Sari “Olümpiavõitjad”
Varem ilmunud:
“Jaan Talts” 2004
“Jaak Uudmäe” 2004
“Aavo Pikkuus” 2004
“Johannes Kotkas” 2005
“Svetlana Tširkova” 2006
“Jüri Tarmak” 2006
“Mait Riisman” 2006
“Erika Salumäe” 2006
“Voldemar Väli” 2007
“Alfred Neuland” 2007
“Viljar Loor” 2007
“Ivar Stukolkin” 2008
“Kristjan Palusalu” 2008
“Osvald Käpp” 2008
“Ants Antson” 2008
Proloog
Olen mõelnud, miks just minul õnnestus teha palju maailmarekordeid ja rekordeid üldse. Ja miks mina lihtsa maapoisina kusagilt Eestimaa nurgast Massiarust üldse sattusin suurde sporti.
Nii öelda jala ukse vahele saavad ju paljud, aga sealt edasi väga vähesed. Mina aga trügisin edasi ja üllatavalt kiiresti ja kindlalt, nagu olekski mulle koht seal üleval reser veeritud. Ma ei olnud käinud üheski spordikoolis, mul ei olnud kuulsaid ega tarku algteadmiste jagajaid, olin kehaliselt suhteliselt andetu – koolis oma klassis ja hiljem tehnikumis esimesel kursusel kõige noorem ja väiksem.
Ka vendadest olin kõige noorem ja väiksem. Ma ei mäleta väga konkreetselt, aga oli juhuseid, kui suured ja tugevamad mulle nii kodus kui koolis koha kätte näitasid. Võibolla siit sai alguse minu halastamatu edasipürgimise vaim. Võimalik.
Ja lõppude lõpuks polegi nüüd see nii tähtis, kuidas kõik algas. Tähtis on see, et asi toimus. Aga läks ju päris hästi, olgugi et oli ka pettumusi ja alati tahtsin parimat. Kahju on mõnest tulemusest, mis jäi tegemata erinevate põhjuste tõttu, kuigi sportlik vorm seda ometi lubas.
Näiteks 600 kg Münchenis. Võidud mind nii väga ei huvitanud. Mind huvitas rohkem see, milleks inimene – mina – võimeline on.
Sellepärast loobusin ka paljudest tähtsatest võistlustest, kus jagati kulda ja kuulsust. NSV Liidu rahvaste spartakiaadist 1971 ja samal sügisel Peruus toimunud MM-võistlustest. Need kullad oleksin ma võitnud ka viletsa vormiga, aga nendel päevadel poleks ma tõstnud maailmarekordeid. Nii et parem ravisin vigastusi või tegin trenni.
Nüüd siis natuke rekorditest. Naljaga pooleks, aga mul oli ju lihtne maailmarekordit teha, sest enamik kordi pidin selleks ainult püstitama isikliku rekordi.
Tänastel sportlastel siin Eestimaal on seis keerulisem: jookse, hüppa, heida või tõuka isiklik, aga see on veel väga kaugel maailmarekordist. Isegi meie tänased iidolid Erki Nool või Andrus Värnik ei saaks isikliku rekordiga lähedale maailma tipptulemusele. Liiga paljud sportlased räägivad, et tähtsam kui tagajärg on koht.
Mis siis teha?
Vaja on treenida arengu nimel ja mitte rahulduda saavutatud kohtadega. Pigem mõelge heale tagajärjele, küll siis ka hea koht tuleb. A- ja B-normist ei tohi saada eesmärk, et pääseda suurvõistlustele. Eesmärk peab olema võita suurvõistlus. Pidev areng kõige kõrgema eesmärgi nimel võib viia võidule.
Treenimise eesmärk on areneda – pidevalt püstitada isiklikke rekordeid, kuni isiklik rekord on ka maailmarekord.
See oleks soovitus tänastele ja homsetele tegijatele.
Olümpiavõitja Jaan Talts
Visioon spordikangelasest
Iga aastaring, mis tuleb ajalooraamatusse juurde, maalib kõrgemaks mäetipu, kus kord kõndis Jaan Talts. Mööduvad aastad, tulevad ja lähevad uued spordipõlvkonnad, kuid mäest, mille oma medalitest ja rekorditest kuhjas kokku Talts, ei saa üle ega ümber. Ei saa ümber Taltsistki, kes vastupidiselt paljudele teistele spordisangaritele on tegija ka pärast sporditeed.
Taltsi fenomen pani kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnendate alguses iga spordist huvitatud mehehakatise kangi sikutama. Mis sest, et ehtsat kangi asendas hoovis või õuel vahel tavaline raudkang, otstes erineva läbimõõduga drenaažitorud. Ohtlik? Aga muidugi.
Seda siis ei mõeldud. Koolipoisid tahtsid Taltsi teha, aga tõstekange ei jätkunud igale poole. Kus need koolisaalides veel olid, tekkisid vahetunnis järjekorrad, sest kangist niisama mööda ei mindud. Olid sa siis jooksja või maletaja.
Talts lummas oma saavutustega nagu Nurmi soomlasi või Borg rootslasi.
Jättes kõrvale olümpia – ja maailmamedalid, on Taltsil välja pakkuda mõõdupuud, tippsaavutuste kooslus, mida ühelgi teisel eestlasel spordiajaloo jooksul pole õnnestunud korda saata:
NSV Liidu aasta parim sportlane, valimine maailma kümne parima sportlase hulka ja lõpuks 43 maailmarekordit. Talts on neid teinud rohkem kui ülejäänud Eesti sportlased olümpiaaladel kokku. Need seavad ta maailma kõigi aegade neljandaks tõstjaks.
Suur tahtja, tülikas nõudja, igavene maailmaparandaja, läbi seina tungija – need on kõige tavalisemad sõnad, millegaTaltsi iseloomustati aastate eest, iseloomustatakse tänagi. Rahulolematus ei ole aga Taltsi puhul sugugi kibestumine, sest Talts pole viriseja tüüpi. Virisev kibestuja tema võiduteed ei tallaks.
Küll ei suuda ta aga leppida selle ükskõiksuse, halluse, kadeduse, rumaluse või käegalöömisega, mis igal sammul maailmaparandajat ärritab. Ja keda ta sellega osatab, see rähmab käega: ah, see on kibestumisest.
Püüdes mõelda, mis oli see löökmehhanism, mis Taltsi tegutsemisvedru käivitas, jõuad varem või hiljem tema sporditee algusaega. Kui Eesti unustas lubadustele vaatamata oma poja ja lükkas Vene armee hoolde. Kellelgi polnud temast siis sooja ega külma. Kadunud poeg leiti enda jaoks uuesti üles kaks ja pool aastat hiljem Riiast, kui ta juba rahvusvahelist klassi näitas.
Võibolla just see unustamine käivitaski Taltsi vedru, tegi temast võitleja ja maailmaparandaja. Nagu tegelikult on taolistel puhkudel juhtunud veel mitme teisegi tippsportlasega. Kõik võib olla.
Ja sellepärast Talts ütlebki, et Mexico olümpiamängudel medalit vastu võttes ei tundnud ta midagi rahvuslikku.
“Mis mõtteid sai mul olla iseseisvast Eestist? Mart Laar võibolla teadis, et varsti tuleb Eesti riik. Mina seda siis ei teadnud ega osanud midagi sellist unistadagi…
Tegin alati sporti nii, et silme ees olid vaid tulemus ja tagajärg. Poliitikute pärusmaale ma ei kippunud,” ütleb ta aastaid hiljem.
Just sealt ka see hirmus tahtmine läbi halli seina teed murda ja kergitada saladuskatet, milleks on inimene üldse võimeline. Kus on tema piir? Enda piir? Taltsi huvitas pidev areng, rekordite uuendamine, võit ise oli alati teisejärguline. Sest kui tuli rekord, oli võit kui tasuta kaasaanne. Paigal tammuv sportlane on tema jaoks kaotaja.
Nii murdis ta ka sellest arusaamast malli võttes trenni teha. Lõhkus selleks ukselukke või viskas puruks võimla akna, sest ta pidi treenima. Nädalapäevast ja kellaajast hoolimata, sest nii oli ta ammu planeerinud, kirjutanud treeningupäevikusse ning sealt enam tagasiandmist ei olnud. Ei armu iseendale ega ka teistele.
Teised, kes polnud Taltsid, kellest ei saanud Taltse, seda ei mõistnud ega mõistagi.
Tiit Lääne
Jaan Taltsi kronoloogia
Sündisin 19. mail 1944. aastal Pärnumaal Massiarus.
1951. aasta sügisel läksin kohalikku 7-klassilisse kooli, mille lõpetasin 1958. aasta kevadel.
1958. aasta sügisel astusin Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi.
1959. aasta sügisel kolis tehnikum Tihemetsa ja lõpetasin selle 1963. aasta talvel.
1962. aastal tulin maaspordiühingu Jõud ja Eesti juunioride meistriks. 1963. aasta sügisel sai minust TRÜ kehakultuuri teaduskonna üliõpilane, kuid