küll, sa elasid ju mõni aeg nende juures, eks ole,” tähendasin vaikselt ja mõtlikult. Küsisin endalt, kas siit pärinebki Jamie arusaam ideaalsest abielust – kaks eraldi elu, mis põimuvad vaid laste eostamiseks. Kuid samas – nii vähe kui ta omaenda vanematest oli rääkinud, osutas see, et nood olid lähedased ja teineteisesse kiindunud.
Siis tegi ta jälle oma üleloomulikku mõtetelugemise trikki ja märkis: „Minu ema ja isaga oli teisiti. Dougali abielu oli kokkulepe nagu Columi omagi, ja tulenes rohkem maavaldustest ja omandiõigustest, mitte aga suurest tahtmisest teineteise järele. Aga minu vanemad – noh, nemad abiellusid armastusest, mõlema perekonna tahtmise vastu ja niimoodi me olimegi… no mitte just välja heidetud, aga ikkagi seal Lallybrochis rohkem omaette. Vanemad ei käinud just sageli sugulasi vaatamas ega kuskil kaugemal asju ajamas ja tegelesid seetõttu teineteisega vist rohkem, kui abielupaar seda tavaliselt teeb.”
Jamie võttis mul puusade ümbert kinni, tõmbas mu endale lähedale, kummardas pea alla ja libistas huultega mul üle kõrvalesta.
„Meie oma oli samuti kokkulepe,” ütles ta vaikselt. „Sellegipoolest ma loodan, et… võib-olla ühel päeval…” Ta lõpetas kohmetult kõvera naeratuse ja ebamäärase liigutuse saatel.
Soovimata teda selles suunas julgustada, naeratasin talle vastu nii neutraalselt kui suutsin, ja pöörasin pilgu uuesti koplisse. Tundsin teda enda kõrval, ehkki mitte otse keha vastas, suured käed tara ülemisest latist kinni hoidmas. Haarasin ka ise latist kinni, et suruda alla tahtmine võtta tal käest. Üle kõige maailmas tahtnuks ma näoga tema poole pöörata, tema vastu hell olla ja talle nii keha kui sõnadega kinnitada, et see, mis on meie vahel, on palju rohkem kui kokkulepe. Mind hoidis tagasi vaid tõsiasi, et see oli tõepoolest nõnda.
Mis see on, mis on meie vahel? oli ta küsinud. Siis kui laman su kõrval, siis kui sa mind puudutad. Ei, see ei olnud mitte midagi tavalist. See ei olnud ka lihtlabane armu-uim, nagu olin alguses arvanud. See oli midagi palju keerulisemat.
Tõsiasjaks jäi, et olin nüüd nii vannete, truuduse kui seadusega köidetud teise mehe külge. Ja ka armastusega.
Ma ei saanud – ma ei saanud Jamiele öelda, mis tunded mul tema vastu on. Teha seda ja siis lahkuda, nagu mul teha tuleb, oleks olnud julmuse tipp. Kuid ma ei suutnud talle ka valetada.
„Claire.”
Ta oli ennast minu poole pööranud ja vaatas mind. Tundsin seda. Ma ei öelnud midagi, kuid tõstsin silmad ja ta suudles mind. Ma ei suutnud talle ka sel viisil valetada ja ei valetanudki. Lõppude lõpuks, mõtlesin segaselt, lubasin ma tema vastu aus olla.
Meid katkestas koplitara tagant kostev vali „khmm!” Jamie pöördus välkkiirelt hääle suunas, tõmmates mind vaistlikult enda selja taha. Kuid siis ta peatus ja naeratas laialt, nähes koplis seismas vaid räpastes pükstes vana Alec MacMahonit, kes meid oma ainsast säravast sinisilmast irooniliselt piidles.
Vanamehel läikisid käes kurjakuulutava välimusega kohitsemiskäärid, mille ta pilkavaks tervituseks tõstis.
„Ma Muhamedi juures neid ei kasutanud,” teatas ta, „aga võibolla tuleks nad hoopis siin käiku lasta?” Ta lõksutas kutsuvalt jämedaid kääripooli. „Hoiaks su mõtted töö ja mitte türa juures, poiss?”
„Ära mängi eluga, vana,” kostis Jamie irvitades. „Otsisid mind, jah?”
Aleci kulm lainetas nagu karvane sajajalgne.
„Ei. Miks sa seda arvad? Mõtlesin hoopiski, et kohitseks õige tolle kuradima kaheaastase täku oma käega ära, nii lõbu pärast.” Ta kõkutas natuke aega oma nalja üle ja viipas siis kääridega lossi poole.
„Mine nüüd, tüdrukutirts. Saad ta õhtusöögiks tagasi – kui ta siis enam millekski kõlbab.”
Ilmselt mitte usaldades Aleci viimase märkuse allteksti, võttis Jamie tal käärid käest.
„Mul on kindlam tunne, kui nad on minu käes,” ütles ta ja kergitas vana Aleci poole kulmu. „Mine pealegi, inglismann. Kui ma olen kogu Aleci töö tema eest ära teinud, tulen ja otsin su üles.”
Ta kummardus, et mind põsele suudelda, ja sosistas mulle kõrva: „Tallis, siis kui päike on lõunas.”
Leochi lossi tall oli parem kui nii mõnigi koos Dougaliga reisides nähtud elumaja. Kiviseinte ja kivipõrandatega hoone ainsateks avausteks olid kitsad aknad ühes otsas, uks teises otsas ja ahtad pilud paksu õlgkatuse serva all, mille mõte oli võimaldada sissepääsu öökullidele, kes kärpisid heinas pesitsevate hiirte arvukust. Kuid piludest pääses sisse ka küllaldaselt õhku ja ühtlasi valgust, nii et tallis ei olnud mitte süngelt pime, vaid meeldivalt hämar.
Lakapealsel, otse katuse all, oli veelgi heledam; valgus vedas heinakuhilatele kollaseid triipe ja pani keerlevad tolmukübemed kullavihmana särama. Soojade pahvakutena voogas läbi pragude sisse värske õhk, kandes aedadest meieni levkoide, habenelgi ja küüslaugu hõngu, mis segunes altpoolt kerkiva mõnusa hobuselõhnaga.
Jamie liigutas ennast mu kaisus ja ajas end istuli, millega ta pea varjust eredasse päikeselaiku sattus ning küünlana loitma lõi.
„Mis on?” küsisin ma ja pöörasin oma unise näo sinnapoole, kuhu ta vaatas.
„Väike Hamish,” ütles ta vaikselt üle lakapealse serva alla talli piiludes. „Küllap ta tahab oma poni.”
Veeretasin ennast kohmakalt tema kõrvale kõhuli ja tirisin oma ülesveetud alussärgi kombekuse huvides alla, mis oli üksjagu tobe, sest alt ei paistnud rohkem kui mu peanupp.
Mööda vahekäiku kõndis aeglaselt Columi poeg Hamish. Ta paistis mõne latri juures kõhklevat, kuid ignoreeris raudjat ja kõrbi, kes olid oma pead uudishimulikult välja pistnud ja teda uurisid. Oli selge, et poiss otsib kindlat hobust, kusjuures mitte oma pontsakat pruuni poni, kes talliukse juures latris rahulikult õlgi nosis.
„Jumal küll, ta läheb Donase juurde!”
Jamie haaras kildi, keeras kiiruga keha ümber ja vibutas ennast üle lakapealse serva. Ta ei hakanud redeliga vaeva nägema, vaid lasi ennast rippu ja kukutas siis alla, maandudes pehmelt heinasele kivipõrandale, kuid kukkumise mütsatus oli siiski nii vali, et Hamish ehmunult õhku ahmides ringi pööras.
Väike tedretähniline nägu rahunes tunduvalt, kui poiss nägi, kellega on tegu, kuid siniste silmade pilk jäi valvsaks.
„On abi vaja, vennas?” küsis Jamie sõbralikult. Ta sammus latrite juurde ja toetas ennast ühe tugiposti vastu, jäädes Hamishi ja tema oletatava eesmärgi vahele.
Hamish oli hetke kahevahel, kuid ajas ennast siis sirgu ja lõua ette.
„Ma lähen Donasega sõitma,” teatas ta toonil, mis tahtis olla otsustav, kuid päriselt ei olnud.
Donas – kelle nimi tähendas deemonit, ja see polnud kindlasti meelitusena mõeldud – asus omaette latris talli tagumises otsas, olles lähimast naabrist ohutuse huvides tühja latriga eraldatud. Tegemist oli hiiglasliku ja kurja kõrvi tõutäkuga, kes endale kedagi selga ei lasknud ja kellele ainult vana Alec ning Jamie julgesid lähedale minna. Täku latrist kostis närvilist ininat ja korraga torgati välja võimas ruuge pea pikkade kollaste hammastega, mis kõlavalt plaksudes üritasid hammustada ahvatlevalt lähedal välkuvat paljast õlga.
Jamie ei liigutanud ennast, teades, et täkk ei ulatu temani. Hamish kargas karjatades tagasi, olles selle kohutava läikiva pea – kõige oma punnis ja verd täis valgunud silmade ning puhisevate ninasõõrmetega – ootamatust ilmumisest surmani ehmunud.
„Mina seda küll ei usu,” märkis Jamie rahulikult. Ta sirutas käe, võttis oma väikesel onupojal õlast ja juhatas ta täku juurest eemale, jättes viimase kapjadega nördinult latrit kolkima. Hamish võpatas iga tapva obaduse peale, mis vastu latrilaudu langes.
Jamie keeras poisi näoga enda poole ja jäi teda käed puusas vaatama.
„Ja nüüd räägi,” ütles ta kindlalt, „mis lahti on. Miks sa tahtsid Donase juurde minna?”
Hamishi