aegamisi tegelikkuse veepinnale ja avastasin, et liblikajalad mu kõhu vastas on Jamie ergavpunased pehmed juuksed ja mu reite vahele maandunud liblikas on tema keel.
„Mmm…” ütlesin natukese aja pärast, „mul on küll väga hea, aga kuidas sinuga on?”
„Umbes kolmveerand minuti pärast, kui sa sama moodi jätkad,” vastas ta laialt naeratades ja mu kätt kõrvale lükates. „Aga ma tegeleks sellega veidi pikemalt – sest vaata, ma olen loomult selline aeglane ja elutark inimene. Võib-olla emand on nii lahke ja pakub mulle seltskonda näiteks täna õhtul?”
„Võib-olla ongi,” kostsin ma. Panin käed kuklale ja heitsin talle poolsuletud laugude vahelt väljakutsuva pilgu. „Kui sa tahad öelda, et oled omadega nii otsas, et ei suuda enam rohkem kui üks kord päevas.”
Ta vaatas mind oma voodiotsalt ja pilutas silmi. Siis nägin vaid valget sähvatust, kui ta mu peale sööstis, ja korraga olin ma sügavale sulemadratsisse surutud.
„No hea küll,” pomises ta mu juuksekuhilasse, „aga ära siis ütle, et ma ei hoiatanud.”
Kahe ja poole minuti pärast Jamie ägises ja avas silmad. Ta hõõrus kahe käega energiliselt nägu ja pead, nii et lühemad juuksed nagu suled turri tõusid. Siis ronis ta summutatud šoti vandesõnade saatel linade vahelt välja ja hakkas hommikujaheduses lõdisedes riietuma.
„Ega seda vist ei ole,” küsisin lootusrikkalt, „et sa ütled Alecile, et oled haige, ja tuled sängi tagasi?”
Ta naeris, kummardus alla, suudles mind ja asus siis voodi alt põlvikuid otsima. „Oh oleks see vaid võimalik, inglismannike. Paraku kahtlen, kas mind vabandaks miski, mis pole just rõuged, katk või ränk kehavigastus. Kui ma just verd ei jookse, siis on vana Alec nagu kõpsti siin ja tirib mu kasvõi surivoodilt üles, et ma aitaks tal hobustel kõhu-usse välja ajada.”
Silmitsesin ta pikki kauneid sääri, kui ta põlviku hoolikalt jalga tõmbas ja ülemise serva kahekorra keeras. „Ah või ränk kehavigastus? Ma saaksin millegi sellisega ehk hakkama,” mõmisesin.
Jamie mühatas ja võttis maast teise põlviku. „Inglismann, vaata ikka ka, kuhu sa oma võlunooli lennutad.” Ta üritas liiderlikult silma pilgutada, kuid välja kukkus kõõrdpilk. „Kui sihid liiga kõrgele, pole must sulle endale ka enam kuigi palju kasu.”
Kergitasin kulmu ja ukerdasin tekkide alla tagasi. „Ära muretse. Põlvest kõrgemale ei lase, ausõna.”
Jamie patsutas mu tuharat ja hakkas talli poole minema, lauldes üsna kõvasti juppi laulust „Kanarbikus juhtus see”:
Kord piigake väike mul sülle ju ronis,
Kuid suskas siis mesilind ülaltpoolt põlve –
Oh kanarbik, kanarbik Bendikee aasade päääääl!
Tal on õigus, mõtlesin ma; ta ei ole suurem asi laulumees.
Vajusin veel veidikeseks rahuldatud uniellu, kuid tõusin peagi ja läksin hommikust sööma. Enamik lossiasukaist oli juba söönud ja päevaste toimetuste kallale asunud; kes veel saalis olid, tervitasid mind päris lahkelt. Ma ei märganud vargseid pilke ega varjatud vaenulikkust, nagu võinuks oodata inimeselt, kes tahab teada, kuidas tema väike õelus mõjus. Kuid silmitsesin nägusid siiski tähelepanelikult.
Veetsin hommiku üksinda aias ja niidul, kaasas korv ning kaevekepp. Mul hakkasid mõned kõige nõutavamad taimed otsa saama.
Külarahvas käis tavaliselt Geillis Duncani juures abi otsimas, aga viimasel ajal olid külast paljud minu kabinetti jõudnud ja ravimtaimi kulus jõudsalt. Võib-olla ei jätnud abikaasa haigus tal oma püsikundede eest hoolitsemiseks mahti.
Pärastlõuna lõpetasin oma töötoas. Paar patsienti tuli läbi vaadata; oli üks püsiv ekseem, nihestatud pöial, ja kokapoiss, kes oli endale potitäie kuuma suppi jala peale kallanud. Olles stillingia- ja iirisesalvi peale pannud ning pöidla paika tõmmanud ja kinni sidunud, asusin ma kadunud Beatoni väiksemat sorti uhmris väga asjakohase nimega kivijuuri purustama.
See oli üksluine töö, kuid sellise unise pärastlõuna jaoks sobiv. Ilm oli ilus ja kui ma õue vaatamiseks lauale ronisin, siis võisin näha, kuidas jalakate sinakad varjud ida suunas venivad.
Sees särasid korralikes ridades klaaspudelid ja nende kõrvale kappidesse olid virna laotud sidemed ning kompressid. Apteegituba oli põhjalikult koristatud ja desinfitseeritud ning nüüd asusid siin kuivatatud lehtede, juurte ja seente varud, kõik kenasti marliriidest kottides. Tõmbasin kopsud oma pelgupaiga teravaid, vürtsikaid lõhnu täis ja lasin nad rahuloleva ohkega jälle välja.
Katkestasin uhmerdamise ja panin nuia kõrvale. Ja ma olengi rahul, mõtlesin rabatult. Hoolimata tervest müriaadist tundmata suurustest, mis siinse eluga kaasas käisid, hoolimata kellegi ebameeldivast pahatahtlikkusest, hoolimata vaiksest, kuid püsivast igatsusvalust Franki järele ei olnud ma tegelikult õnnetu. Otse vastupidi.
Otsekohe tundsin oma truudusetuse pärast häbi. Kuidas ma küll võin olla õnnelik, kui Frank on murest hullumas? Eeldades, et aeg kulgeb ilma minuta edasi – ja ma ei näinud põhjust, miks poleks pidanud –, pidin ma olema kadunud juba üle nelja kuu. Kujutasin ette, kuidas ta mind mägedest ja metsadest taga otsis, politsei appi kutsus ning minult mingit märki või sõnumit ootas. Nüüdseks peaks ta olema lootuse kaotanud ja ootab selle asemel juba teadet, et on leitud minu surnukeha.
Panin ka uhmri käest ja hakkasin mööda oma kitsast tuba edasitagasi kõndima, hõõrudes käsi äkilises kahetsus- ja kurvastushoos põlle sisse. Oleksin pidanud juba ammu minema pääsema. Oleksin pidanud rohkem üritama. Aga üritasin ju, meenutasin ma endale. Koguni mitu korda. Ja näe, mis välja tuli.
Jah, näe. Olin abielus Šoti lindpriiga, meid mõlemat ajas taga sadistlik Inglise tragunikapten, elasin barbarite keskel, kes tapaksid Jamie silmapilk, kui viimasest aimuks ohtu nende kalli klanni päriluskorrale. Ja kõige hullem selle juures oli, et ma olin õnnelik.
Istusin maha ja vahtisin abitult kõiki neid purke ja pudeleid. Leochi naasmisest saadik olin elanud päevhaaval ja surunud teadlikult alla mälestusi eelmisest elust. Südamepõhjas ma teadsin, et pean varsti mingi otsuse langetama, kuid lükkasin seda päevast päeva ja tunnist tundi edasi, kattes tegemata otsused kinni rõõmuga Jamie seltskonnast – ja tema embustest.
Koridorist kostis äkki trampimist ja vandumist, tõusin kiirelt ja läksin uksele – parasjagu õigeks ajaks, et võtta vastu sisse taaruv Jamie, keda ühe kaenla alt toetas küüruvajunult vana Alec MacMahon, teise kaenla all ponnistas aga üks õbluke tallipoiss. Jamie vajus mu taburetile, vasak jalg välja sirutatud, ja tegi pöia suunas kõvera grimassi. See väljendas pigem tüdimust kui valu, mistõttu kummardusin haavatud ihuliikme kohale suhteliselt muretult.
„Kerge nikastus,” teatasin lühikese läbivaatuse järel. „Mida sa tegid?”
„Kukkusin,” kostis ta lakooniliselt.
„Aia otsast?” õrritasin ma. Jamie põrnitses mind tusaselt.
„Ei. Donase seljast.”
„Sa ronisid tema selga?” küsisin uskmatult. „Siis on sul vedanud, kui nikastatud pahkluuga pääsesid.” Võtsin jupi sidet ja hakkasin pöida kinni tõmbama.
„Nuujah, tegelikult põlnd see asi ühti nii hull,” sõnas vana Alec kaalutlevalt. „Sa said jupp aega täitsa hästi hakkama.”
„Ma tean,” poetas Jamie hambaid irevile ajades, kui ma sideme kõvasti kinni tõmbasin. „Aga mesilane nõelas teda.”
Vanamehe puhmaskulmud kerkisid. „Ah selles oli asi? Loom tegi nõnna, nagu oleks ta haldjanoolega pihta saand,” seletas ta mulle.
„Kargas akatuseks kõige nelja jalaga õhku, sadas alla tagasi ja siis läks peast puhta segi – kihutas tarandikus muudkui ringi nagu purki pistetud kimalane. Sinu poisirakats püsis muudkui seljas,” jätkas ta Jamie poole noogutades, mille peale too uutmoodi kõvera grimassi leiutas, „kuni too kollane põrguline üle aia põrutas.”
„Üle