rahu maa peal janäljane skorpion
Insener Westhuizeni teenija langes tagasi ebamäärasesse lootusesse, et talle tuleb appi mõni ühiskonnas toimuv muudatus. Aga polnud kerge ette näha võimalust, mis võiks talle üleüldse mingit tulevikku tõotada, rääkimata selle kvaliteedist.
Uurimisinstituudi raamatukogu köidetest võis loomulikult leida mõningaid seoseid, kuid enamik trükistest olid kümme või rohkem aastat vanad. Muu hulgas oli Nombeko lehitsenud ühte 1924. aasta väljaannet, kus keegi Londoni professor püüdis kahesajal leheküljel ära tõestada, et sõda ei tule enam mitte kunagi, selle tagatiseks on Rahvaste Liidu olemasolu ja üha populaarsemaks muutuv džässmuusika.
Nii et lihtsam oli jälgida uurimisinstituudi seinte vahel toimuvat. Kahjuks olid inseneri tublid töötajad viimaste raportite järgi otsustades lahendanud lisaks autokatalüütilisele probleemile veel mõned, ja nüüd oldi valmis proovilõhkamiseks. Positiivne katse viiks kogu projekti õnnestumisele tubli sammu lähemale, Nombekole see aga ei meeldinud, sest ta tahtis veel elada.
Ainus, mida ta teha sai, oli arengut tibake pidurdada. Soovitatavalt nii, et Pretoria ei hakkaks Westhuizenit käpardiks pidama, mida ta tegelikult ju oli. Piisaks sellestki, kui Kalahari kõrbes alustatud puurimistööd seisma panna.
Ehkki etüleenglükooliga läks nagu läks, otsustas Nombeko uuesti hiina tüdrukute abi paluda. Ta küsis, kas nende ja nende ema kaudu oleks võimalik kirja saata. Muide, kuidas see süsteem täpsemalt toimib? Kas väljaminevat posti siis üldse ei kontrollita?
Kontrollitakse ikka. Valveosakonnas töötab üks valge, kelle ülesandeks ongi ainult kogu sellise korrespondentsi läbivaatamine, mille adressaat ei ole juba varem turvaliseks tunnistatud. Vähimagi kahtluse korral avab ta väljamineva posti ja kuulab eranditult igal säärasel puhul saatja üle.
See oleks loomulikult ületamatu probleem, kui turvaülem kunagi mitu aastat tagasi poleks posti liikumise eest vastutavaid isikuid asjaga kurssi viinud. Ta rääkis hiina tüdrukutele üksikasjalikult, kuidas turvasüsteem on üles ehitatud, lisades, et nimetatud abinõud on hädavajalikud, kuna mitte kedagi ei saa usaldada. Siis vabandas ta hetkeks ja läks tualetti, misjärel tüdrukud tõestasid, et turvaülemal on õigus. Niipea, kui nad ruumi üksi jäid, läksid nad kirjutuslaua juurde, keerasid vajaliku paberi kirjutusmasinasse ja täitsid lisaks olemasolevale saja neljateistkümnele veel ühe turvalise adressaadi blanketi.
„Teie ema,” ütles Nombeko.
Tüdrukud noogutasid ja naeratasid. Igaks juhuks panid nad ema nime ette ka tiitli. Cheng Lian on kahtlane. Professor Cheng Lian äratab usaldust. Lihtne rassistlik loogika.
Nombeko mõtles, et hiina nimi peaks professoritiitlist hoolimata kahtlusi tekitama, kuid paistis, et riskide võtmine ja sellest puhta nahaga välja tulemine on tüdrukute loomuses, kui jätta kõrvale nende praegune olukord, kus nad samamoodi kui Nombekogi luku taga peavad olema. Ja nimetrikk oli toiminud juba mitu aastat, küllap läheb see ka täna õnneks. Kas asi käib siis nii, et Nombeko võib saata kirja professor Cheng Lianile ja tüdrukute ema saadab selle edasi?
„Loomulikult,” ütlesid tüdrukud ega ilmutanud raasugi uudishimu selle vastu, kellele Nombeko kirja tahab saata.
President James Earl Carter Jr.
Valge Maja, Washington
Tere, härra president.
Teile pakub võib-olla huvi, et Lõuna-Aafrika kavatseb ühe pidevalt purjus eesli eestvedamisel kolme kuu jooksul õhata umbes kolmemegatonnise tuumapommi. See toimub Kalahari kõrbes 1978. aasta algul, koha koordinaadid on järgmised: 26º44’26”S, 22º11’32”E. Pärast seda kavatseb Lõuna-Aafrika valmistada oma tarbeks kuus samasugust pommi.
Tervitades
Sõber
Nombeko, kummikindad käes, liimis ümbriku kinni, kirjutas peale nime ja aadressi ning lisas ühte nurka: „Surm Ameerikale!” Siis pani ta kirja teise ümbrikku, mis juba järgmisel päeval saadeti Hiina nimega ja turvaliseks tunnistatud professorile Johannesburgi.
Valge Maja Washingtonis ehitasid kunagi Nombeko Aafrikast imporditud mustad orjad. Juba tol ajal oli see võimas ehitis, sada seitsekümmend aastat hiljem oli hoone veelgi vägevam. Kuuekorruseline maja koosnes saja kolmekümne kahest toast ja kolmekümne viiest vannitoast, seal oli oma keeglirada ja kinosaal. Ja tohutult palju töötajaid, kes võtsid vastu rohkem kui kolmkümmend kolm tuhat saadetist kuus.
Kõik saadetised valgustati röntgeniga läbi, erikoolituse saanud koerad nuusutasid need üle ja inimesed hindasid neid visuaalsel vaatlusel, enne kui korrespondents saaja kätte jõudis.
Nombeko kiri pääses mööda niihästi röntgenist kui ka koertest, kuid kui unine, aga tähelepanelik kontroll nägi presidendile adresseeritud ümbrikul sõnu „Surm Ameerikale!”, anti muidugi kohe häiret. Kaksteist tundi hiljem oli kiri lennukiga juba Virginiasse Langleysse saadetud, kus see näidati ette CIA ülemale Stansfield M. Turnerile. Agent kirjeldas ümbriku välimust, ütles, et sellelt leitud sõrmejäljed on nii fragmentaarsed ja asuvad sellistes kohtades, et kuuluvad tõenäoliselt postitöötajatele, et kiri ei olnud radioaktiivne, postitempel tundus ehtne ja kogu kupatus on teele pandud Lõuna-Aafrikast, Johannesburgi üheksandast postkontorist kaheksa päeva tagasi, ning arvutianalüüsi järgi on tekst koostatud raamatu „Rahu maa peal” sõnu kasutades; raamatu autoriks on Briti professor, kes algul arendas teesi, et Rahvaste Liit ja džäss suudavad üheskoos maailmale õnne tuua, ja kes seejärel, aastal 1939, enesetapu tegi.
„Kas džäss pidi maa peale rahu tooma?” oli CIA juhi esimene kommentaar.
„Nagu öeldud, ta tegi enesetapu,” vastas agent.
CIA juht tänas agenti ja jäi kirjaga üksi. Kolm telefonikõnet ja kakskümmend minutit hiljem oli selge, et saadetise sisu on täies vastavuses informatsiooniga, mille ta kolm nädalat tagasi Nõukogude Liidult kerge piinlikkustundega vastu oli võtnud ja mida ta ei uskunud. Ainsaks erinevuseks olid anonüümkirjas toodud koordinaadid. Kokkuvõttes tundus info äärmiselt usutav. CIA juhi peas võtsid nüüd kuju kaks mõtet:
1) Kes, kurat, selle küll saatis?
2) Aeg on presidendiga ühendust võtta. Oli ju kiri lõppkokkuvõttes temale saadetud.
Stansfield M. Turner oli büroos ebapopulaarne, sest ta püüdis võimalikult palju töötajaid arvutitega asendada. Masin, mitte inimene, viis ka välja lõigatud sõnad kokku raamatu „Rahu maa peal” tekstiga.
„Kas džäss pidi maa peale rahu tooma?” küsis president Carter oma vana ülikoolikaaslase Turneri käest, kui nad järgmisel päeval Ovaalkabinetis kohtusid.
„Ta võttis endalt mõni aasta hiljem elu, härra president,” vastas CIA juht.
President Carterile, kes armastas džässi, ei andnud see mõte siiski rahu. Mis siis, kui vaesel professoril oli põhimõtteliselt õigus? Ja siis rikkusid Beatles ja Rolling Stones kõik ära?
CIA juht vastas, et Beatlesit võib küll paljuski süüdistada, kuid mitte Vietnami sõja alustamises. Ta lisas, et suhtub teooriasse kahtlevalt, sest isegi kui Beatles ja Rolling Stones maailmarahu kokku ei kukutanud, on nüüd käepärast võtta Sex Pistols.
„Sex Pistols?” küsis president.
„„God save the Queen, she ain’t no human being”,” tsiteeris CIA juht.
„Ma mõistan,” ütles president.
Asja juurde. Kas Lõuna-Aafrika idioodid hakkavad tuumapommi lõhkama? Ja seda tööd juhib eesel?
„Eesli-asja ma ei tea, sir. Meil on vihjeid, et tegevust kontrollib keegi insener Westhuizen, kes omal ajal lõpetas hiilgavate tulemustega Lõuna-Aafrika parima ülikooli. Kahtlemata ekstra selle töö jaoks välja valitud.”
Kuid mitmed asjaolud viitasid sellele, et muus osas on informatsioon õige. KGB oli ju juba ammu sõbralikult vihjanud, mis on teoksil. Nüüd veel see kiri, mis oli sõnastatud niimoodi, et CIA oli valmis mürki võtma: seekord ei ole selle