nii edasi. See oli tüüpiline mendijutt, aga tema seda tol ajal ei teadnud. Ta istus kõikvõimalike piirangutega kinni rohkem kui kolm kuud, kuigi oli vaid seitsmeteistaastane. Kordagi ei lastud tal vanematega rääkida, ruumis temperatuur üle kuueteistkümne kraadi ei tõusnud, kõrvalkongi vanamees hakkas igal õhtul kell kaheksa pärsiakeelseid roppusi röökima ega lõpetanud enne hommikusööki. Koskesh. Igatahes õppis Dejan ära ühe hea sõna – litapoeg.
See hakkas tervisele. Iiveldus ja igavene vetsu vahet kusele jooksmine, kui tal suhkur kõrge oli ja nad teda puurist välja ennast liigutama ei lasknud. Või madala suhkruga kaasnev enesetunne, kui vastik toit kurgust alla ei läinud. Tegelikult on see hüpoglükeemia, madal veresuhkur. See oli kõige ilusam sõna, mida ta oskas, aga ka kõige inetum tema haigusega kaasnev nähtus.
Ta tahtis koju ja mitte ainult selleks, et oma diabeediga hakkama saada. Ta tahtis vabaneda õudusunenägudest ja kangetest liigestest. Tahtis süüa ekstra küüslaugukastmega kebabi ja suitsetada siis, kui endal tuju tuleb. Ta tahtis ema kallistust.
Nii et ta hakkas rääkima, see oli tal ju esimene kord kinni istuda.
Kui ta välja lasti, siis sai ta teada, et Adam lobises samuti.
Aga üks neist sulges suu ja hingas läbi nina, ei siristanud ühtegi lauset, oli täiesti vait. Teda hoiti kinni kohtuistungini, kuigi Dejan ja Adam said juba ammu vabaks. Nad hoidsid teda seal nii kaua, et kui nad lõpuks mõisteti süüdi varguses raskendavatel asjaoludel, siis oli tema oma aja juba täies ulatuses ära istunud, ilma et tal oleks olnud võimalust kohtuda või rääkida kellegi teisega peale ülekuulaja ja oma advokaadi.
Teddy.
Pärast rääkis sõber, et tegi kolm korda päevas sada kätekõverdust ja luges vahepeal raamatuid ja niimoodi kannatas selle aja ära.
Pärast seda päeva teadsid nad kõik, kuigi nad seda kõvasti välja ei öelnud. Üks neist on tõeliselt kõva mees.
Ja mitte ainult seda. Ta ütles, et luges seal raamatuid. Selline ta oli: mõnikord rääkis Teddy nagu tema oma isa või õpetaja.
Ta oli teisest materjalist.
Dejan keeras väiksemale teele. Tee ääres seisid ridamisi eramajad, aga vanglale lähemal jäi neid harvemaks. Lund eriti ei olnud, nagu linnaski. Tee lookles metsa ja lihtsalt nalja pärast surus ta jala gaasipedaalile.
Kui ta kurvidele keskendus, hägustusid kuuskede kontuurid. See siin on elu. Nüüd loodab ta, et see elu läheb veel paremaks. Teddy paneb tavaliselt asjad juhtuma ja mitte ainult rusikate abil. Ta lükkab asjad käima oma mõtteviisiga.
Varsti on Dejan vangla juures ja võtab peale oma parima sõbra. Stockholmi kõige kõvema mehe.
Kaheksa aastat on täis ja Najdan „Teddy” Maksumic saab välja.
Oli ilus päev.
Lukk klõpsatas nii, et seda peaaegu ei kuulnud, aga Teddy jaoks oli see vali heli, mida ta oli oodanud mõistetamatult kaua. Ta avas raudukse ja imestas, kui kerge see oli, nagu oleks tehtud paberist.
Ta astus välja ja kissitas valguse poole. Meetri jagu tema peast kõrgemal olid ümmargused turvakaamerad, ta teadis, et nad vaatavad teda praegu valveruumist. Loodetavasti soovivad nad, vähemalt mõned neist, et see saab korda. Et see asi läheb hästi.
Auto mürises nagu katkine traktor, kuigi sel oli vaid bensiinimootor, ja heitgaasid pulbitsesid taeva poole nagu jaanituli. Metallikvärv ja 18-tollised veljed olid ammu oma sära kaotanud ja üks küljepeegel oli mingil põhjusel teibiga parandatud. Teddy ei saanud jätta mõtlemata, kas see auto Södertäljeni ikka vastu peab. Võib-olla tuleb Tumba kandis ratas alt ära või kostab vaikne kolin, auto sureb välja ja nad jäävad tundideks miinuskraadide kätte istuma.
Mulle tuldi järele pätiautoga, mõtles ta suitsupilvele lähenedes. Minu parim sõber vabaduses tuleb mulle järele mingi kuradi pätiautoga.
Auto uks avanes ja välja astus Dejan. Tumesinise jope krae oli üles tõstetud, jope seljal seisis oranžide tähtedega Hugo Boss. Sõbra naeratus oli lai, nagu oleks tema panus hipodroomil täna elu võidu toonud, aga samas nägi ta välja kulunud ja rinnalihaste asemel, mis tavaliselt pluusi all kummusid, punnitas jope hoopis kõhu kohalt.
„My friend,” kisas Dejan.
Nad embasid teineteist paar sekundit. Vanglas keelati paar aastat tagasi füüsiline kontakt kinnipeetute ja külaliste vahel rangelt ära, aga see on nüüd ajalugu.
Teddy tundis kaelal sõbra hingeõhku ja Dejan lausus tõsisema häälega:
„Mees, tere tulemast välja.”
Nad vaatasid teineteist. Dejani silmad olid tumedad, küsivad, samal ajal säravad.
Siis tuli võidunaeratus tagasi. „Sa näed kuradi hea välja.”
„Sina ka,” valetas Teddy.
Ta näitas auto poole ja naeratas. „Sa mulle natuke esinduslikuma sõiduvahendiga ei tahtnud järele tulla? Selliseid peetakse kinni juba ainult kriminaalse välimuse pärast. Vanu logusid luksusautosid.”
Dejan sulges pagasiruumi.
„See ei ole minu oma. Minu auto sai laksu ja ma võtsin Tomase käest laenuks. Ja bemm on ikkagi bemm, sa ise ju vanasti ütlesid niimoodi, kui ma õigesti mäletan.”
„Jah, aga mitte roostepruun ja sellise sumpsiga, millel on eraldi kasti alla vaja.”
„Noh, aga võtame siis sinu Lexuse.” Dejan tegi näo, nagu vaataks ringi, ja irvitas. „Või parkisid selle kaugemale?”
Teddy turtsatas, samal ajal mõtles jälle tüdrukule.
Mismoodi siis oleks olnud, kui talle oleks järele tulnud hoopis Sara.
Üllataval kombel püsis Dejan kiirteel lubatud kiirusel. Teddyl tekkis lausa küsimus, kas sõber on muutunud, aga siis hakkas too rääkima uuest BMW X6-st ja dopinguainete Hiina koopiatest.
Hallundast möödudes hakkasid nad kõnelema kõigist, kellega ta enne süüdimõistmist suhtles. Sõpradest. Või kuidas ta peaks neid nimetama?
Alexander oli maha rahunenud, ostis Stuvstasse ridaelamuboksi, võttis naise, lahutas ja võttis uue naise. Nüüd on tal kolm last, iga eidega üks ja üks, kes sündis kunagi ammu, kui ta alles teismeline oli.
Kui Alex svenssoniks muutus, siis sai Dejani uueks relvakandjaks Tomas. Aga see ei ole sama mis varem, kinnitas Dejan.
Ivan käib ikka sama rada, mida kaheksa aastat tagasi, aga on hierarhias veel kõrgemale tõusnud. Enamasti tegeleb ikka päriselt kasumliku äriga. Diile juhitakse üha enam otse Belgradist või Montenegrost, enamasti kauplevad nad nüüd ise kartellidega ja alati on vaja inimesi, kes kohapeal asju korraldavad.
„Aga mina nii valiv olla ei saa kui tema. Mina teen praegu kõike, mis raha sisse toob,” ütles Dejan. „Ma oskan endiselt sitaks hästi raha tuulde loopida. Pluss üks asi veel. Minu võlg Kum’ile kasvas. Kuradi raske on tegelikult. Solbergeti restoran, mida ma tema jaoks pidasin, läks omadega ikka täiega perse.”
Teddy silmitses end tahavaatepeeglist. Tumeblondid juuksed olid siiliks lõigatud, silmad suured ja rohekaspruunid, nooremana nimetati passis neid kirjuks. Nina oli tömp ja huuled täidlased, ja kuni ta suu kinni hoidis, ei paistnud mustendav auk välja. Üks alumine hammas hakkas vanglas jama tegema ja kuna tal puudus juuretäidiseks raha ja ligipääs korralikule hambaravile, siis otsustati, et hammas tuleb välja tõmmata. Ta proovis peeglisse naeratada. Tegelikult nägi ta täitsa kena välja.
Sellele sõidule oli ta palju kordi mõelnud. Kes talle järele tuleb, mida nad räägivad, kuidas ta pidevalt ringi keerab, vaatab metsa ja maju, mis jäävad tema ja vangla vahele ja iga minutiga üha kaugemale kaovad.
Emelie kabinet oli seitsmendal korrusel ja täna nägi sealt kaugele, lausa Södermalmini välja. Linna taustal joonistusid välja Laurini maja tornid ja Maria lift, kaugemalt paistis Globen, ümmargune ja valge nagu eemalelöödud jalgpall.
Keegi neist ei elanud Stockholmi