ära müüs ning selle eest viina ostis. Nädala möödudes olid aga suured näljast hullunud sead mehe surnuks tallanud ja ära söönud. See juhtus, kui ta purjus peaga nende ette magama jäi.
Rott rääkis ka loo, kuidas üks mustlasvanaeit talle käe pealt tulevikku ennustas. Ta oli just tagasi jõudnud järjekordselt kahenädalaselt turneelt Kaluugast, taskus kõva palk, paarsada rubla.
Viimane hääletatud veoauto oli õnnekombel otse kesklinnast läbi sõitnud ning ta Viru hotelli juures maha pannud.
Putkast ostetud sõstraveinilt kork maha keeratud, sammus Rott reipalt Moskva suunas. Tammsaare pargis liipas talle vastu mustlasvanaeit, kes soovis käe pealt tulevikku ennustada.
Hea tujuga ulataski Rott käe ning naine hakkas näpuga jooni uurima ja pobisema pikast reisist, kust ta on tulnud, kenast tumedaverelisest tüdrukust, kellega ta varsti tutvub ning perekonna loob. Siis ühest teisest tüdrukust, kes on temasse armunud, ja nii edasi. Ennustused tundusid kohati klappivat, kõiges tundus palju tõepärast ja tuttavlikku ning Rotti hakkas asi huvitama.
Enne iga uut ennustust küsis naine kümme rubla õnneraha juurde. Mustlanna rääkis veel palju tulevikku ja minevikku puudutavaid asju ning ütles lahkudes, et Rotil tuleb kindlasti meeles pidada sõnu “vesi” ja “kala”, sest need pidada tema elus väga tähtsad olema.
Rott kirjeldas veidrat transitaolist tunnet, mis teda ennustamise ajal valdas. Ja et ta avastas end kõndimas, peos viimased kakskümmend viis rubla, Tammsaare pargist Moskva poole, korrates kõva häälega: “Vesi ja kala, vesi ja kala, vesi ja kala.”
“Mida paganat ma teen,” mõtles ta ühel hetkel ringi keerates, aga mutt oli juba kadunud. Õnneks oli varem ostetud sõstravein alles ja äsjase palgapäeva tõttu oli Moskva täis inimesi, kes üksteisele lõputult välja tegid. Nii et õhtu täiesti rikutud polnud.
Rott suhtus sellegipoolest mustlastesse hästi, sest üks tema vanaemadest oli samuti mustlanna.
Naersime ja tuletasime meelde teisi juhtumeid, kus mustlased meiesugustelt lollidelt raha pumbata oskasid.
Moskvast väljudes otsustasime, et joome Karoliina terrassil veel klaasi hõõgveini ja seejärel sõidame taksodega Muugale. Linn oli tulvil turiste, inimesed kõndisid sooja suvist ööd nautides tänavatel. Valitses eufooria ning kohvikute ja baaride avatud ustest paiskus valgust, kõikjal käis elu.
Harju tänava nurgal kohtasime kolme tuttavat geid: Martiinit, Fernandot ja Rened. Nende valged teksad ja tennised helendasid pimeduses ning nad laulsid üksteisel kätest kinni hoides mahedate häältega: “Me kolmekesi tuleme präänikute maalt…”
“Hei, vaadake, Bii Džiis,” hõikas keegi meie Muuga grupist ja geid kihistasid selle peale meelitatult.
“Teate, me tuleme Gnoomist praegu, üks somm tegi terve õhtu šampust ja vanakat välja, me oleme jumala purjus,” itsitas Fernando.
Gnoom oli kuum koht ja naljalt sinna sisse ei pääsenud, ahnele šveitserile pidi selleks vähemalt rubla pihku toppima. Rubla eest sai aga poest juba peaaegu pudeli veini.
Ka geide elu oli väga keeruline ning pälvis ühiskonna totaalset hukkamõistu, Nõukogude Liidu seaduste järgi võis selle eest isegi vangi sattuda. Esimesed kapist välja tulnud homod olid aktsepteeritud vaid Moskva ja Pegasuse kohvikus käiva boheemlaskonna hulgas.
Lõpuks saime taksod ja sõit läks läbi öise Pirita Muuga suunas.
Olin purjus ja õnnelik ja isegi selles, et Monika jäi tulemata, polnud midagi hullu…
Järgmisel päeval sain teada, et Monikat oli linnas nähtud pidutsemas ühe tüübiga, keda ka mina pisut teadsin. Otsustasin selle kohta temalt aru pärida.
Monika oli telefonis tõrges ja ütles, et võib olla, kellega tahab, ja et ta ei soovigi enam minuga kohtuda. Sain aru, et arvatavasti on ta oma uude kutti, kes oli minust 10 aastat vanem ning kel oli isiklik korter ja raha, ära armunud.
Meel läks mustaks ja jõin ennast õhtul Moskvas korralikult täis.
Üritasin Monikale veel paar korda purjus peaga helistada, aga ta viskas mind kuuldes toru ära. Lõin meeleheites pikali telefoniputka kõrval seisva prügikasti ja kohe pidas mind kinni seda pealt näinud miilitsapatrull. Paar tuttavat Moskva eest tulid mind päästma ja seletasid miilitsale olukorra ära, et kuti pruut jättis ta maha jne. Miilits oli mõistev ja ütles, et olgu, aga las läheb kohe koju. Läksin tuikudes minema, aga korraga tulid meelde kõik meie jutud ja suudlused, ning virutasin kogemata veel ühele prügikastile jalaga.
Sama miilits tuli uuesti ligi, vabandas ja ütles, et peab mind kahjuks ikkagi kinni pidama. Minu enda huvides. Öö veetsin kainestusmajas.
Allan 1996.
Punk
Moskva kohvik oli paradiis. Võimalus, kohtumiskoht ja pelgupaik paljudele, kes nõukogude silmaklappidega ühiskonna suhtes tundlikud olid või seal ennast võõrana tundsid. Et aru saada, miks see nii oli, pean ajas mõned aastad tagasi lendama ja jutustama pisut oma hilisemast noorpõlvest.
Pärast kaheksanda klassi lõpetamist olin sügisel tagasi koolis, sedapuhku juba keskkoolis.
Lapsepõlv oli läbi saanud ja elu tundus minevat järjest huvitavamaks. Liikusime sõpradega nüüd rohkem ka linna peal. Sealsetes kohvikutes ja baarides toimus palju enam kui kodu lähedal Laagri ja Pääsküla kandis. Ükspäev Raekoja platsilt läbi jalutades märkasime kaht väga erilist tüüpi. Neil olid veidralt turris soengud ja ees päikeseprillid, kuigi oli oktoober. Kummalised, ajatult mõjuvad riided olid täis riputatud läikivaid kette, märke ja haaknõelu.
Kujud elektriseerisid halli ja luitunud tänavapilti ning äratasid palju tähelepanu. Õhust oli aru saada, et toimumas on midagi uut ja kummalist.
Õige pea hakkasid levima jutud uuest moest nimetusega punk.
Uus stiil oli hästi mõistetav ja sobis nagu kinnas neile, kes olid tüdinenud tüüpilisest nõukogulikust karjamentaliteedist ja lahkhelidest vanematega ning soovisid oma tõekspidamisi mingilgi moel kuuldavaks teha.
Võtmeks sai välimus, sest just see läks kõigile tohutult korda. Riietuda tuli võimalikult absurdselt, põhiline oli vastanduda hetke moetrendile.
Olles oma staatuse valinud, sukeldusime pööningutele ja panipaikadesse, kus leidus lademes Eesti Vabariigi aegseid riideesemeid. Ülikondi, nahktagisid, mantleid ja teisi moest läinud asju sai ehtida koerakettide, haaknõelte, tabalukkudega. Või kõige muuga, mis polnud sobilik või sünnis.
Klassikalistel, 1980ndate alguse Eesti punkaritel võis seljas näha kas 30ndate stiilis patšokkidega ülikondi või 60ndate stiilis kitsalõikelisi ülikondi, kuhu juurde käisid kindlasti ülikitsas lips ja mustad terava ninaga kingad. Sest enamik “korralikke” inimesi kandis veel 70ndate laiu lipse, alt laienevaid viigipükse ja platvormkingi. Külmemal ajal panime selga vanad heledad tolmumantlid ja sinelid. Paremad palad olid vanad nahkmantlid ning traktoristidele mõeldud paksust nahast tagid. Jalatsitest olid hinnatud kas ketsid või pikkade säärtega läikivad ohvitserikirsad. Neid ja paljusid muid lahedaid asju sai odavalt osta sõjaväepoodidest.
Täiendavateks aksessuaarideks sobisid hästi väike arstikohver või triikraud. Efekti suurendamise huvides panid mõned punkarid neile rattad alla, et asju saaks tänaval kolinal järel vedada. Koolis sai käia portfelli asemel ämbri või vana pappkohvriga. Pinginaabri vanem vend monteeris oma “koolikohvrile” külge auto suunatuled, mis vajadusel ka suunda näitasid. Tulesid toitis kohvrisse peidetud mootorrattaaku.
Ühele meie 10. keskkooli talvisele punküritusele kaasati vanad mootorrattad ning muu hulgas toimus jääralli. Liuvälja sisse puuritud aukude tõttu, mis olid vajalikud punk-kalapüügiks, keelati aga kooli territooriumil kõik sellelaadsed asjad.
Üritused jätkusid aga loomulikult kooliväliselt, kellegi korteris, tühjas suvilas, mõnes maamajas, parkides ja mujal. Koguneti, joodi pisut õlut ning arutati pungi ja ühiskonnaga seotud asju. Koosviibimisi korraldades järgiti kõige paremat