usume, et tuli sai alguse siit. Nagu näete, levisid tuli ja suits väga kiiresti. Naabrite korterid said üsna tugevaid veekahjustusi, aga selle pärast ärge teie praegu muretsege. Plast on sulanud, teie köögilaud, näete isegi …”
Vaatepilt oli imelik. Seinad olid tavaliselt Stockholmi valged, see tähendab munakoorekarva, sama tooni olid olnud ka kõik kapiuksed ja sahtlid, nõud ja köögisaar. Nad olid tahtnud minimalistlikku sisustust, ei mingit kribu-krabu, nagu Mats ikka ütles. Aga nüüd, nüüd oli kõik see must või hall. Nagu oleks keegi tahtnud nende maitset negatiivis näidata.
Haises teravalt ja esmalt ahmis ta õhku, aga sellest läks ainult halvemaks. Maitule hais segunes kõrbenud kummi lehaga.
„Äkki panete selle pähe,” osutas tuletõrjuja gaasimaskile, mis ta naisele oli andnud.
Nad seisid hetke vaikselt teineteise kõrval ja vaatasid hävingut. Koorunud värviga lagi oli süsimust, riiuleid nõudepesumasina kohal ei olnud enam ja seal seisnud nõud olid alla kukkunud ja purunenud, kui riiulid põlesid. Põrandat kattis tulekustutuspulbrist, veest ja tuhast löga.
„Kas te tahate teisi tube ka näha?”
Cecilia tahtis. Päästerühma juht osutas magamistoa poole.
Tähendab, Mats leiti siit põrandalt. Cecilia ei saanud endiselt aru, mida mees sellisel ajal kodus võis teha.
Ukselt paistis, et magamistuba oli vähem kahjustatud, tulekahju siia päriselt ei ulatunud, aga lagi ja seinte ülemine osa oli must. Cecilia võttis gaasimaski peast.
Tuletõrjuja viipas ukse poole ja ütles:
„Siin toas levis suits kiiresti, sest lastetoa, elutoa ja esiku uksed olid suletud. Suits pääses ainult siia.”
Cecilia astus paar sammu edasi. Tuletõrjuja jäi koridori, ta rääkis raadiosaatjaga.
Cecilia tundis kohe, et midagi on valesti, midagi oli teisiti kui tavaliselt.
Roosa voodikate paistis tuha all tumesinine. Riidekappide uksed olid kinni, loodetavasti jäid riided puutumata, või on naiivne seda uskuda? Cecilia öökapil lebas isegi Arne Dahli raamat, järjehoidja täpselt seal, kust ta eelmisel õhtul lugemise lõpetas.
Siis ta nägi, mis teisiti on. Akna all väikesel töölaual seisis arvuti. Sülearvuti, ekraan lahti.
Cecilia teadis, et tööl on Matsil lauaarvuti, aga seda sülearvutit polnud Cecilia varem näinud.
Ta läks laua juurde ja puudutas arvutit. Äkki kuulub see mõnele tuletõrjujale?
Ei, klahve kattis tuhk, nagu õhuke kiht halli lund. Arvuti pidi siin olema, kui köögis põles.
Karestatud metall tundus kore ja külm. Ekraan oli pime.
Imelik tunne ei kadunud.
Ta keeras ringi, päästesalga juhti ei olnud seal, aga ta kuulis mehe häält koridorist.
Ta vajutas sisestusklahvile ja ekraan lõi helendama.
See oli kõige haigem asi, mida ta kunagi näinud oli.
15. veebruar
Hommikul espressot valmistades oli Linda ärritunud, seda reetis nagu tavaliselt, tema liikumine. Ta avas järsult kapiukse, rebis kohvipaki külje lahti ja laksatas kapsli masinasse.
Nikola ei tulnud öösel koju. Õhtul kella kaheksa ajal oli ta sõnumi saatnud, et jääb ööseks ühe sõbra juurde.
Paari päeva tagusest vestlusest Mogge Vikingiga ei olnud ikka veel õige aeg õele rääkida, kuigi muule Teddy õieti mõelda ei suutnudki.
Dejaniga ei tahtnud ta ka rääkida. Temalt saaks kindlasti abi, aga sellel oleks oma hind. Seda hinda Teddy maksta ei tahtnud.
„Teddy, ma ei süüdista sind. Kodus ei ööbi ta korralikult enam ammu,” ütles Linda.
„Tahad, ma proovin temaga rääkida?”
Linda mälus ikka oma saia, nagu mõtleks muule. Siis ütles:
„Kui ta mind ei kuula, siis sind ei kuula ta ammugi.”
„Aga millal see algas?”
„Ma ei mäleta. Kas see on mingi ülekuulamine või?”
Õde tõusis, tass käes, võttis viimase lonksu kohvi ja lajatas tassi lauale.
Enne lõunat tegi Teddy kiire jalutuskäigu, jalas Nikola kapist laenatud tossud. Teddy vanadest trenniriietest, mis Linda tervituskorvi pani, ei ole nullkraadise ilmaga kasu. Ta laenas Nikolalt hoopis fliisi ja tuulepluusi.
Wasa kooli staadioni juures kohtas ta koera jalutavat vanemat meest ja paari jooksjat, kes jahedat ilma trotsisid.
Siinkandis pole ta käinud üle kümne aasta. Södertäljes, Genetas, kus ta üles kasvas. Kruusaväljakutel, kus ta on pidanud nii palju jalgpallimänge, et need on mälus muutunud lõputuks karistuslöökide jadaks. Esile tõusis vaid see kord, kui Dejan keset neljanda divisjoni finaalmängu vastasmeeskonna mängijale peaga virutas.
Nüüd oli siin veel üks väljak, Teddy kraapis jalaga lörtsi eest, väljakut kattis kunstmuru.
Kõik tema vanade sõprade pered on siit läinud. Dejani perekond kolis 1995. aastal, Alexi pere paar aastat hiljem. Huvitav, kuidas Nikolal siin elada on. Linda rääkis, et ta oskab peaaegu puhtalt süüria keelt.
Hägerstensvägenil oli Bojan elanud üsna lühikest aega. Isa kolis siia aasta tagasi, aga sellest hoolimata ei olnud Teddy siin varem käinud. Isa ei kutsunud teda päriselt sisse, nii et vanglast kodus käies ei olnud kunagi võimalust.
Bojan võttis pähe, et Södertälje ei ole enam hea koht. Kuigi ta oli elanud seal kogu oma täiskasvanuelu ja tema tütar ning tütrepoeg elasid seal endiselt.
„Jebiga. Ma olen rootslane,” ütles Bojan. „Ja kui rootslased võivad Sö’täljest mujale kolida, siis võin mina ka.”
Irooniline värk, selle linna nime hääldas Bojani kombel ainult Södertälje põliselanik.
Kirjapilule oli Bojan pannud sildi „Palun ikka tõesti ainult tellitud posti”. Ka selle peale Teddy kohe pidi naeratama. Normaalne oleks „ikka tõesti” välja jätta. Aga isa oli ju alati olnud selge sõnaga mees. Kui ta mõtles ikka tõesti ainult tellitud posti, siis mõtles ta, et päris kindlasti ainult seda.
Isal olid jalas pehmed dressipüksid ja seljas sinine pluus, mida ta kandis pükste peal. Jalas olid valged froteesokid ja sussid.
„Najdan, kuidas sul läheb?”
Isa kummardus ja tõmbas allavajunud soki üles.
„Kas väljas on külm?”
„Mitte väga. Kas sa pole täna õues käinud?”
„Ei, kui võimalus on, siis ma parem ei lähe. Kodus on praegu viiskuus kraadi sooja.”
Teddy riputas niiske jope nagisse.
„Esiteks on siin täna üks kraad sooja, nii et asi pole nii hull. Teiseks, mida sa kodu all silmas pead?”
„Loomulikult Belgradi.”
„Sa oled varsti nelikümmend aastat siin elanud.”
„Jah, aga kodu jääb koduks.”
„Aga kas mitte sina ei öelnud mulle, et kolisid Sö’täljest sellepärast ära, et sa oled rootslane?”
Bojan naeratas.
„Mis jutt see on? Ma olengi rootslane, aga koduks jääb alati Belgrad.”
Nad läksid kööki.
Bojan lohistas jalgu järel. Isa, kes alati oli jõu kehastus, kes õpetas Dejanile juba siis, kui too oli viieaastane, et tuleb käia, selg sirge ja pilku maha pööramata ja kõigile julgelt vastu astuda, köötsis nüüd ringi nagu vana pensionär.
Teddy