Vipiruum. Jens Lapidus

öelgu Josephine mida tahes.

      Telefon helises. Emelie tõstis toru ja kuulis ühe nende sekretäri häält.

      „Saad sa korraks Magnuse juurde tulla?”

      „Muidugi, millal?”

      „Otsekohe.”

      Emelie pani toru hargile ja vangutas pead.

      Josephine ütles: „Äkki saad laupäevaks ja pühapäevaks ka tööd, kui sa nüüd äritegevuse analüüsiga valmis oled? Kas sa proovid ikka selle kutiga deitida?”

      „Jah, Felixiga.”

      „Ütle talle, et uus kohtamine tuleb nii umbes kolme nädala pärast.”

      Leijoni advokaadibüroo juures meeldis Emeliele muu hulgas see, et uksed olid enam-vähem alati valla, välja arvatud koosolekute ajal. Kuigi töötempo oli haigelt kiire, teenuse tase fanaatiline ja ekspertpädevus riigi kõrgemaid – kui abi vajasid, siis võis lihtsalt sisse astuda ja kõike küsida.

      Magnus seisis akna juures ja vaatas välja. Esimese asjana palus ta Emeliel uks sulgeda.

      Emelie mõtles paari nädala tagusele arenguvestlusele. Nad avaldasid talle survet. Välja tulles tahtis ta ainult koju minna, Netflixi käima panna ja teki üle pea tõmmata. Selle asemel helistas ta tookord Josephine’ile, kes ütles, et asi pole üldse nii hull.

      „Suru lihtsalt hambad kokku, ära kunagi neile näita, et see sulle korda läheb. Kas võtame õhtul ühed šampakoksid?”

      Seintel rippusid maalid ja madalatel riiulitel seisid rohkem või vähem krüptilised kunstiteosed. Magnusele meeldis tõesti contemporary art, nagu ta ikka ütles. Emelie teadis, et enamike tööde autorid olid kuulsad rootsi kunstnikud. Karin Mamma Andersson, Ragna Berlin ja mis nende nimed olidki. Emelie, Josephine ja mitmed teised väiksemad tegijad olid neid mitu korda guugeldanud.