Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson

omale Mandri-Hiina poole suunatud tuumaraketid. Peaks säärane asi juhtuma, viiks see lõputu konfliktini Lõuna-Hiina merel. Kusjuures nurga taga on juba ootel Ameerika Vaikse ookeani laevastik.

      Dengil tuleb vastiku apartheidirežiimiga nii või naa kuidagi toime tulla. Luureülem oli muidugi soovitanud mitte midagi teha, lasta Lõuna-Aafrika režiimil tasapisi ise välja surra. Luureülem polnud selle soovituse tõttu enam luureülem – kas Hiina saaks ennast turvaliselt tunda, kui Taiwan tohib tuumarelva omava riigiga vabalt äri ajada? Endine luureülem võis selle üle järele mõelda juba uuel ametipostil – ta töötas nüüd Pekingi metroos ajutise jaamakoristajana.

      Võtmesõna on „toime tulla”. Ühte või teist moodi.

      Dengil oli võimatu ise kohale sõita ja lasta end vana natsi Botha kõrval pildistada (ehkki mõte oli natuke ahvatlev, dekadentlik lääs on väikestes kogustes üsna võluv). Ta ei saanud sinna saata ka kedagi oma lähikonnast. Mingil juhul ei tohi jätta muljet, et Pekingil on Pretoriaga head suhted.

      Teisest küljest pole kasu ka alama astme teenistujast mapikandjast, kellel pole ei jälgimisoskust ega ka peenetundelisust. Pealegi pidi Hiina esindaja olema piisavalt soliidne, et Botha juurde audientsile pääseda.

      Seega: keegi, kes asjaga toime tuleb, kuid kes pole seotud poliitbürooga ja keda ei saa pidada Pekingi ametlikuks esindajaks. Deng Xiaoping leidis lahenduse Guizhou provintsi noore parteisekretäri näol. Nimetatud provintsis oli rohkem rahvusi kui inimesi, kuid nooruk oli äsja tõestanud, et tigedaid vähemusi nagu yaod, miaod, yi’d, qiangid, dongid, zhuangid, buyid, baid, tujiad, gelaod ja shuid on võimalik kontrolli all hoida.

      See, kes suudab niimoodi žongleerida, peaks hakkama saama ka endise natsi Bothaga, mõtles Deng, ja lähetas kõnealuse nooruki Pretoriasse.

      Ülesanne: anda Lõuna-Aafrikale läbi lillede mõista, et tuumarelvakoostöö Taiwaniga pole aktsepteeritav, ja panna lõuna-aafriklased aru saama, kellega nad sedamoodi jamades tegelikult tüli norivad.

*

      P. W. Bothal polnud mingit tahtmist Hiina provintsiülemat vastu võtta, see solvas tema väärikust. Pealegi oli Botha väärikus äsja veelgi kasvanud tänu sellele, et peaministri nimetus asendati presidendi tiitliga. Kuidas see välja näeks, kui tema, president!, sel moel suvalise hiinlase vastu võtab? Kui ta igale soovi avaldavale hiinlasele mõne sekundi pühendaks, kuluks tal selleks rohkem kui kolmteist tuhat aastat. Botha ei arvanud, et ta nii kaua elab. Vastupidi, hoolimata uuest tiitlist tundis ta ennast üsna väsinult.

      Samal ajal sai ta hästi aru Hiina taktikast saata kohale vahendaja. Peking ei taha, et teda süüdistataks sõbralikes suhetes Pretoria valitsusega. Ja tegelikult muidugi ka vastupidi.

      Jäi veel ainult küsimus, mida nad tahavad? Kas see on seotud Taiwaniga? Sel juhul on asi koomiline, kuna koostöö taivanlastega oli lõpetatud, ilma et see oleks kuhugi viinud.

      Noh, Botha saab selle käskjalaga ehk siiski kokku.

      „Ma olen uudishimulik nagu laps,” ütles ta endamisi ja naeratas, ehkki põhjust naeratamiseks õigupoolest polnud.

      Vältimaks presidendi poolt jooksupoisi vastuvõtmisega kaasnevat etiketirikkumist, tuli Botha mõttele korraldada kohtumine ja õhtusöök hiinlasele sobival tasemel, kusjuures tema ise astub sealt pealtnäha juhuslikult läbi. Teie olete siin? Kas tohib hetkeks istuda? Midagi sinnakanti.

      Sellepärast helistas Botha supersalajase tuumarelvaprogrammi juhile ja käskis tal vastu võtta Hiina külalise, kes oli taotlenud kohtumist presidendiga. Insener ja külaline sõidavad koos safarile, millele järgneb meeldiv ja maitsev õhtusöök. Inseneri ülesanne on õhtusöögi ajaks hiinlasele selgeks teha, et Lõuna-Aafrika sõjaline insenerikunst on vägagi arvestatav jõud, seejuures ei räägi ta aga otsesõnu tuumarelvast.

      Oluline on, et sõnum jõuab kohale. Tuleb näidata jõudu, samas suuri sõnu tegemata. Muide, täiesti juhuslikult viibib sealkandis ka president Botha, ja inimene peab ju sööma, niisiis liitub ta meelsasti inseneri ja hiinlasega söögilaua ääres.

      „Kui teil loomulikult midagi selle vastu ei ole, insener Westhuizen?”

      Inseneril hakkas pea ringi käima. Tal tuleb niisiis vastu võtta külaline, kellega president ei taha kohtuda. Ta peab rääkima külalisele, kuidas asjalood on, ilma et ta midagi ütleks, ja keset kõike seda ilmub kohale president, kes külalisega kohtuda ei tahtnud.

      Insener taipas, et ta satub vägagi segase supi sisse. Ta ei saanud aru muust peale selle, et tal tuleks otsekohe kutsuda president õhtusöögile, mille president ise äsja oli käskinud korraldada.

      „Loomulikult olete te õhtusöögile oodatud, härra president!” ütles insener Westhuizen. „Kuidas siis teisiti! Muide, millal see toimub? Ja kus?”

      Niimoodi sai Pekingis viibiva Deng Xiaopingi algsest probleemist insener Westhuizeni probleem Pelindabas. Projektist, mille juht ta oli, ei teadnud ta suurt midagi. Vestluse arendamine ja endast asjadega kursis oleva inimese mulje jätmine pole sugugi kerge, kui tegelikult on lood hoopis vastupidised. Lahenduseks oli mis-ta-nimi-oligi kaasavõtmine abilise ja pakikandjana. Tüdruk saab insenerile projekti erinevate aspektide kohta õigeid lauseid diskreetselt ette öelda, see peab muidugi olema hoolikalt kaalutletud, et ei räägitaks liiga palju. Ega liiga vähe.

      Selle kaalutlemisega saab mis-ta-nimi-oligi suurepäraselt hakkama.

      Nagu kõige muugagi, mida see neetud tegelane ette võtab.

*

      Enne safarit hiinlasega ja sellele järgnevat õhtusööki, kuhu pidi saabuma ka president, instrueeriti inseneri koristajat põhjalikult. Et kõik õigesti läheks, aitas Nombeko selle juures igaks juhuks inseneri.

      Tal tuleb niisiis inseneri läheduses püsida. Iga kord, kui tekib võimalus, peab ta insenerile kõrva sosistama vestlusega seotud tarkusi. Muus osas peab ta suu kinni hoidma ja käituma nähtamatu taustana, mida ta ju tegelikult ongi.

      Üheksa aastat tagasi oli Nombeko mõistetud seitsmeks aastaks inseneri teenistusse. Kui karistusaeg läbi sai, ei hakanud ta insenerile seda meelde tuletama, sest leidis, et parem on olla elus ja vangistuses kui surnud ja vabaduses.

      Kuid varsti pääseb ta tarade ja nendevahelise mineeritud riba tagant välja, valvuritest ja nende uutest hundikoertest miilide kaugusele. Kui tal õnnestub minema lipsata, saab temast Lõuna-Aafrika üks tagaotsitumaid inimesi. Politsei, kaitsepolitsei ja sõjavägi hakkavad teda kõikjalt otsima. Pretoria rahvusraamatukogust ehk siiski mitte. Ja sinna tahtis ta minna esimeses järjekorras.