irooniline rääkimisstiil hakkas tahtmatult külge.
Villu Kadrioru-korteris käis palju külalisi ja kui Moskvasse mõni liigselt kokutav või itsitav punkar saabus, siis oli kohe aru saada, et ta on veetnud päevakese Villu pool. Kõik punkariteks hakanud said sel ajal kiiresti sõpradeks. Tutvusin Villuga sõber Ivo Uukkivi kaudu, keda hüüti tema maani ulatuva musta nahkmantli tõttu Mungaks.
Jõime Mungaga pärast mingit 20. keskkoolis toimunud kontserti kooli tagahoovis õlut ja arutasime punkliikumisega seotud tähtsaid küsimusi. Ja otsustasime muu hulgas, et hakkame koos bändi tegema. Munk kutsus kampa ka Villu ning tegimegi mõni aeg ühes Pääsküla garaažis proove. Mina ja Villu mängisime kitarre, Munk laulis ning Peep Männil Ajutisest Valitsusest oli trummidel. Kindlat bassimeest esialgu polnud ning seda pilli üritasid näppida kordamööda kõik proovidesse sattunud pealtvaatajad. Ajutine Valitsus, meie esimene punkbänd, oli selleks ajaks laiali läinud ning seetõttu sattus kavasse ka paar selle bändi lugu. Harjutasime Villu välja mõeldud leidlike ja naljakate tekstidega punklugusid “Naabermaja Rita” ja “Mõrvar Ervin Viks”.
Mina lahkusin ühel hetkel, sest hakkasin vahepeal huvi tundma uue, futuristliku muusika vastu. Karmikõlaline, Sex Pistolsi stiilis 70ndate lõpu punk oli 1982. aastaks muutunud pisut lihtsamaks ja meloodilisemaks. Uusi selle liini bände nimetati koondnimega new wave. Minimalistlikum, süntesaatoritel põhinev futurism oli üks new wave’i uuemaid harusid. Romantilise maailmavaatega futuristid meikisid ennast ja kandsid musti riideid ja valgeid pluuse. Laval nägid nad välja nagu robotid või tulnukad. Tuntumad nimed olid Classic Noveaux, Human League ja Ultravox. Mulle meeldis nende stiil ning proovisin ka enda lokki kiskuvatest juustest sirget tukka välja võluda. Munk tögas seda sõbralikult, ajades igal võimalusel mu hoolikalt juukselakiga sirgeks töödeldud tulemuse sassi.
Munk ja Villu aga jätkasid proove ning said kokku kindla koosseisu. Ja pärast üht Nõmme kultuurimajas toimunud kontserti sai rääkida uuest punkbändist, mille olime nimetanud Velikije Lukiks. Velikije Lukis olid ühinenud mitmete 80ndate alguse punkbändide juhtfiguurid ja see oli hea kokkuvõte tolleaegsest Eesti tingimustes tekkinud pungist.
Aastaid hiljem, kui Velikije Lukis mänginud pillimehed hakkasid stiili mujale kallutama, tegi pungile truuks jääda sooviv Villu uue, stiilipuhtama bändi JMKE. See oli lihtne trio ning Villu lood ja aja jooksul tekkinud kitarrikäsitsus tegi sellest ainulaadse ansambli. Nende “Tere, perestroika” on üks Eesti pungi igavesse klassikasse kuuluvatest lauludest.
Ajutine Valitsus
Oli 1979. aasta, Propeller oli kuulsuse tipul. Kord ühe sõbra juures sattus mulle kätte tema vana naturaalkitarr. Ma polnud iialgi ette kujutanud, et võiksin kitarri mängida, aga üritasin sellegipoolest Propelleri “Mona Lisat” plännida. Korraga sain aimduse, et kitarrikeeli kaelal alla vajutades ja näppe kaelal edasi-tagasi liigutades on võimalik soovitud noote kuuldavale tuua ning asi kõlaski pisut “Mona Lisa” sarnaselt. Oma uuest oskusest vaimustuses, küsisin kitarri laenuks, ja kuna sõber ei teinud sellega midagi, saingi pilli enda valdusse.
Tegevus haaras mind täielikult ning varsti oskasin Propelleri lugudest mängida veel “Pankrotti”, “Kolme kolpa” ja “Kuradit”.
Kuuldused minu huvist kitarrimängu vastu jõudsid ka tuttavate kõrvu. Varsti mainis keegi, et kutid ühest punkbändist otsivad endale teist kitarristi. Ja et mina peaksin kindlasti proovima. Puiklesin vastu ja seletasin, et olen vaid kuu aega mänginud ega oska tegelikult midagi. Tüüp aga rahustas mind ja ütles, et see bänd ka just alles alustas ja oskab veel vähem. Igatahes rääkis ta mu ära ja läksime ühel päeval asja üle vaatama. Jõudsime Lasnamäe alguses asuvasse vanasse puust kontorihoonesse ja avasime bändiruumi ukse.
Bänd, kes pidi väidetavalt olema alles alustanud, nägi välja nagu mõne lääne ajakirja kaanefoto. Lauljal-kitarristil olid ees peegelklaasidega päikeseprillid ja seljas lukkudega nahktagi. Kaelas rippus tal must, sädeleva rohelise kattega elektrikitarr, seina ääres seisid reas mitu suurt võimendit ja ruumi lõpus poodiumil kõrgus trummikomplekt. Ukse juures paikneva klaveri kõrval toolidel istus kaks tütarlast, tõenäoliselt bändi austajad. Üks neist kandis liibuvat madrusesärki, oli lahedalt meigitud ja kena.
Trummar, aktiivne rock’n’rolli soengu ja maikaga tüüp lõi pulkadel loo lahti ning ruumi täitis kvaliteetne punksaund, ehe nagu plaadilt. Lugu oli Ramonese “Hey Ho Let’s Go”.
Läksin üleni higiseks ja proovisin ära hiilida, aga mu süüdimatu tuttav seisis jalga põntsutades uksel risti ees ning pidin paigale jääma. Loo lõppedes ulatas laulja mulle šefi liigutusega kidra ja kogu seltskond jäi huviga ootama, mida ma sellega teen…
Riputasin elektrikitarri, mida olin seni vaid eemalt näinud, kuidagi kaela, ja proovisin mängida ühel keelel Propelleri “Kuradi” soolot. See läks mitmes kohas sassi ja kostis nagu hiire peer.
Bänd kaotas kohe minu vastu huvi ning jätkas proovi, kitarristi käsi käis keelte kohal šefilt üles-alla ja kuuldavale tulid järjest uued pärlid. Ka madrusesärgis tütarlaps keeras pilgu ükskõikselt ära.
“Raisk!” kirusin oma lollust mõttes ja otsustasin, maksku mis maksab, kitarrimängu korralikult selgeks saada. Hiljem, proovi lõppedes, mainis sõbralik laulja õnneks, et võiksin veel pisut harjutada ning siis uuesti proovima tulla. Sain teada ka bändi nime, mis oli Punk T. Punk T oli tollase Generaator M kõrval selle aja üks viimistletumaid ja stiilsemaid punkbände.
Lisaks laulja Artur Poolale mängis bändis trumme Rainis Kingu, kellega meie teed 10 aastat hiljem, 1993. aastal Vennaskonnas põhjalikumalt ristusid.
Kodus panin väikese makimikrofoni naturaalkitarri keelte all paiknevast august sisse ning ühendasin pistiku vana lampraadio sisendiga. Raadiot kõvemaks keerates kostiski sealt elektrikitarri omaga sarnast plärinat ning mõnda aega sain nii harjutada. Varsti avastasin, et naabripoisi raadio teeb veel tõhusamat häält, ja käisin vahel ka seal mängimas.
Ebamugavaks tegi asja kolin, mida mikrofoni liikumine kitarri sees tekitas, ning huugav vilistamine, mis tekkis kohe, kui juhtusin kogemata kitarri liigselt raadiokõlari suunas keerama. Makimikrofoni juhe oli liiga lühike, et ennast mugavalt tunda.
Otsustasin oma naturaalpanni vahetada korraliku elektrikitarri vastu ja hankida võimenduse, millega saaks hakata päriselt bändi tegema.
Sõber paralleelklassist, keda hüüti perekonnanime järgi Plingiks, tundis ühe rokkmuusikat mängiva ansambli kutte ning otsustasime neilt helitehnika hankimise kohta nõu küsida. Läksime prooviruumi, mis asus Rahumäel kellegi saunas. Jutu käigus selguski, et bänd soovis kogu oma tehnika koos trummide ja muuga maha müüa, et endale uus ja võimsam hankida.
Meile oli see nagu taeva kingitus ja hakkasime mõtlema, kust vajalik raha kokku saada.
Plingi ema töötas elektroonikatehases Punane Ret ja sebis meid ilma vaevata sinna suvekuudeks tööle. Keerasime päevad läbi elektroonilistele mõõteriistadele nuppe külge ja tegime muud, mida nõuti. Kuu aja pärast oli piisav summa koos.
Mina ostsin kitarri, mis juhtumisi oli täpselt samasugune nagu Punk T kitarristil Artur Poolal. Veidra kuju ja suure kangiga, üks esimesi Venemaal toodetud elektrikitarre, nimega Tonika.
Plink sai oranži balalaikakujulise bassi Ural.
Saime lõpuks kokku terve bändi. Laulma hakkas klassivend Peep Männil ja trumme mängima Herk Haug. Selgus, et Herk oli pärit muusikute suguvõsast. Tema isa oli helilooja Arved Haug ja õde laulja Reet Linna. Erinevalt meist oli Herk kellegi profi käe all juba pisut trumme õppinud.
Oli suvevaheaeg ja saime sügiseni loa teha bändi Kivimäel paiknevas 29. koolis. Panime oma kola tolmuse ja higilõhnalise võimla taganurka üles ja ansamblitegevus võis alata.
Punkius Muusikuse kitarristil Hillaril oli hea meel, et kogu nende kola müüdud sai, ning ta näitas mulle kitarril mõned vajalikud võtted ja akordid, mille peale tulemine oleks endal palju aega võtnud. Otsustasime ostetud trummikomplekti pungimaks disainida ja kangutasime sealt maha liiga diskolikult sätendava kollase dekoorikihi. Seejärel kleepisime trummid üle venekeelsete Pravda ja Izvestija ajalehtedega