Albert Oja, 1968
“Albert Oja ehk ongi suurim ”süüdlane”, et minust on saanud hea tõstja. Piltlikult öeldes tõstsime esimesed kilogrammid Albertiga koos, sest ma ei teadnud siis isegi, kuidas oleks kangist parem kinni hoida, rääkimata tehnikast.”
“Maanoorte tõstetreeneriks sain 1961. aasta sügisel. Esimene treeningulaager, millest Jaan osa võttis, peeti 1962. aasta veebruaris Abja – Paluojal.
Jaan jäi meelde oma tragidusega. Kui mõni teine ei viitsinud kaks korda päevas harjutada, siis teda pidi keelama üleliia treenimast. Aina tegi ta kõikvõimalikke abiharjutusi, oli väga aktiivse hoiakuga, küsis ühte ja teist, palus end kõrvalt vaadata. Ta oli siis hädas fikseerimisega: võttis kangi kenasti rinnale, tõukas ka üles, kuid ei lukustanud käsi õlaliigesest. Juba hakati rääkima, et see on poisil kaasasündinud viga… Hiljem tõukas, et hoia ja keela.”
“Eile lõppesid Harjuoru võimlas Eesti noorsoo meistrivõistlused tõstmises. Võistluste käigus saavutasid noored tõstjad jälle suurepäraseid tulemusi.
Heas hoos oli abjalane Jaan Talts. Kui noormehel nädal aega tagasi uue üleliidulise ja maailma noorsoorekordi püstitamine poolraskekaalu tõukamises ei õnnestunud, siis eile sai Talts rekordraskusest 155,5 kg jagu juba teisel katsel, kirjutades seega oma nime NSV Liidu tõstmise rekorditabelisse. Kuigi tulemus ületab ka poole kiloga soomlasele Karl Nuotiole kuuluva noorsoo maailmarekordi, ei lähe see kinnitamisele, sest tagajärje fikseerimisel puudusid määrustele vastava tasemega kohtunikud.”
“1962. aastal, siis ta pääses nagu paisu tagant, tulid tulemused. 390 kg aasta lõpul oli suur üllatus. Neljasaja kilo tegijaid võis ju meil ühe käe sõrmedel üles lugeda.”
“Olid mingid võistlused Tartus. Võistlesin kaasa väljaspool arvestust. Tahtsin püstitada rebimises Eesti rekordit, sest viimastel treeningutel olin rebimises hea. Proovisin 120+120+125+125. Ei rebinud ühtegi raskust ja pealekauba murdsin kätt küünarliigesest. Järeldus: ei maksa võistelda mõtlematult. Võistlus toimugu plaanikohaselt.”
“Nüüd teen paar päeva puhkust ja hakkan valmistuma Eesti meistrivõistlusteks. Olen sel hooajal end liiga palju tapnud ja ei jõua enam treenida. Enesetunne on väga halb.”
“Väga kahju, kuid kõik jääb pooleli. Homme lähen aega teenima. Tallinnas oli mulle varem lubatud ajada asjad nii, et ajateenistusse kutsumise korral saaksin teenima jääda Eestisse, nagu Kool, Nuude ja teised, või satuksin vähemalt sellisesse kohta, kus võimalused edasiseks treeninguks.
Nüüd olin kutsealusena Tartust Tallinna jõudnud. Ootasin viimase minutini, millal mind otsima tullakse. Ei tuldud. Ešelon läks teele, peatus Tartus, peatus Riias – ei midagi. Siis ma enam ei oodanud. Kui meid lõpuks Poltaavas rongilt maha kamandati, mõtlesin: mis spordimeest on minust kolme kuu pärast, missugusena lahkun siit kolme aasta pärast.”
“Miks ma Jaani külge jäin? Jah… Ma polnud Eesti spordis veel kedagi sellist näinud. Missugune tahtejõud, auahnus ja nahaalsus üheskoos – kas või puruks! Ärkas huvi: kui kaugele võib see mees välja jõuda? Missuguseid asju korda saata? Sealjuures polnud ta ju mingi talent.”
“Miks eesti tõstjad nii vähe arenevad? Mina panen selle 90 protsendi ulatuses treenerite süüks. Nad käisid siin meilgi külas, kuid esitasid naiivseid küsimusi, mille kohta raamatutes ja ajakirjades on ammugi vastused antud.
Mu vend Ain tõstab ka pisut. Käisin teda Tallinnas vaatamas ja olin treeningul. Seal nägin, et noori õpetatakse valesti. Mul oli muidugi piinlik öelda, sest treener oli paarkümmend aastat minust vanem.”
“Koondise liikmed ei pea treeningupäevikut. Sellest häbiväärsemat asja ei saagi olla. Järelikult ei ole treenerid oma kohustuste kõrgusel.”
“Räägitakse, et rauamürakate tõstmine pole emotsionaalne. Mina arvan teisiti: tõstmine on üks mehine ala. Alati, kui asun kangi kallale, olen enne raskuse pealepanekut veendunud, et saan selle üles.”
“Nii nagu mullu saavad seekordki aasta parima sportlase tiitliga kaasneva Spordilehe rahvariides nuku Laine Erik ja Jaan Talts.”
“Jaan, ära ole ülekohtune kodupubliku vastu. Meie pole Sind hetkekski unustanud. Ära unusta ka meid. Võistle ometi kordki Maarjamaal.”
“Kuid 15. juuni 1969 läheb Eesti tõstespordi ajalukku. Sel päeval sai Kalevi spordihallis teoks tõstjate suurunelm – Jaan Talts tõukas esimese eestlasena sirgetele kätele 200 kilogrammi.
Mitmed korrad oli Jaan Talts juba varemgi võtnud sihikule 200 – kilose kangi. Kuid ikka ei klappinud midagi. Psühholoogiline barjäär takistas 200 – kilost kangi tõukamast Kiievis rahvusvahelistel võistlustel, Soomes ja mujal. Eile see takistus lõpuks ületati…
Talts võttis NSV Liidu raskekaalurekordid enda nimele, surudes 180, rebides 150 ja tõugates 200 kg. Eilne võistluspäev kinnitas, et väsimatul Jaan Taltsil on püssirohi kuiv. Suurvõistlusteni on aega kolm kuud.”
“Sa oled olnud meie noortele suureks eeskujuks. Su tähelendu on jälginud kogu meie kollektiiv alati pingsa kaasaelamisega. 1958. aastal läksid Sa Vaekülla, et saada põllumajanduse mehhanisaatoriks. 1963. aastal lahkusid Sa Tihemetsast, taskus tehnik – mehhaaniku diplom ja põues tõstepisik.
Sa läksid Tihemetsast I järgu sportlasena, täna tulid aga siia NSV Liidu teenelise meistersportlasena ja maailmameistrina. Tihemetsa Jaanist on saanud Maailma Jaan.”
“Ütlen ausalt, et tingimused sportimiseks on keskpärased. Olen selles suhtes üks viriseja ja tihtipeale saadakse minust valesti aru. Arvan, et kõik vaidlused ja nõudmised s.t. rahulolematus on edasiviiv jõud. Ka edaspidi püüan neile, kellest olenevad treeningutingimused ja kõik suure spordiga seotud küsimused, meelde tuletada, mis võiks asjale kasu tuua.”
“See, et ma Jaani abistasin, oli täiesti meie omavaheline asi, kuigi tema võidud polnud sugugi isiklik asi, said kõigi omaks. Seda veidram, et meie koostööle vaadati isegi viltuse silmaga.
Kord tuli kokku üsna kõrge koosolek, kes otsustas (Jaanil oli siis juba Volga), et seltsimees Rand ei tohi hoida nimetatud auto rooli, kui seltsimees Talts istub tema kõrval…
Paar päeva pressis Jaan oma keret trennist tulles ja trenni minnes Moskvitši istmele, siis ütles: “Kuule Ärbi, kumba meilt tahetakse – tsirkust või tõstmist? Võta Volga võtmed… ””
“Siis ilmusid ju vaid Noorte Hääl ja Rahva Hääl, lisaks Spordileht. Ning mingi aeg, kui tegin maailmarekordeid sellise hooga, tunnistas mõnigi, kuidas tal on juba kõrini neist minu rekorditest.
Või oli ka näiteid, kuidas olin Eestist ära, tegin rekordeid ning pärast tulin ja vaatasin, kas Eestis ka neid märgati. No oli kõva vedamine, kui leidsin Spordilehest kaheksandal küljel teiste ridade vahelt nupukese oma maailmarekordi kohta.
Ma ei kujuta ette, mis nüüd juhtuks, kui mõni Eesti sportlane suudaks maailmarekordi teha, mida ei ole ju senini suudetud. Ajakirjandus hulluks lõplikult. Juba praegu piisab hullumisest, kui mingi vend võidab mõne tähtsusetu rahvusvahelise võistluse.”