaslaste nõustuvate noogutuste järgi – see, kes oli juba juhikohale asunud.
Lisa Lammile oli ta varasemast tuttav. Nad olid viimase kahe aasta jooksul korduvalt kohtus kokku puutunud. Lisaks teadis Lisa väga hästi, et mees nägi hirmsasti vaeva selle nimel, et saavutada samasugune renomee kui tema endisel ülemusel, ning et sellest vaatenurgast paistis olevat teda ka edu saatnud, arvestades isikuid, keda ta tavaliselt esindas.
„Kui nüüd järjekorras võtta, siis seda arvamust ma ei jaga,” ütles Lisa Lamm.
„Täpselt nagu mina ja mu kolleegid kartsime,” nentis advokaat Danielsson.
„Kui sa laseksid mul lõpuni rääkida,” katkestas teda Lisa Lamm, sirvis oma pabereid ja oli äkitselt just täpselt see issi väike tubli tüdruk, keda tema justiitsministrist isa oli alati soovinud temast kasvatada.
„Selle arvutiga, mis kuriteopaigalt leiti, on asi väga lihtne,” nentis Lisa Lamm. „See on Erikssoni isiklik vara. Hoolimata sellel olevast kleepsust. Ta kasutas seda vahetult enne mõrva ja mis sisu puudutab, siis ma ei usu, et sellel on midagi pistmist teie büroo tegevusega. Minu hinnangul on tegu eriti isiklikku laadi sisuga.”
„Kas sa täpsustada ei sooviks?”
„Ei,” vastas Lisa Lamm ja raputas tõrjuvalt pead. „Ma ei saa ega soovi seda teha. Mis puudutab mobiili, siis sellega on samamoodi. Kuigi leping on firma nimel. Need kõned, mis ta helistas, on meie uurimise seisukohalt väga olulised.”
„Seega me ei saagi teada, mis sellele hinnangule alust annab?”
„Eks sa võid mu otsused edasi kaevata,” ütles Lisa Lamm ja kehitas õlgu.
„See protsess on juba algatatud,” vastas advokaat ja tegi, nagu hakkaks püsti tõusma.
„Ma ei ole veel lõpetanud,” ütles Lisa Lamm. „Seega jäävad minu otsused Erikssoni arvuti ja mobiili konfiskeerimise kohta jõusse. Mis puudutab tema kabineti läbiotsimist, siis võin ma selle praktilise poolega oodata, kuni kohus on oma sõna öelnud, selle aja jooksul on uks muidugi pitseeritud, ning ma eeldan, et võimalikud vastuväited esitate kohe.”
„Ära selle pärast muretse,” ütles advokaat mõrul toonil ja tõusis püsti.
„Mis puudutab läbiotsimise võimalikku laienemist siin büroos, siis sellega tegeleme siis, kui teema päevakorda peaks tõusma. Kas sul on midagi lisada, Annika?” küsis Lisa Lamm ja vaatas Annika Carlssonit, kes ei olnud kogu selle aja sõnagi lausunud.
„Jah,” vastas Annika Carlsson laua taga istujaid silmitsedes. „Loomulikult oleme sunnitud kõik teie töötajad üle kuulama.”
Tema põgus kokkuvõttev noogutus ei jätnud tema plaanidest kahtlustki ja ta ise oli juba välja mõelnud, millistele nuppudele vajutada. Ruumis istus üheksa inimest viieteistkümnest, kes hetkeseisuga advokaadifirmas töötasid. Üks oli haiguslehel ja ülejäänud viis kas siis kohtus või täitsid tööülesandeid väljaspool bürood.
Üks laua taga istujatest paistis teistest märksa rohkem leinavat. Pealegi oli ta nendest kõige noorem ja ilusam. Sind ta keppiski, mõtles Annika Carlsson.
32
Pärast vestlust Jennyga mõtles Bäckström kõigepealt teha tiiru oma alluvate seas ja vaadata, kuidas kulgeb, ent kuna teda oli hakanud kummitama lõunasöök ja fakt, et ta oli pidanud keset ööd üles ärkama, tahtis ta pääseda koju oma Hästensi voodisse, ja teel sinna oli viimane aeg uuesti kuriteopaika külastada, et midagi ikka ka tehtud saaks.
Kõigepealt otsis ta välja oma tööportfelli, mille ta oli pärinud oma endiselt ülemuselt Stockholmi kunagises vägivallakuritegude osakonnas, komissar Fylkingilt, kes oli politseis peaaegu legend. Kardetud, armastatud ja kolleegide seas tuntud kui osakonna isiklik komissar Joobar. Portfell oli kopsakas pruunist nahast asjandus ja politseimaja kullafondi lugu teadis rääkida, et ühele vanalinnas asunud ebaseaduslikule alkoholiklubile tehtud haarangu käigus tassis Joobar selle sees välja kaksteist liitrit viina. Mahukas ja hea, kui peaks sattuma millelegi huvipakkuvale. Seejärel pistis ta sinna oma sülearvuti ja natuke suvalisi pabereid uue juhtumi kohta, juhuks kui keegi tema uudishimulikest kolleegidest peaks huvi tundma, miks ta seda kaasas kannab.
Teel välja peatus ta selle kabineti ukse taga, kus enamik tema kolleegidest istus ja telefoniga rääkis, pabereid luges või arvutit näppis, plaksutas nõudlikult käsi, et nende tähelepanu köita, ja esitas kollektiivse küsimuse. Kas on juhtunud midagi, mis nõuaks tema kohest reageerimist? Pearaputuste ja mõmina järgi otsustades mitte.
„Selge,” ütles Bäckström. „Katsuge siis hoolt kanda, et see asi muutuks. Ise lähen ma kuriteopaigale ja vaatan seal rahulikult veel korra ringi. Nii et näeme homme hommikul.”
„Siis võin ma su ära visata,” ütles Felicia Pettersson, kes pidi Stigsoni välja vahetama ja õhtust küsitlejate vahetust juhtima minema.
33
Juuni alguse pühapäeva õhtu, mõttetu ilm, vähe tegemist ja juba enne keskööd mõtles Ara Dosti oma öövahetuse ära lõpetada, et sõita koju Kistasse magama. See oli enne seda, kui ta sai äkki kutse Nyköpingisse, Stockholmist sada kilomeetrit lõuna poole, ja kui ta sealt tagasi jõudis, oli kell juba pool kaks läbi öösel.
Teen veel viimase tiiru keskuse kõrtside juures, otsustas Ara, ja kui ta Stureplanist mööda sõitis, viipas talle tänavalt üks klient ja palus viia ennast koju Brommasse Alviksvägenile. Hea klient, muidugi täpselt nii rootslaslikult täis nagu svenssonid enamasti, aga ei veiderdanud ega esitanud isegi tavapäraseid küsimusi selle kohta, kuidas ta end oma uuel kodumaal tunneb ja kust ta õieti pärit on.
Mida pidanukski nendele vastama? Tema, kes ta oli sündinud Smålandis põgenikelaagris, oli veetnud terve elu Rootsis ega olnud kordagi käinud oma vanemate kodumaal Iraanis. Aga seekord ei midagi sinnapoolegi ja üleüldse oli tegu hea kliendiga, kes jättis kuhjaga tippi, ja seda tema taksomeetri andmetel kümme minutit pärast kella kaht Brommas Alviksvägenil.
Ara Dosti tegi tagasipöörde maja juures, kus ta kliendi maha oli pannud, ja kui ta jõudis Ålstensgatani ristmikule, et pöörata vasakule ja sõita otseteed kodus Kista korteris juba ootava voodi juurde, oleks võinud asi peaaegu halvasti lõppeda, sest talle tuli suur järveäärne maja tuttav ette ja äkki liikusid mõtted hoopis teise suunda.
Kõigest poole aasta eest oli ta sõidutanud sinna ühe kliendi. Ühe teise svenssoni, kes tuli samuti kõrtsist koju ja oli pealegi