kuule, mina näen igal juhul parem välja kui see laip seal,” ütles ta Iani poole osutades.
Ian kergitas klaasi. Aknast langevas valguses helkisid sõlmekujulised plaatinast mansetinööbid.
„Sind on ka nii tore näha, Philip. Ikka sama meeldiv.”
Iani kõrval istus Carl Lewenskiöld, temaga koos käis Philip suvel New Yorgis. Nad pidid kohtuma mõne investoriga, enamasti juutide ja paari lääneranniku, Silicon Valley kutiga, aga lõpuks pandi rohkem pidu. The Ritz oli hea hotell, kus teenindus hõlmas kõike. Kui nad koju jõudsid, siis leidis raha mujalt.
Carli kõrval istus Axel Nisson, kelle vanemad olid head sõbrad Philipi omadega. Axeli kõrval istus siis Lollo, tema oli ka samast koolist. Laua ääres istus veel neli kutti, keda ta juba vanast ajast tundis.
Philip tellis cappuccino ja Mimosa kokteili.
Ian jõi oma Verise Mary lõpuni ja pani klaasi lauale. Tema ees oli juba kaks tühja klaasi.
„Ma istun siin nende tühjade klaasidega juba kakskümmend minutit. Selles kohas tühje klaase vist ära ei viidagi.”
„Ja siis?”
„Kas sa tead, mida see näitab?”
Philip raputas pead.
„Et nad hoiavad personali pealt kokku?”
„Ma ütleks pigem nii: aega võid sa korralikult surnuks lüüa ainult Londonis või New Yorgis, siin on kõik niuksed ludrid.”
Kaks tundi pärast Stephaniest lahkumist ootas ta ikka veel. Proovis telekat vaadata. Kõigil kanalitel „Maamees otsib naist” ja muud sellised asjad. Idioot otsib idiooti: äkki uus idee, millest saade teha?
Ta proovis internetis surfata, vaatas natuke tarbijakrediidi lehekülgi, CashFinansi konkurente. Vaatas ka muid tööasju: arvutusi, e-kirju, aruandeid.
Ta näppis ja vajutas. Sai ühe tableti kätte. Jälle sõber Zoloft.
Ta avas külmiku ja võttis Red Bulli.
Mõtetest peab lahti saama. Ta ei talu seda.
Ta oli murelik. Üksildane. Unustatud.
Tegelikult ei hooli temast keegi. Keegi ei näe teda sellisena, nagu ta on. Peast liikusid läbi tumedad mälupildid. Kisa. Kõhuvalu. Kinnipigistatud silmad.
Ta vajutas välja teised tabletid, neelas viimaste energiajoogilonksudega alla.
Käis edasi-tagasi. Vaatas aknast välja. Näppis mobiiltelefoni. Saatis Ianile sõnumi: „On sul aega ühte mu projekti vaadata? Nimi on CashFinans. Vaatasin nende aruannet, haigelt hea käive.”
Siis mõtles jälle Iani nõrkusele. Paar nädalat tagasi kurtis ta, et peab tööle võtma assistendi, kes tegeleb tema Rootsi valdusettevõtete esmaste maksude maksmisega. Tegelikult on vaja lihtsalt panga kodulehel paaris kohas arvud sisestada, aga tundub, et Ian sellise asjaga hakkama ei saa.
Philip heitis voodile, aga tõusis kohe jälle üles ja tõmbas ruloo alla.
Heitis jälle pikali.
Tõmbas end kerra.
Ootas, millal tabletid mõjuma hakkavad.
Ootas mingit sorti rahu.
Uksekell helises.
Imelik, tavaliselt helistavad nad ju enne mobiilile.
Ta ajas end üles. Avas ukse.
Trepikojas oli pime.
Võis aimata, et seal on paar inimest, aga nende näod ei paistnud.
Neil oli midagi peas. Väikesed augud silmade kohal. Veel pisemad nina kohal, et hingata.
Esimene inimene astus sammu ettepoole. Philip ei jõudnud näha, mis juhtus.
Talle tõmmati midagi pähe – mingi riidest kott.
Philip ahmis õhku. Oli pime. Ta püüdis kangast ära kiskuda.
Keegi hoidis käsi kinni.
Ta rabeles, püüdis end vabaks kiskuda.
Keegi hoidis teda kinni.
Nad tõmbasid ta põrandale.
Kas nad hakkavad teda jälle peksma? Kas need on samad kutid?
Käed suruti kokku. Nad keerasid midagi ümber randmete, oli valus. Ta pani vastu.
Oli juba hilja.
Ta ei saanud käsi liigutada.
Ta lamas, ootas lööke, jalahoope.
„Mida kuradit te tahate?” lõugas ta.
Vastust ei tulnud.
Keegi tõmbas teda jalgadest, nad sidusid ka jalad kinni.
„Mida te tahate?”
Vaikus.
Pimedus surus peale.
Aga lööke ei järgnenud.
Ega jalahoope.
Kostsid tema enda kiired lühikesed hingetõmbed.
Kott oli seest niiske.
Kõvaketas
See algas täpselt seitse nädalat tagasi. Cecilia oli just õuepükste ja vedelevate sokkide järel garderoobi ukse sulgenud, kui naaber helistas.
„Asi on väga imelik, aga minu meelest teie korteris põleb midagi.”
„Mis asja sa räägid?”
„Põleb, ma seisan siin rõdu peal ja vaatan teie korteri poole ja köögist tuleb suitsu. Ma helistasin tuletõrjesse. Tõesti loodan, et kedagi kodus pole.”
Kui Cecilia maja juurde jõudis, seisid seal juba kaks tuletõrjeautot ja ala oli punakollaste lintidega ümber piiratud. Ta surus Lillani süles tugevalt enda vastu, samal ajal kui tahmaste nägudega tuletõrjujad sisse ja välja jooksid. Köögi ja elutoa akna kohal oli sein suitsunud ja eralduslintide tagant paistsid mitme naabri näod.
Cecilia juurde tuli end päästesalga juhina tutvustav tuletõrjuja, kes selgitas olukorda nii hästi, kui oskas. Esimeste sõnade kõrval kahvatas kõik ülejäänu.
Cecilia abikaasa Mats oli kodus. Tuletõrjujad leidsid ta magamistoa põrandalt meelemärkuseta, võib-olla ta kukkus, võib-olla püüdis roomata, et vingugaasi eest pääseda. Õnneks said nad ta ruttu välja ja võisid kinnitada, et mees on elus. Kiirabi viis ta ära. Rohkem päästesalga juht praegu ei teadnud.
Huvitav, mida Mats niimoodi keset päeva kodus tegi? Tavaliselt ei tule ta kunagi enne kuute.
Natukese aja pärast jäi tänaval vaiksemaks, naabrid lahkusid, kui leegid enam majaseinu ei limpsanud.
Päästesalga juht tuli uuesti Cecilia juurde.
„Ta on Huddinge haiglas ja tema elu pole ohus. Õde just helistas. Ta hingas sisse palju suitsu ja vingugaasi, aga nad on positiivselt meelestatud.”
„Kõlab hästi. Tõesti.”
„Kustutasime seal nüüd kõik ära, aga homme tuleb uurija, kes vaatab, kuidas selline õnnetus sai juhtuda. Kas teil on mingit aimu?”
„Ei, absoluutselt mitte. Aga nõudepesumasina vooluühendusega on küll probleeme olnud.”
„Jah, siis võis seal olla lühis või midagi sellist, aga nagu öeldud, seda me vaatame homme.”
Cecilia vaatas päästesalga juhti. Mehe oranžid riided olid määrdunud, põskedesse lõikusid sügavad vaod ja kiivri alt turritavad juuksed olid sassis. Mehe nägu meenutas kedagi, võib-olla Keith Richardsit.
Cecilia tahtis midagi, aga ei suutnud meenutada, mida. Nagu oleks see püüdnud tema tähelepanu äratada, veel miski, mida ta tahtis välja öelda.
„Kas ma tohin korterit näha?”
Esikus rippusid riided seal, kus